Blogimine pole minu puhul sattunud nende ajaviidete sekka, mida regulaarselt harrastaksin. Ometi kostus eile õhtul hääli (!), et võiksin oma seekordsest käigust Austriasse mõne sõna kirja panna.
Õige ta ju on, alatud sai blogipidamisega just selleks, et kõigis sõpradest huvitatuis korraga ja häälepaelu säästes kadedust tekitada (noh, et tema käib, mina samal ajal...). Samas on vahepeal koguni kolm käimist kajastamata jäänud. Olgu siis sedakorda ometi paar sõna täheldatud.
Tallinn-Riia lend maandus rappudes läbi äikesepilve, mistõttu kippus alateadvusest esile pidevalt paar päeva tagasi Atlandi kohal Air France'iga juhtunu. Ometi saime rattad maha. Ainult pintsakunööbi kaotasin. Ja see polnud tormi ega turbulentsiga kuidagi seotud.
Lendamine läbi Riia on omamoodi piin - sealse lennujaama tualetimajandus on kaugel rahuldavast. Vastavaid asutusi on vähe. Sestap on nende uste taga alailma järjekorrad. Ning ilmselgelt ka nende vähesusest ja diferentseerimata kasutuskorraldusest tingituna on nad räpased. Õnneks ei tulnud mul kummalgi suunal Riias eriti pikalt aega viita. Sinnasuunal aitas sedagi nappi aega sisustada Kalle, omaaegne ansambel "Ukulele" muusik, kellega vanasti sai tihti koos esinemas käidud ja vahel ka pidutsetud. Nüüd siis nägemine üle aastate. Tema oli teel Kaliningradi.
Lend Riiast Müncheni oli pisut pikem, aga sisaldas lõhesteeki, veini, kohvi ja konjakit. Mistõttu planeeritud tukastuseks ei jäänudki eriti mahti. Kui Tallinnast ära lennates oli siin õhusooja 10 kraadi kandis, sadas ja tuulas, siis Baierimaa pealinn tervitas sinise taeva, päikesepaiste ja umbes 20-kraadise soojaga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see soojanivoo eelseisvail päevil tublisti tõusis.
Ostbahnhofi raudteejaamas sain kokku oma teisest Euroopa otsast tulnud reisiseltsilisega ja rongisõit Austriasse võis alata.
Rong oli vanem ja pool teed (umbes kuni Rosenheimini, no hea küll, kuni Traunsteinini) suhteliset täis. Salzburgi peavaksalisse jõudes olime aga oma vagunis kahekesi. Lõpp hea-kõik hea.
Kati, vaeseke, oli haige. Nuuskas nina ja tundis end kehvalt nii tervise tõttu, kui sõltuvalt stressist. Sest me lahkumispäeval, esmaspäeval, oli tal sealse Landestheater'i uuele intendandile ettemängimine - mis maakeeli tähendab töövestlust. Et kas saad uueks hooajaks koha või mitte. Praeguseks on teada, et uus muusikadirektor öelnud sõnad "great, see You soon". Tore!
Kati on kolinud vanalinnast PISUT kaugemale, see-eest jaamale hoopis lähemale. Mistõttu asjade äraviimine võttis aega napilt.
Kohe esimesel õhtul käisime teatris. Landestheater'is mängiti Mozarti "Röövimist Serailist" (meil omal ajal ka "Haaremiröövi" nime all etendatud laulumängu). Polnud just vaimustavaim ooperielamus mu elus, aga ega viga ka õieti miskit olnud. Orkester (Mozarteumi oma) kõlas väga kenasti ja mõned solistid olid päris tublid. Enne vaheaega lauldi-mängiti maha järjepanu 2 vaatust ja pideva istumise pikkus - 1.45 - pani kannatuse kenasti proovile.
Peale etendust käisime teatri garderoobides ja puhvetis. Kati tutvustas meid mõnedele lavalolnutele. Kantiini sundimatus õhustikus tundusid kõik kenad inimesed olevat (heh!).
Teine päev kulus kohustuslike vaatamisväärsuste läbijalutamisele. Kena oli Mönchbergil kohvi juua ja jalutada sealt üle oru Hochensalzburgi. Olin selles kindluses teist korda. Ehkki elamus polnud ehk sama võimas kui esimesel korral, oli see ometi kulutatud euroraha väärt. Olen keskmisest suurem sedasorti mäeotstel asuvate kindlus-losside fänn.
Käisime mõnes kirikus, Peetri kloostri katedraalis panin küünla oma endiste ja võimalike tulevaste pattude lunastuseks. Ja tõesti - mõjus (kuidas see avaldus, sellest siis, kui kirjeldan rongiga tagasisõitu). Kolasime katakombides, vanalinnas, kaputsiinidemäel (Stefan Zweigi radadel), uudistasime Maison de Plaisir'i, küll ainult väljaspoolt :) ja elasime kaasa Salzachi vete kiirele kulgemisele. Leopold Mozarti haual käisime ka, Mozarti enda maja sissepääsu juures tabas meid aga tilluke tagasilöök, sest - nagu muide enamus muudes paikadeski sealkandis - maksta sai ainult sularahas. Kuna ma olin aga oma väljaminekud planeerinud sooritada just kaardi abil ja evisin sularaha minimaalselt (selleks hetkeks peaaegu olematu summa) ja silmaga nähtavas läheduses polnud ühtki pangaautomaati, jäime lootma loojale, et see meile eelseisvatel päevadel aja kingib tolle maja sisemiseks kaemiseks. Ei kinkinud. Aga et oma eelmisel reisil sinnakanti sai see maja ära vaadatud, siis polnud pettumus väga suur.
