9m. Sõnad, mis puudutavad.

Mõnikord mõtled ja mõtled, aga mõtet ei tule. Siis võtad raamatu - ja näe - seal sees, justkui sinu enda oma! Oled natuke aega õnnelik ja... unustad.
Vanadel "headel" aegadel tegid inimesed väljakirjutusi, kogusid teiste poolt tunnetatut. Enam pole (vist) kombeks. Kahjuks.
Üks mõte on nüüd mul ka - taastaks enda jaoks selle vana kena tava.
Mõeldud - tehtud. Siitpeale saavad kannetenumbrite taga olevad m-tähed märkima mõnd kaunist või kasulikku, kuuldud või loetud mõtet sisaldavat kirjet.
Nende järgi võib ilmselt midagi öelda ka minu kohta - kellega parasjagu suhtlen, mida loen või millest mõtlen. Kui mõnel viitsimist, eks analüüsige. See pole minu probleem :)
Lihtsalt mõni asi siin maailmas vahel puudutab. Ja kahju oleks, kui ainult hetkeks.
Alustan, muide, ammuloetud raamatust pärinevate sõnadega. Ka leheküljenumber, millel nad seisavad, on meeles. Aja kulule vaatamata. Ja lõpetan sedapuhku eile õhtul leitud lausega.

...

Kogemusel ei ole mingit eetilist väärtust. See on lihtsalt sõna, millega inimesed tähistavad oma vigu. /.../ See näitab meile ainult, et meie tulevik tuleb samasugune nagu meie minevik ning et pattu, mida me oleme teinud ühe korra ja vastikustundega, teeme me edaspidi palju kordi ja rõõmuga.

...

Ja millest julged unistada, julge teha! (James Russell Lowell via Matthew Pearl)

9. Vahekokkuvõte

Üks periood elust on jälle selja taga. Vahest pole õige nii pidulikult alustada, aga omal kombel on iga tüki esietenduseni jõudmine millegi lõpp, teatud kogemise ja kogemuse haripunkt ja samas selja taha jätmine. Siis hakkab lavalugu elama omasoodu, sa oled iga kord küll erinev (sõltuvalt päevast, aastaajast, ilmast, maailmapoliitikast või lainetustest enese sees), aga tegelikult enam midagi põhjapanevalt ei muutu. Ses mõttes on esietendus ühtaegu pidulik ja teisalt kurb sündmus.
Hea sõber Kaarel Kilvet ütles kord (lavastaja seisukohalt), et esietenduse järel on tühi ja kurb tunne, pane või nöör kaela. Eks sõltu tükist, energiahulgast, mis sellesse läinud. Aga - eeskätt lavastajal - võib teatud abitus küll olla - tema töö on tehtud ja tal pole enam sõnaõigust.
Ma ei hakka siinkohal kõnelema lavastajaist, kes ka viimase etenduse eel näitlejaile märkusi teevad ja midagi "ümber seavad". Tegelikult ei usalda nad seega enese prooviperioodil tehtud tööd. Kui materjal on korralikult koos, siis ta ei lagune ka saja mängukorraga. Ja kui materjal pole küllalt kindlalt paigas, siis võid sa kosmeetilisi muudatusi teha vahetpidamata, tervik rebeneb kuskilt ikkagi.
Nojah, selline segane jutt.
Nüüd siis lõppenud (või algava) töö juurde.
Tammsaarel on juubel. 130. Ja seks puhuks sai Variuse teater tükiga maha. Tammsaarest. Keda küll füüsiliselt (peaaegu) lavale ei ilmu. Laval kõnelevad, jahuvad, vaidlevad ja mäle(s)tavad kirjanikku ta naine Käthe, sõber ja kirjastaja Bernhard Linde, kirjandusteadlane ja muuseumidirektor Endel Tõde (päriselus on sel vanahärral - ta ainuke, kes lavalmängitavaist ka hetkel päriselt elus on - teine nimi), Tammsaarede kauaaegne teenijanna preili Holm ja romaani "Elu ja armastus" lehekülgedelt elule lastud Rudolf Ikka. Viiul mängib (Tammsaare armastas ka vahel viiuldada). Valgused ei vilgu, eriefekte pole, vaheaega ega puhvetit kah. On kirjaniku elutuba kirjutuslauaga, millel "Tõde ja õigus" suvekuudel valmis kirjutatud, on mälestused ja on vaim. See viimatinimetatu lehvib etenduse kohal tõesti. Lehvib seal toas ka etendusest sõltumata. See tabamatu miski, mis on hoomatav ka vanade suurmeeste jälgedes kõndivale kirjanduskaugele arvutiajastu noorele.
See vaim ongi peamine, mida peaks sellistelt etendustelt otsima tulema. Loomulikult saab üht-teist Tammsaarest, tema elust ja armastusest teada. Nii fakte, kui "liha" nendele ümber. Aga suurim rõõm tegijaile oleks, kui mõni noor inimene võtaks peale muuseumiskäiku vabatahtlikult kätte mõne Tammsaare raamatu. Üldse mõne raamatu. Või kui mõnel elu- ja kirjanduskogenul inimesel tekiks meie mängu järel tahtmine klassikut taasavastada.
Vist parim kompliment sedalaadi etenduste järel mida mina kuulnud olen, öeldi Stockholmi Eesti Majas. Mängisime etendust Eduard Vilde elust, toeks polnud Vilde elutoa seinu, ja ometi etendus õnnestus. Ja peale kummardamist tuli mu juurde (olin laval olnud nimitegelasena) üks vanaproua, kes uskus end olevat nooremas eas lugenud läbi kogu ilmunud Vilde, aga kes meie etenduse järel ütles enesel tugev tahtmine olla too suurmees uuesti avastada. Lugeda, aina lugeda.
Aga tagasi Vilde naabrimehe, kodanik Hanseni juurde. Tükk laval, teiste katsuda-hinnata. Enda meelest oleme teinud kena töö, Variuse teatri kohta ebatavalisel hulgal proove. Suur nauding on olla laval koos HEA näitlejaga, see teeb sind ennast ka kuidagi suuremaks, parimail hetkil kergitab korraks maast lahti ja annab mingi teistmoodi hingamise.
Nende hetkede nimel tasub teatrit teha ja teatrit vaadata. Ja teatrit armastada.
Kahjuks on muuseumi ruum kitsas ja mahutab imevähe inimesi, etenduste mängukordade arvgi pole liiga suur - praeguste plaanide järgi 10, ehkki tavaliselt on nendele lepitud kordadele hiljem ikka lisa tulnud.
Uskugem. Lootkem. Armastagem.

See kirjatükk pole reklaam, aga kui kellelgi huvi tekkis, siis www.varius.ee saab lisainfot.
Päikest!

8. Pole aega!

Kirja pandud aastal 1924, Anton Hansen Tammsaare poolt:

Mäletate, millal Mephisto pidi Fausti hinge kätte saama? Siis, kui Faust pidi tahtma ajale öelda: peatu, viibi!

Faust jõudis viimaks sinnamaale, aga siis tulid inglid ja näppasid ta hinge kuradi käest. Kogu inimsugu peab kord sinnamaale jõudma /…/ ja nimelt nõnda: aeg muutub meie silmas püsivaks ja seisvaks nagu ruumgi. Päevad seisavad nagu aiateibad ja aastad nagu verstapostid ning meie kõnnime neist mööda siia- või sinnapoole.

Aga kui aeg tõesti kord püsivaks muutuks, siis hakkame vististi jälle püramiide ehitama ja pagoode raiuma kaljudesse eluasemeks inimestele ja jumalatele, iseäranis jumalatele. Nüüd pole meil selleks aega, sest päevad ja aastad lendavad alles! /…/
Nüüd peame silmapilku valvama ja tabama, aina tabama. Istume oleviku lõukal ja katsume võimalikult palju tabada. Aina uued muljed, uued asjad ja sündmused, uued võistlused, võidupingutused. Kes lööb kellegi üle? Kes jääb võitjaks? Kes jõuab teistest ette? See maksab tööstuses, kaubanduses, liikumises. Kus kuidagi võimalik, pannakse see maksma ka kirjanduses ja kunstis. /…/

Nobeli auhind anti tänavu Reymontile neljaköitelise teose eest. Auhinnamõistjad pidid küll väga ajast ja arust läinud inimesed olema. Ei ole praegu sünnis auhinnaga töid kroonida, mille valmistamine, isegi lugemine nõuab võimata pikka aega. Või on auhinnamõistjate arvates päevad juba aiateivasteks ja aastad verstapostideks muutunud? Ei, ei, päevad ja aastad lendavad alles ja kellelgi pole mahti Reymonti talupoegi lugeda, ehk olgu siis, et kino meie peale halastab ja talupojad ekraanile toob. Siis muidugi! Sest siis on need talupojad moodsa kultuuriga hingestatud. Nad on masinasse üles seatud! /…/ Annaks jumal meile ometi rohkem masinaid!