Peale väikest puhkust Kati pool otsustasime võtta ette pikema jalutuskäigu. Leopoldskron'i lossi. Mäletate, "Heliseva muusika" filmis tulid lapsed paadiga sõitmast just selle lossi taga asuvalt järvelt. Ja veel muidki kaadreid on just seal ümbruses üles võetud.
Vahemärkusena olgu muide nimetatud, et igal õhtul vaatasime fragmente sellest suurepärasest filmist (Katil oli dvd) ja meenutasime, millistes "võttepaikades" just käidud või planeerisime, millistesse järgmisel päeval minna. Päris vahva ajaviide sellinegi.
Kolmandal päeval aga sai teoks suurim seiklus ja õhtul ka lõbusaim pidu kirjeldatava reisi jooksul.
Hommikukohvitanud, istusime bussi ja kimasime linnast välja, veel mitmest väikesest linnakesest läbi. Ka Anifist, kus elas ja suri ja kuhu on ka maetud Herbert von Karajan. Buss number 25 viis meid Untersbergbahnile. See on gondlike, mis sõidutab köie küljes rippudes huvilised mäe otsa. Untersbergile. 1776 meetri kõrgusele. Sealt sai veel paarsada meetrit kõrgemale, neid tippe oli kohe mitu. Aga seda pidi juba omil jalgel tegema.
Alul oli ilm ilus ja peaaegu tuulevaikne, vaated lummavad. Sedasorti asju ei saa kirjeldada, peab ise nägema ja kogema. Ronisime ikka kõige kõrgemale tipule ka. Seal saime kaela paraja vihmasabina, aga õnneks pööras ilm kenaks tagasi. Lasime lumel liugu (oli teine määrdunud, aga üsna paksu kihina, tõsi - mitte kogu tipu ulatuses, vaid laiguti). Otsustasime gondlijaama tagasi minna, et veidi keret kinnitada (mina - nagu seal maal ikka - väikese õllega). Teel tagasi (mis oma suhteliselt lühikesest pikkusest hoolimata võttis tubli pool tundi - lahtisel kiviklibul libisedes või paarikümne sentimeetri laiusel astmestikul kuristiku ja kaljuseina vahel kõõludes tundub 200-300 meetrit kaunis karmi matkana.
Tee peal haaras meid kummaline vaatepilt. See, et mägedes kuskil pilv sust mööda purjetab, pole just üllatav. Aga et äkki, täiesti selge ja klaari vaate sisse altpoolt pahinal - just see sõna on õige selle kerkimise kiiruse ja intensiivsuse kirjeldamiseks - udusein tõuseb, oli meile paras elamus. Vaatepilt, mille tegelikku tähendust me siis ei mõistnud. Lihtsalt imetlesime. Õnneks olime üsna gondlijaama (ja seal asuva väikese kohviku) lähedal. Vähem kui 10 minutiga sai selgeks, et olnuks me kaugemal, oleks sinnajõudmine seotud suure riskiga. Nähtavus kadus, kõik mattus piimjasse uttu, milles paremal juhul nägid kahe-kolme meetri kaugusele. Ja tõusis tuul. Pagesime seda looduse mängu jälgima supikausi ja õlleklaasi juurde maja kaitsvate seinte vahele. Ja siis algas. Vihm, torm. Selle sõna kõige otsesemas ja metsikumas tähenduses. Hääled, mis õuest kostsid, olid kõike muud kui rahustavad. Kohutavad madalatoonilised möirged, vahepeal kime kiunumine - tuulest ikka, lakkamatu vihmapladin. Majauksed suleti, aga tormi-iilid kiskusid need aeg-ajalt valla. Ühesõnaga - olime 1776 meetri kõrgusel vangis. Sest köie otsas kõikuvasse gondlisse - kui ta oleks üritanud allapoole minna - poleks meid ajanud mitte miski vägi. Aga ega polnud vaja ka kangelast mängida, transport nagunii ei toiminud. Allasaamine lükkus määramata ajaks edasi.
Varsti saabus kamp punasesse riietatud mehi koos valgusallikate ja raadiosaatjatega varustatud koertega. Päästjad. Ühes nendega mäe pealt tosinkond kaamet-kahvatut ja läbimärga inimest. Inimesi naases kogu tormi kestmise vältel, ka lapsi koos vanematega. Meie ajastus - mille põhjuste hulgas ei puudunud ka minu soov väikese õlle juures jalgu puhata enne uut kangelaslikku mägiretke - oli perfektne. Vihma peaaegu ei saanud, nägime selle tormi puhkemise kiirust ja veeauru kerkimise intensiivsust. Saime turvalises hoones olles osa kogu jubedusest. Ja pooleteise-kahe tunni pärast - kui kõik sama kähku lõppes kui oli alanud - kümne-viieteistkümne minutiga - ka kenasti gondliga alla. Alul oli sinna ronides küll pisut kõhe tunne, alles oli see vagunike kõikunud looduse stiihia meelevallas ja nii habras tundus köis, nii kõrge kaljusein (millest ta vahepeal pea püstloodis allapoole "kukkus") ja nii hinnaline omaenda elunatuke. Eh...