Millal hakatakse küll masinatega poliitikat ajama! Või usute, et keegi söandaks masina välja arvata, mis nii kaua Tallinna linnavalitsust moodustaks, nagu tegid seda ekslikud elavad olevused? Niisugust masinameistrit nimetatakse tingimata idioodiks ja tema läheks ühes oma masinaga haamri alla. /…/

Nõnda on igal pool, kuhu silmad pöörad. Elav olevus sibab ja vehkleb, räägib ja karjub, aga asi ei nihku i-st ega a-st. Ja kunagi pole tal aega, ei millekski mahti. Vaevalt pääseb ta veel teatrisse või kontserdile, laulgu seal või inglite koor.

Elavate kunsti peaksid hakkama vististi maitsma masinad, sest elaval inimesel jatkub aega veel ainult masinakunstiks. Nõnda tundub see meil ja ka mujal, nõnda toonitatakse seda Stokholmis, Berliinis, Pariisis. Pariisi suur ooper harrastab kino, Stokholmi kuninglik ooper kaalub sama küsimust, Berliin ägab igasuguse elava kunsti languses.

Kuid inimene sibab ja vehkleb. Ta käib koosolekuil, kõneleb, vaidleb, kirjutab, peab jahti raha peale, lõbutseb, sööb, ja kui aega saab, siis puhkab. Aga ka puhkuseks napib aeg, hädatarvilik oleks mingisugune masin, mis inimese eest puhkaks, puhkaks tuhandete ja miljonite eest korraga. Oo, see peaks olema midagi vana eesti vommi taolist – soe ja muhe, inimene peaks seda soojust ja muhedust tundma sibades ja veheldes. Ta peaks sealjuures võima kuulatada elavate kunstide helinaid, nagu laulaks ritsikas kusagil leelõuka-praos toa soojuses. Ah, niisugune masin oleks inimese elus kõige tarvilikum. Aga vaevalt mõtleb inimene tänapäev kõige tarvilikuma peale. Sellepärast peab ta ikka veel ise puhkamiseks aega raiskama.

Õnnetu inimene! Kui ta võiks ometi masinaks muutuda, mis ei vajaks kunagi puhkust ega kunste, vaid ainult auru ning elektrit. Aga ei, inimene pole veel masin ja sellepärast ägab ta igal pool, kus temaga kokku puutud, et pole aega, pole aega. Teeks seda, läheks sinna, loeks seda raamatut, kuulaks seda kontserti, aga mis teha – aega ei ole. Ja mis peaasi: pole kunagi aega teha seda, mis sind huvitab. Nõnda hädaldab minister ja professor, advokaat ja arst, kunstnik ja kirjanik. Kõigil kuluvad päevad mingisuguse tühise askeldamisega, peatöö, mida nii väga vaja oleks, jääb nagu iseenda ja teiste kiuste tegemata.

Inimese tühised ühiskondlised elutarvidused kasvavad rutemini kui võimalused nende rahuldamiseks, sellepärast tuntaksegi just siin masinkultuuri puudust. Inimene on nõudlik igasuguses tühjas-tähjas, kribu-krabus, see on tema saatuslik vanne. Aga millal leidis Faust rahulduse, millal tahtis ta, et aeg peatuks? Siis kui ta hakkas muretsema vett ja leiba, ainult vett ja leiba, aineid, mis eluks tingimata tarvilikud. Aga siis tuli ka kohe surm. Imelik, seni kui jatkus elamiseks päevi, vehkles ja ägas ta tühjas tuuletallamises, aga surma eel, siis hakkas ta seda tegema, mis tarvilik. Nõnda siis peaks inimsugu alles surmast kaugel olema, sest nii armetult tallame meie tühja tuult: kiusleme, jonnime, kanname väiklast viha ja kurja keelt. Ise aga ägame, et pole aega, koguni mitte pole aega.

7. Tule taevas appi!

Hoolimata mu isiklike ööde möödumisest erutavate sündmusteta (vähemalt enamasti), hoolitseb keskerakondlik Tallinna linnavõim ometi selle eest, et oleks, mille üle õlgu võdistada.
Eilses Eesti Päevalehes oli artikkel, millest saime kõigi linnakodanike (eriti Max Kauri) suureks rõõmuks teada, et ajaloolisse Jaan Poska majja Kadriorus tuleb linna VIP-külaliste vastuvõtumaja, mille ühte saali ehib ka tuttuus ruletilaud.