Noh, bussiga linna tagasi, kuivad riided selga ja pidusse.
Sel õhtul toimus Sirje juures Salzburgi eestlaskonna suvepidu. Inimest paarkümmend oli koos. Ka suursaadik Katrin Saarsalu-Layachi Viinist. Samuti OSCE Eesti Austria esinduse juht. Oli pidulikkust - Sirje on Eesti auasepeakonsul Salzburgis. Kohal oli ka Eesti aupeakonsul Henn-Jüri Uibopuu. Mõlemale konsulile anti Välisministeeriumi poolt vapiga kilbid (maja välisseinale panemiseks). Pärast söödi-joodi, lauldi ja tralliti. Päris hea hulga tunde.
Millegipärast kipun mina sellistel üritustel olema ikka viimaste lahkujate seas. Ei tea kohe, millest see tuleb... Igatahes oli lõbus, nägi tuttavaid nägusid ja sõlmusid uued tutvused. Sinna tahaks ikka ja jälle minna.
Järgmisel päeval magasin mõistetavatel põhjustel kauem, kui keskmine turist. Tagatipuks olin unustanud ka oma fotoaparaadi Sirje poole. Nii tuli enne uute avastusretkede juurde asumist veel kord Salzburgi lennujaama lähistele minna, fotokas võtta ja Kati juurde naasta. Noh, valuvaigistuseks sain pererahvalt kotitäie maasikaid kaasa. Ikka ja jälle hääd mälestused.
Kõigil kolmel eelmisel Salzburgiskäigul olen plaaninud minna Hellbrunni. Lustilossi ja loomaaeda. Ja pole planeerimisest kaugemale jõudnud. Nüüd siis sai asjast asja.
Ikka vana hea 25 peale, Fürstenhofi, teelt veidi alla ja olimegi kohal. Ei osanud asjalt alul midagi arvata. Ostsime (esimesel hetkel tundus, et) küllalt kallid piletid (16 eurot per persoon). Ja jäime sissepääsuvärava taha seisma, sest sealne automaatne piletiregistreerimissüsteem ei tahtnud meist midagi teada. Hetke pärast selgus, et ei pidanudki tahtma. Tuur hakkas kindlal kellaajal ja selleni oli paar minutit. Ja enne, kui tuurijuht tuli ja oma võtmekesega masinale "elu sisse keeras", ei pidanudki midagi juhtuma. Igatahes saime koos terve hulga (enamasti saksakeelsete) turistidega sisse ja esmalt suunati meid ühte pargi serva istuma. Peeti väike sissejuhatav tutvustuskõne ja demonstreeriti esimest nalja - vigurivändast piiskop Marcus Sitticus kutsus oma külalisi sinnasamasse parginurka kivist laua taha pidutsema ja napsitama. Ja siis, mõnel eriti ülevoolaval hetkel, üllatas külalisi altpoolt :) Ses mõttes, et külastajate pinkide põhjadest hakkas äkki vett purskama. Samamoodi nende selja tagant kaares neile lauale (selga muidugi ka). Ainult piiskopi enda lauaots jäi "kuivale". Nali missugune.
Igasugu krutskeid oli too huumorimeelega arhipiiskop veel leiutanud. Enamasti seoses veega. Igatahes märjaks saime seal kõik, ükskõik kui hoolikalt sa ka ei vaadanud, kuhu astusid või kuhu end varjasid. Ikka leidus mõni saladuslik fontäänikene, kes just sinu üles leidis hetkel, mil sa enda arust absoluutselt turvalise asupaiga olid leidnud tuurijuhi juttu kuulamaks.
Alul pani see narritamine mind pisut õlgu kehitama, aga õnneks leidsin ka mina lõpuks enda sees uinuva lapsemeelse üles ja lustisin ning naersin südamest.
Lossipark oli ilus, sterletid ujusid läbipaistva veega tiikides, suured ja laisad, püüa või kätega. Loss ise väike, aga sümpaatne ka seestpoolt. Meie combi-pileti sisse kuulus ka Monatschlossi külastus ja loomaaia sissepääs. Monatschloss oli mäe otsas, väike kolmekordne ehitis, mis ehitati täpselt kuu ajaga. Sealt ka nimi. Kahjuks ei jalutanud me Steintheater'isse, see jäi loomaaia suunast kõrvale ja me olime enda sihiks just viimase võtnud. Olevat väga hea akustikaga kaljusse raiutud amfiteater. Muide - ka lossis olnud muusikasalong - kaheksanurkne kuppelruum - oli imepärase akustikaga. Sosistasin seal keskel, otse kupli all, ja see kostus nagu oleks mulle suurt saali täitev võimendus "taha lülitatud". Müstiline. Kusjuures - hea akustikaga ruume on ju ilmas palju, aga esimest korda tajusin kummalist efekti - ma oleks nagu tunnetanud helilainete liikumist enda ümber ja endast läbi. Midagi pisut sellist, kui seisad üsna tugevaks keeratud võimenduskasti ees, hästi lähedal. Ja kere resoneerib kaasa. Ainult et ilma igasugu võimenduseta, lihtsalt helilained liikusid seal niimoodi.