...

Et Poska maja lõpuks korda tehti on väga hea. Et sinna linna peenemate külaliste vastuvõtmise paik tuleb on ka kena.
Kui seal antaks kontserte, peetaks vastuvõtte, minupärast majutataks noid Väga Isuäratavaid Persoone, oleks ok.
Aga et seal neile ruletimängimisvõimalust pakutakse - siin tahakski Ansipi hääle ja Lennart Meri sõnadega pöörduda kõigekõrgema poole.

...

Florida osariik on teadagi tänu oma suurepärasele kliimale ja permanentselt soojale ookeanile (kiitus, Glofi hoovus!) lemmikpuhke- ja lõbustuspaik mitte ainult põhja poolt tulnud ameeriklastele vaid ka paljudele mujalt sinnasõitnuile. Olen seal isegi puhanud, peatselt lähen taas. Ja sestap tean: Florida osariigis pole ühtki kasiinot. Hasartmängud on keelatud teatud kaugusel kaldastki, mistõttu on eriti mängulembelistele pandud käima laevad, mille pardal alles teatud kaugusel kaldast mängulaudadelt katted eemaldatakse.
Samal ajal on Pärnu ja Tallinna kesklinnad kasiinodest üle ujutatud. Ja tehakse muudkui juurde - vaadake, kuidas Marja poe ümbrus on "sisse piiratud".
Mul on sõpru, kes on selles rattas keereldes jäänud ilma autost, majast, perekonnast. Pole lõbus seda kõrvalt vaadata. Aidata ka ei oska. Aga linnad loovad muudkui uusi "võimalusi" selliste õnnetute tekkeks.

...

Ja nüüd on siis targematest targem kilulinna valitsus seadnud sisse ajaloolise "järjepidevuse" - Tartu Rahu alla kirjutanud mehe mälestuseks algab tema elutoas ruletiorgia.
Eestlane olla on uhke ja hää! Pealinnas elada eriti!

6. Mina süüa ei vaja, poeesia täidab mind väärt vitamiinidega.

Ma olen tähtkujult Sõnn, aga sunnitud pidama end pidevalt Kaksikuteks. Nii vastuolulised on inimesed, kes elutsevad mu sees. Ja neid on mitu - no kaks vähemalt.
Üks neist vajab pidevalt rahu, tervislikku toitu, näpuotsaga tööd ja killukest inimlikku õnne.
Teine neist (eeldades, et neid on just kaks) vajab lärmi, tähelepanu, seiklusi eneseunustamiseni, põgenemist argireaalsusest.
See teine sunnib ka pidevalt peast haarates hiilima kalendri järgi, mis elus ärakulutatud päevi loendab. See teine sunnib regulaarselt tõdema, et on ronge, mis tagurpidi ei liigu ja seetõttu tuleb üritada pidevalt maha hüpata. Selline meeleheitlik "peatu hetk" sündroom.
See esimene nendib aeg-ajalt vaikse lepliku tooniga, et liigub küll, aga jätab ka maha mälestusi ja kogemusi ja et selle pagasi üle võib ju ka rõõmu tunda.
Kuidas elada kahe minaga, kui kõigi kriteeriumide järgi peaks neid üks olema. Selles on küsimus. Hetkel valitseb - pagan teab, kui kauaks - see esimene, laseb ehk järele mõelda.
Aga kuskil pea hoomamatus sügavikus varitseb ometi kamp vallatuid jeekimeid, kes puurivad su peaaju seestpoolt ja ihkavad õue.
Siia lõppu mõned read August Sangalt:

Et aastad kaovad ja aastatega

Tilkhaaval palgest kaob punagi,
See nii on seatud, see mind ei sega –
Meid kõiki ootab see kunagi.

Las sadestuda mu liikmeis tina,
Las närtsida lokkide lillenurm,
Las tulla surmgi – ei karda mina.
Ma kardan seda, mis hullem kui surm.

Ma kardan seda, et süda tahkub,
Kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
Sestsaadik alles on kõigel ots.

Kui elureegliks saab ettevaatus,
Kui käima hakkan ma käidud teel,
Sel kurval tunnil, mu helde saatus,
Üht, viimast armu ma palun veel,

Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks,
Vaid leida laseks mõnd ausat meest,
Kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks
Ja ütleks: „Lurjus, käi tee pealt eest!”