Hellbrunni õuerestoranis sõime lõunat. Ma üritan väljaspool kodumaad käies rõhku panna kohalikele roogadele. Austria köök on kaunis rammus, rannahooaeg lähenemas :) Aga samas ei kujuta ma end ka ette sealses õhustikus salatilehti söömas ja jogurtit joomas. Ikka kneedlid, hapukapsas, vorstid, liha. Gulyasit sõin, viini šnitslit ka. Ja muidugi sealne hea värske riesling ja õlu - Stiegl - Salzburgis toodetav - olid kalliks kaaslaseks enam kui korra :)
Loomaaed polnud väga suur, aga sümpaatne. Katad, väikesed ahvid, jooksid lausa külastajate seas, tekitades heas mõttes segadust ja lusti ning pildistamisvajadust. Veidraim elamus oli aga vist näha, kuidas suured (no ikka keskmise 150 kilose põllukivi suurused) kilpkonnad alul "mängisid" - teineteisele lähenesid. Me mõtlesime, et toimub midagi kakluselaadset. Aga ei - sealsel suurel isasel olid hoopis põnevamad plaanid. Saite vist isegi aru? Toimetasid nad seal külastajate nähes siis oma asja ära ka, polnud kaklemisest haisugi :)
Õhtul käisin Kati tütre Marianne etendust vaatamas. Ta õpib muusade gümnaasiumis, kus on neli õppesuunda - kunst, muusika, tants ja teater. Tema suund on tants, ja toimus kevadine "aruandekontsert" - tantsuklassides käijad näitasid suurel teatrilaval, mis neile õppeaasta jooksul külge on jäänud. Oli sealgi päris põnevaid momente.
No nii. Ja esmaspäev leidis meid taas rongist, teel Müncheni, kust lennukid reisisellid taaskodumaastasid.
Rongis aga oli väikene intsident, mis mällu sööbis.
Ostsime bayernticket-i. See on odavam moodus reisida mööda baierimaad (kaasa arvatud ka Salzburgerlandi). Aga istusime mitte regionaalrongile, vaid peenema, Grazist Frankfurti suunduva peale. Kuskilt mälusopist ma muidugi oleks koukinud teadmise, et ilmselt odavam pilet selle rongi peal ei kehti. Aga kellaaeg sobis ja tahtmine kokku hoida oli suur. No ja nii me sõitsime. Kõigepealt tuli Freilassingist peale saksa politsei, erariides kaks nooremapoolset meest. Kes pikemalt pinnisid meie lähedal istunud mustanahalist ja hispaania keelt kõnelevat noormeest. See action võttis aega tubli pool tundi ja tekitas teistes sõitjates parasjagu elevust. Oli ju noormees istunud vaikselt rongis, kust äkki see politsei ilmus ja millest selline suunatud huvi just tema vastu... Meile see ei selgunudki.
Küll aga tundis meie vastu huvi piletikontrolör, kes meist tagapool istunud mustanahalist, todasama, keda äsja politsei pinninud oli, trahvis selle eest, et too bayernticketiga sõitis rahvusvahelises kiirrongis. Ootasime oma saatust alandlikult ja manasime võimalikult lolli näo ette, kui ta meilt samalaadse pileti saanult seletama hakkas, et see nüüd siin küll ei kehti. Tea, kas mõjus kirikusse pandud küünal või miski muu, aga igatahes hetke pärast ta küsis, kas meil plaan sel päeval Salzburgi tagasi sõita. Saanud eitava vastuse päris leebe naeratusega edasi, kas ta võib pileti endale jätta. Me muidugi noogutasime koostöövalmilt. Ja sellega meie karistus piirduski. Ju tal siis samal päeval kellelegi seda kahe inimese piletit vaja läks. Lahkusime sõpradena ja õige pea tervitas meid juba Müncheni Hauptbahnhof. Koos vahepeal 23-24 kraadiseks kerkinud päevasoojaga.
Ongi enam-vähem kõik. Mina võtsin kursi lennujaama - mu lennuk läks päeval. Riias veetsin aega internetis - sealse lennujaama kohvikus maksis tund internetti - kui ma ei eksi - üks latt.
Ja AK ajaks olin juba kodus Spordi tänaval tagasi.
Vahepeal oli selgunud, et neljapäevaks planeeritud Riia sõit saab teoks päev varem, seega homme hommikul kiman tagasi Lätimaa pealinna. Sedapuhku autoga, ooperit kaema. Kui hästi läheb, siis vaatame kolmapäeva õhtul "Don Giovannit" ja neljapäeval "Lendavat hollandlast". Ja siis on puhkus kuni 23. juunini, mil Hiiumaal jaanipäevaesinemine ees.
Aga seekordne Salzburg oli huvitav ja mõnes mõttes eriline. Igatahes soovitan kõigil selle imelise linnaga tutvust teha. Usun, te ei kahetse. Ise lähen ka sinna tagasi, kui mitte enne, siis tuleval suvel ikka. Sankt Wolfgangis ju käimata ja...