5a. Öine.

Gunnar Aarma sõnutsi on päevas miinimum kallistamiste arv 8. Et inimeseks jääda. Ma saan paremal päeval paar korda kokku.
Päikese kätte tahan. 13.02 lähen ka.
Armastan inimesi. Enam-vähem kõiki. Kallistan.

5. Number viis.

Eilne ja tänane päev on püstitanud küsimuse "mis toimub". Mu ümber ja mu sees.
Avastan - osalt ka teiste veebipäevikuid lugedes - maailma nagu väike laps. Olles sellest ühtaegu nii vaimustunud kui ehmatunud. Eriti hämmastavalt laialt levinud enesepaljastamisest internetiavarustes. Tahaks olla psühholoog ja seda nähtust analüüsida. Paraku ma pole.
Küllap on spetsialistid selle küsimuse üle ka juurelnud. Huvitav oleks siis kuulda (lugeda) nende järeldusi. Õpiks ehk enda kohta ka midagi uut. Sest kirjutan ju jälle.
Kui lihtsalt ja enam-vähem järjekorras kirja panna viimased tegemised, siis peab alustama eilsest mõttemõnulemisest teemal uus, märtsis salvestatav plaat. Jätkan Kopvillemi-lugudega alatud kupleeplaatide sarja, järgmisel korral saab ette võetud eestiaegne varamu - Paul Pinna, Aleksander Trilljärv, Agu Lüüdik, Kivilombi Ints. Võib-olla keegi veel, kui miskit põnevat pihku satub, märtsi lõpuni on veel aega.
Pagana raske on jõuda endaga kokkuleppele parima salvestuspaiga osas. Kuna tegu saab olema taas "live" salvestusega pildi- ja heliplaadiga, siis on kulissid hirmus olulised. Sobivaid seinu ju on, aga mõne puhul on tehnilisi probleeme ja mõne puhul hakkab raha rolli mängima. Aga küllap see laheneb. Igatahes sai lugude nimistu esialgselt kirja, potentsiaalsete kaasesitajate nimestik kipub aga esialgu kole pikaks.
Siis oli eile viimane proov proovisaalis. 30. jaanuar on esietendus Tammsaare muuseumis. Lugesime eile siis tüki katkestamatult läbi (eelmised proovid oli selline jupitamine). Kisub vist heaks. Pealegi on mul väga inspireeriv partner - Ene Järvis. Olen ikkagi kutselisest teatrist mõni aasta eemal olnud (vana-Baskini suvetuurid ei tule arvesse) ja suur nauding on, kui hea näitleja sulle vastu mängib. Hakkad ise kohe kuidagi uutmoodi elama. Ah, see teater...
Tänane päev algas pikema magamisega (milline õieti viimasel ajal mul ei alga). Ja siis proovi - esimene kord muuseumis, Tammsaare enda elutoas, laua taga, kus enamik "Tõe ja õiguse" osi on kirjutatud. Sounds good? Mõjub ka võimsalt. Ehkki esimesed sammud n.ö. laval on ikka kohmakad. Päris Bernhard Lindena end veel ei tunne, aga kaks nädalat on aega ka. Tekst hakkab tasapisi meelde jääma.
Teine üllatus tuli täna telefonitsi - kutsuti Kuukulgur Filmi castingule. Tolmuimuritoru pidi mu abikaasa sisenemise eel mulle püksiaugu kohale kinni jääma ja teise klipi jaoks pidin tuppa astuma hetkel, mil mu abikaasa vana ja paksu elektrikuga diivanil aeleb. Kusjuures mõlemal juhul oli stsenaariumi järgi tegu õnnetu asjaolude kokkusattumusega, mitte esmapilgul paistvaga. Naljakas oli, kui selle töö ka tegelikult saaks, oleks lahe. Maimik otsustab (ja lavastab).
No ja siis käisin veel "Kuues pelmeenis" nii et täna jälle kodus süüa pole vaja teha. Seal saab kuute eri sorti pelmeene ja venelannade tehtud suppe. Nemad juba oskavad (julgevad) maitsestada. Soovitan.
Nüüd istun ja lasen "Maskiballi" meloodiatel end hellitada. Ja kirjutan siia seda järjekordset teksti, millele ei oska kuidagi pealkirja panna. Kas peabki, äkki sobib nr.5 ka lihtsalt? Mõtlen veel.