Tulgu suvi ka Eestimaale! Päikest!
Õige ta ju on, alatud sai blogipidamisega just selleks, et kõigis sõpradest huvitatuis korraga ja häälepaelu säästes kadedust tekitada (noh, et tema käib, mina samal ajal...). Samas on vahepeal koguni kolm käimist kajastamata jäänud. Olgu siis sedakorda ometi paar sõna täheldatud.
Tallinn-Riia lend maandus rappudes läbi äikesepilve, mistõttu kippus alateadvusest esile pidevalt paar päeva tagasi Atlandi kohal Air France'iga juhtunu. Ometi saime rattad maha. Ainult pintsakunööbi kaotasin. Ja see polnud tormi ega turbulentsiga kuidagi seotud.
Lendamine läbi Riia on omamoodi piin - sealse lennujaama tualetimajandus on kaugel rahuldavast. Vastavaid asutusi on vähe. Sestap on nende uste taga alailma järjekorrad. Ning ilmselgelt ka nende vähesusest ja diferentseerimata kasutuskorraldusest tingituna on nad räpased. Õnneks ei tulnud mul kummalgi suunal Riias eriti pikalt aega viita. Sinnasuunal aitas sedagi nappi aega sisustada Kalle, omaaegne ansambel "Ukulele" muusik, kellega vanasti sai tihti koos esinemas käidud ja vahel ka pidutsetud. Nüüd siis nägemine üle aastate. Tema oli teel Kaliningradi.
Lend Riiast Müncheni oli pisut pikem, aga sisaldas lõhesteeki, veini, kohvi ja konjakit. Mistõttu planeeritud tukastuseks ei jäänudki eriti mahti. Kui Tallinnast ära lennates oli siin õhusooja 10 kraadi kandis, sadas ja tuulas, siis Baierimaa pealinn tervitas sinise taeva, päikesepaiste ja umbes 20-kraadise soojaga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see soojanivoo eelseisvail päevil tublisti tõusis.
Ostbahnhofi raudteejaamas sain kokku oma teisest Euroopa otsast tulnud reisiseltsilisega ja rongisõit Austriasse võis alata.
Rong oli vanem ja pool teed (umbes kuni Rosenheimini, no hea küll, kuni Traunsteinini) suhteliset täis. Salzburgi peavaksalisse jõudes olime aga oma vagunis kahekesi. Lõpp hea-kõik hea.
Kati, vaeseke, oli haige. Nuuskas nina ja tundis end kehvalt nii tervise tõttu, kui sõltuvalt stressist. Sest me lahkumispäeval, esmaspäeval, oli tal sealse Landestheater'i uuele intendandile ettemängimine - mis maakeeli tähendab töövestlust. Et kas saad uueks hooajaks koha või mitte. Praeguseks on teada, et uus muusikadirektor öelnud sõnad "great, see You soon". Tore!
Kati on kolinud vanalinnast PISUT kaugemale, see-eest jaamale hoopis lähemale. Mistõttu asjade äraviimine võttis aega napilt.
Kohe esimesel õhtul käisime teatris. Landestheater'is mängiti Mozarti "Röövimist Serailist" (meil omal ajal ka "Haaremiröövi" nime all etendatud laulumängu). Polnud just vaimustavaim ooperielamus mu elus, aga ega viga ka õieti miskit olnud. Orkester (Mozarteumi oma) kõlas väga kenasti ja mõned solistid olid päris tublid. Enne vaheaega lauldi-mängiti maha järjepanu 2 vaatust ja pideva istumise pikkus - 1.45 - pani kannatuse kenasti proovile.
Peale etendust käisime teatri garderoobides ja puhvetis. Kati tutvustas meid mõnedele lavalolnutele. Kantiini sundimatus õhustikus tundusid kõik kenad inimesed olevat (heh!).
Teine päev kulus kohustuslike vaatamisväärsuste läbijalutamisele. Kena oli Mönchbergil kohvi juua ja jalutada sealt üle oru Hochensalzburgi. Olin selles kindluses teist korda. Ehkki elamus polnud ehk sama võimas kui esimesel korral, oli see ometi kulutatud euroraha väärt. Olen keskmisest suurem sedasorti mäeotstel asuvate kindlus-losside fänn.
Käisime mõnes kirikus, Peetri kloostri katedraalis panin küünla oma endiste ja võimalike tulevaste pattude lunastuseks. Ja tõesti - mõjus (kuidas see avaldus, sellest siis, kui kirjeldan rongiga tagasisõitu). Kolasime katakombides, vanalinnas, kaputsiinidemäel (Stefan Zweigi radadel), uudistasime Maison de Plaisir'i, küll ainult väljaspoolt :) ja elasime kaasa Salzachi vete kiirele kulgemisele. Leopold Mozarti haual käisime ka, Mozarti enda maja sissepääsu juures tabas meid aga tilluke tagasilöök, sest - nagu muide enamus muudes paikadeski sealkandis - maksta sai ainult sularahas. Kuna ma olin aga oma väljaminekud planeerinud sooritada just kaardi abil ja evisin sularaha minimaalselt (selleks hetkeks peaaegu olematu summa) ja silmaga nähtavas läheduses polnud ühtki pangaautomaati, jäime lootma loojale, et see meile eelseisvatel päevadel aja kingib tolle maja sisemiseks kaemiseks. Ei kinkinud. Aga et oma eelmisel reisil sinnakanti sai see maja ära vaadatud, siis polnud pettumus väga suur.
Peale väikest puhkust Kati pool otsustasime võtta ette pikema jalutuskäigu. Leopoldskron'i lossi. Mäletate, "Heliseva muusika" filmis tulid lapsed paadiga sõitmast just selle lossi taga asuvalt järvelt. Ja veel muidki kaadreid on just seal ümbruses üles võetud.
Vahemärkusena olgu muide nimetatud, et igal õhtul vaatasime fragmente sellest suurepärasest filmist (Katil oli dvd) ja meenutasime, millistes "võttepaikades" just käidud või planeerisime, millistesse järgmisel päeval minna. Päris vahva ajaviide sellinegi.
Kolmandal päeval aga sai teoks suurim seiklus ja õhtul ka lõbusaim pidu kirjeldatava reisi jooksul.
Hommikukohvitanud, istusime bussi ja kimasime linnast välja, veel mitmest väikesest linnakesest läbi. Ka Anifist, kus elas ja suri ja kuhu on ka maetud Herbert von Karajan. Buss number 25 viis meid Untersbergbahnile. See on gondlike, mis sõidutab köie küljes rippudes huvilised mäe otsa. Untersbergile. 1776 meetri kõrgusele. Sealt sai veel paarsada meetrit kõrgemale, neid tippe oli kohe mitu. Aga seda pidi juba omil jalgel tegema.
Alul oli ilm ilus ja peaaegu tuulevaikne, vaated lummavad. Sedasorti asju ei saa kirjeldada, peab ise nägema ja kogema. Ronisime ikka kõige kõrgemale tipule ka. Seal saime kaela paraja vihmasabina, aga õnneks pööras ilm kenaks tagasi. Lasime lumel liugu (oli teine määrdunud, aga üsna paksu kihina, tõsi - mitte kogu tipu ulatuses, vaid laiguti). Otsustasime gondlijaama tagasi minna, et veidi keret kinnitada (mina - nagu seal maal ikka - väikese õllega). Teel tagasi (mis oma suhteliselt lühikesest pikkusest hoolimata võttis tubli pool tundi - lahtisel kiviklibul libisedes või paarikümne sentimeetri laiusel astmestikul kuristiku ja kaljuseina vahel kõõludes tundub 200-300 meetrit kaunis karmi matkana.
Tee peal haaras meid kummaline vaatepilt. See, et mägedes kuskil pilv sust mööda purjetab, pole just üllatav. Aga et äkki, täiesti selge ja klaari vaate sisse altpoolt pahinal - just see sõna on õige selle kerkimise kiiruse ja intensiivsuse kirjeldamiseks - udusein tõuseb, oli meile paras elamus. Vaatepilt, mille tegelikku tähendust me siis ei mõistnud. Lihtsalt imetlesime. Õnneks olime üsna gondlijaama (ja seal asuva väikese kohviku) lähedal. Vähem kui 10 minutiga sai selgeks, et olnuks me kaugemal, oleks sinnajõudmine seotud suure riskiga. Nähtavus kadus, kõik mattus piimjasse uttu, milles paremal juhul nägid kahe-kolme meetri kaugusele. Ja tõusis tuul. Pagesime seda looduse mängu jälgima supikausi ja õlleklaasi juurde maja kaitsvate seinte vahele. Ja siis algas. Vihm, torm. Selle sõna kõige otsesemas ja metsikumas tähenduses. Hääled, mis õuest kostsid, olid kõike muud kui rahustavad. Kohutavad madalatoonilised möirged, vahepeal kime kiunumine - tuulest ikka, lakkamatu vihmapladin. Majauksed suleti, aga tormi-iilid kiskusid need aeg-ajalt valla. Ühesõnaga - olime 1776 meetri kõrgusel vangis. Sest köie otsas kõikuvasse gondlisse - kui ta oleks üritanud allapoole minna - poleks meid ajanud mitte miski vägi. Aga ega polnud vaja ka kangelast mängida, transport nagunii ei toiminud. Allasaamine lükkus määramata ajaks edasi.
Varsti saabus kamp punasesse riietatud mehi koos valgusallikate ja raadiosaatjatega varustatud koertega. Päästjad. Ühes nendega mäe pealt tosinkond kaamet-kahvatut ja läbimärga inimest. Inimesi naases kogu tormi kestmise vältel, ka lapsi koos vanematega. Meie ajastus - mille põhjuste hulgas ei puudunud ka minu soov väikese õlle juures jalgu puhata enne uut kangelaslikku mägiretke - oli perfektne. Vihma peaaegu ei saanud, nägime selle tormi puhkemise kiirust ja veeauru kerkimise intensiivsust. Saime turvalises hoones olles osa kogu jubedusest. Ja pooleteise-kahe tunni pärast - kui kõik sama kähku lõppes kui oli alanud - kümne-viieteistkümne minutiga - ka kenasti gondliga alla. Alul oli sinna ronides küll pisut kõhe tunne, alles oli see vagunike kõikunud looduse stiihia meelevallas ja nii habras tundus köis, nii kõrge kaljusein (millest ta vahepeal pea püstloodis allapoole "kukkus") ja nii hinnaline omaenda elunatuke. Eh...
Noh, bussiga linna tagasi, kuivad riided selga ja pidusse.
Sel õhtul toimus Sirje juures Salzburgi eestlaskonna suvepidu. Inimest paarkümmend oli koos. Ka suursaadik Katrin Saarsalu-Layachi Viinist. Samuti OSCE Eesti Austria esinduse juht. Oli pidulikkust - Sirje on Eesti auasepeakonsul Salzburgis. Kohal oli ka Eesti aupeakonsul Henn-Jüri Uibopuu. Mõlemale konsulile anti Välisministeeriumi poolt vapiga kilbid (maja välisseinale panemiseks). Pärast söödi-joodi, lauldi ja tralliti. Päris hea hulga tunde.
Millegipärast kipun mina sellistel üritustel olema ikka viimaste lahkujate seas. Ei tea kohe, millest see tuleb... Igatahes oli lõbus, nägi tuttavaid nägusid ja sõlmusid uued tutvused. Sinna tahaks ikka ja jälle minna.
Järgmisel päeval magasin mõistetavatel põhjustel kauem, kui keskmine turist. Tagatipuks olin unustanud ka oma fotoaparaadi Sirje poole. Nii tuli enne uute avastusretkede juurde asumist veel kord Salzburgi lennujaama lähistele minna, fotokas võtta ja Kati juurde naasta. Noh, valuvaigistuseks sain pererahvalt kotitäie maasikaid kaasa. Ikka ja jälle hääd mälestused.
Kõigil kolmel eelmisel Salzburgiskäigul olen plaaninud minna Hellbrunni. Lustilossi ja loomaaeda. Ja pole planeerimisest kaugemale jõudnud. Nüüd siis sai asjast asja.
Ikka vana hea 25 peale, Fürstenhofi, teelt veidi alla ja olimegi kohal. Ei osanud asjalt alul midagi arvata. Ostsime (esimesel hetkel tundus, et) küllalt kallid piletid (16 eurot per persoon). Ja jäime sissepääsuvärava taha seisma, sest sealne automaatne piletiregistreerimissüsteem ei tahtnud meist midagi teada. Hetke pärast selgus, et ei pidanudki tahtma. Tuur hakkas kindlal kellaajal ja selleni oli paar minutit. Ja enne, kui tuurijuht tuli ja oma võtmekesega masinale "elu sisse keeras", ei pidanudki midagi juhtuma. Igatahes saime koos terve hulga (enamasti saksakeelsete) turistidega sisse ja esmalt suunati meid ühte pargi serva istuma. Peeti väike sissejuhatav tutvustuskõne ja demonstreeriti esimest nalja - vigurivändast piiskop Marcus Sitticus kutsus oma külalisi sinnasamasse parginurka kivist laua taha pidutsema ja napsitama. Ja siis, mõnel eriti ülevoolaval hetkel, üllatas külalisi altpoolt :) Ses mõttes, et külastajate pinkide põhjadest hakkas äkki vett purskama. Samamoodi nende selja tagant kaares neile lauale (selga muidugi ka). Ainult piiskopi enda lauaots jäi "kuivale". Nali missugune.
Igasugu krutskeid oli too huumorimeelega arhipiiskop veel leiutanud. Enamasti seoses veega. Igatahes märjaks saime seal kõik, ükskõik kui hoolikalt sa ka ei vaadanud, kuhu astusid või kuhu end varjasid. Ikka leidus mõni saladuslik fontäänikene, kes just sinu üles leidis hetkel, mil sa enda arust absoluutselt turvalise asupaiga olid leidnud tuurijuhi juttu kuulamaks.
Alul pani see narritamine mind pisut õlgu kehitama, aga õnneks leidsin ka mina lõpuks enda sees uinuva lapsemeelse üles ja lustisin ning naersin südamest.
Lossipark oli ilus, sterletid ujusid läbipaistva veega tiikides, suured ja laisad, püüa või kätega. Loss ise väike, aga sümpaatne ka seestpoolt. Meie combi-pileti sisse kuulus ka Monatschlossi külastus ja loomaaia sissepääs. Monatschloss oli mäe otsas, väike kolmekordne ehitis, mis ehitati täpselt kuu ajaga. Sealt ka nimi. Kahjuks ei jalutanud me Steintheater'isse, see jäi loomaaia suunast kõrvale ja me olime enda sihiks just viimase võtnud. Olevat väga hea akustikaga kaljusse raiutud amfiteater. Muide - ka lossis olnud muusikasalong - kaheksanurkne kuppelruum - oli imepärase akustikaga. Sosistasin seal keskel, otse kupli all, ja see kostus nagu oleks mulle suurt saali täitev võimendus "taha lülitatud". Müstiline. Kusjuures - hea akustikaga ruume on ju ilmas palju, aga esimest korda tajusin kummalist efekti - ma oleks nagu tunnetanud helilainete liikumist enda ümber ja endast läbi. Midagi pisut sellist, kui seisad üsna tugevaks keeratud võimenduskasti ees, hästi lähedal. Ja kere resoneerib kaasa. Ainult et ilma igasugu võimenduseta, lihtsalt helilained liikusid seal niimoodi.
Hellbrunni õuerestoranis sõime lõunat. Ma üritan väljaspool kodumaad käies rõhku panna kohalikele roogadele. Austria köök on kaunis rammus, rannahooaeg lähenemas :) Aga samas ei kujuta ma end ka ette sealses õhustikus salatilehti söömas ja jogurtit joomas. Ikka kneedlid, hapukapsas, vorstid, liha. Gulyasit sõin, viini šnitslit ka. Ja muidugi sealne hea värske riesling ja õlu - Stiegl - Salzburgis toodetav - olid kalliks kaaslaseks enam kui korra :)
Loomaaed polnud väga suur, aga sümpaatne. Katad, väikesed ahvid, jooksid lausa külastajate seas, tekitades heas mõttes segadust ja lusti ning pildistamisvajadust. Veidraim elamus oli aga vist näha, kuidas suured (no ikka keskmise 150 kilose põllukivi suurused) kilpkonnad alul "mängisid" - teineteisele lähenesid. Me mõtlesime, et toimub midagi kakluselaadset. Aga ei - sealsel suurel isasel olid hoopis põnevamad plaanid. Saite vist isegi aru? Toimetasid nad seal külastajate nähes siis oma asja ära ka, polnud kaklemisest haisugi :)
Õhtul käisin Kati tütre Marianne etendust vaatamas. Ta õpib muusade gümnaasiumis, kus on neli õppesuunda - kunst, muusika, tants ja teater. Tema suund on tants, ja toimus kevadine "aruandekontsert" - tantsuklassides käijad näitasid suurel teatrilaval, mis neile õppeaasta jooksul külge on jäänud. Oli sealgi päris põnevaid momente.
No nii. Ja esmaspäev leidis meid taas rongist, teel Müncheni, kust lennukid reisisellid taaskodumaastasid.
Rongis aga oli väikene intsident, mis mällu sööbis.
Ostsime bayernticket-i. See on odavam moodus reisida mööda baierimaad (kaasa arvatud ka Salzburgerlandi). Aga istusime mitte regionaalrongile, vaid peenema, Grazist Frankfurti suunduva peale. Kuskilt mälusopist ma muidugi oleks koukinud teadmise, et ilmselt odavam pilet selle rongi peal ei kehti. Aga kellaaeg sobis ja tahtmine kokku hoida oli suur. No ja nii me sõitsime. Kõigepealt tuli Freilassingist peale saksa politsei, erariides kaks nooremapoolset meest. Kes pikemalt pinnisid meie lähedal istunud mustanahalist ja hispaania keelt kõnelevat noormeest. See action võttis aega tubli pool tundi ja tekitas teistes sõitjates parasjagu elevust. Oli ju noormees istunud vaikselt rongis, kust äkki see politsei ilmus ja millest selline suunatud huvi just tema vastu... Meile see ei selgunudki.
Küll aga tundis meie vastu huvi piletikontrolör, kes meist tagapool istunud mustanahalist, todasama, keda äsja politsei pinninud oli, trahvis selle eest, et too bayernticketiga sõitis rahvusvahelises kiirrongis. Ootasime oma saatust alandlikult ja manasime võimalikult lolli näo ette, kui ta meilt samalaadse pileti saanult seletama hakkas, et see nüüd siin küll ei kehti. Tea, kas mõjus kirikusse pandud küünal või miski muu, aga igatahes hetke pärast ta küsis, kas meil plaan sel päeval Salzburgi tagasi sõita. Saanud eitava vastuse päris leebe naeratusega edasi, kas ta võib pileti endale jätta. Me muidugi noogutasime koostöövalmilt. Ja sellega meie karistus piirduski. Ju tal siis samal päeval kellelegi seda kahe inimese piletit vaja läks. Lahkusime sõpradena ja õige pea tervitas meid juba Müncheni Hauptbahnhof. Koos vahepeal 23-24 kraadiseks kerkinud päevasoojaga.
Ongi enam-vähem kõik. Mina võtsin kursi lennujaama - mu lennuk läks päeval. Riias veetsin aega internetis - sealse lennujaama kohvikus maksis tund internetti - kui ma ei eksi - üks latt.
Ja AK ajaks olin juba kodus Spordi tänaval tagasi.
Vahepeal oli selgunud, et neljapäevaks planeeritud Riia sõit saab teoks päev varem, seega homme hommikul kiman tagasi Lätimaa pealinna. Sedapuhku autoga, ooperit kaema. Kui hästi läheb, siis vaatame kolmapäeva õhtul "Don Giovannit" ja neljapäeval "Lendavat hollandlast". Ja siis on puhkus kuni 23. juunini, mil Hiiumaal jaanipäevaesinemine ees.
Aga seekordne Salzburg oli huvitav ja mõnes mõttes eriline. Igatahes soovitan kõigil selle imelise linnaga tutvust teha. Usun, te ei kahetse. Ise lähen ka sinna tagasi, kui mitte enne, siis tuleval suvel ikka. Sankt Wolfgangis ju käimata ja...
Tulgu suvi ka Eestimaale! Päikest!