4. Ise saan küll aru!

Kui veel täna hommikul tundus, et pimedusest ei paista mitte persetki (just nii jõhkralt saab Tolstoiga ringi käia), siis hetkel tundub ometi, et mingi segasevõitu selgus koidab toru otsast. Ja kõik tänu loetud "võõrastele mõtetele" (=blogidele). Usu või ettemääratusse. Igatahes peaks uut elu alustama. Sündigu sinu tahtmine...

3. Ülestunnistus ja lühike lõiguke laupäevast.

Satun üha enam selle enesepaljastusvõimalusi pakkuva keskkonna võrku ja - üllatus - ei pea seda kuidagi ebamoraalseks. Sest kui järele mõelda, siis kirjutades siia midagi alles siis, kui TÕESTI vaja, kui miski niimoodi väljapääsemist otsib, et enam teisiti ei saa kui avaliku enesepaljastusega esineda, siis ilmselt seisaks see blogikeskkond nukkertühjana siin kaunis kaua.
Igatahes olen hetkel rõõmus.
Sain kätte jaanuari alul ilmutatud "Aruküla Uudised", kus noor sümpaatne autor minu aastalõpuesinemist sealses mõisas nimetab "glamuuriks" ja "uskumatult andekateks etteasteteks" (ammu pole nii kenasti öeldud, edev ka ju, meeldib küll). Tänan teda, südamest.
Sõin lõunaks sushit ja ei väsi taasvaimustumast maitsebuketist, mis moodustub sojakastmest, sellesse "uputatud" wasabist ja kõige sellega ülevalatud marineeritud ingverist. Lonksuke rohelist teed sinna kõrvale, Chopini prelüüdid selja taga mängimas.
Uue pudeli (no kaks) meeltesegaduses äravalatud burgunderi asemele ostsin ka. Ega muu pärast, et saaks eluga edasi minna...
Mida on veel mõnusaks äraolemiseks vaja?
Eriti magusvalusaks minnes võiks muidugi meenutada seda aega aastaid tagasi, kui ma ise neid Chopini prelüüde mängisin, nii kohustuslikus korras kui hiljem vabatahtlikult. Sel ajal oli enamasti keegi teine ka mu kõrval. Isegi vaikusehetkil. Või neil just eriti. Praegu pole. Inimest. Vaikusehetki tekib tihti ja aeg-ajalt pikendan neid ise teadlikult.
Aga ma ei lähe NII magusvalusaks.
Ja siis tundub, et elu on ikka mõnus.
Haigus ka taandub.
Ja Stockholmi piletid ostsin ära, et peale puhkust Floridas korraks puhkama sõita. Hehee.
See tänane sissekanne on natuke juba päeviku moodi.
Nii ma tahtsingi.

2. Mis juhtub, kui veini üle jääb.

Olen peaaegu vandunud mõnele sõbrale, et minust ei saa iial blogijat. Ja siin ma nüüd olen - uues usus, et kui see raamistik kord loodud, siis peab seda üritama ka millegagi täita.
Tegelikult sundis "sulge haarama" (anakronism, aga kõlab kenasti) varahommikune tegu mis siiani mõtteainet pakub.
Raamistik on lühidalt järgmine - olnud nädalajagu päevi haige ja kodune sai taas õue minnes minust võitu vastupandamatu iha seltskonna, mõne põneva suupiste ja parema joogi järele. Sestap seadsin sammud eelpoolloetletud naudinguid pakkuvate asutuste poole. Sain nii parma sinki, metsaseeni, Moet&Chandoni kui Alsace'i gewürztraminerimahla. Lõpetasin oma palverännaku asutuses, mille keldrikorrusel asuvas osas olen kunagi filmi teinud. Naljakas oli, vahva ikka ka.
Aja edenedes tükkis vägisi kupli alla mõte baarikassa nuumamise mõttetusest olukorras, kus kodus mõned valitud veinid kapis ootel.
Üks sõber oli läinud sünnipäevale, aga seal polnud juhtunud midagi väga põrutavat, nii teatas ta telefonis, et kui mul süüa on, siis on tema nõus läbi astuma. Oli. Süüa.
Teine sõber jagas ülalmainitud asutuses mu seisukohta kulutuste suurendamise osas.
Maandusime minu pool. Napsitasime natuke, kuulasime plaate, ajasime juttu, ühesõnaga - selline lihtne aga mõnus olemine.
Varahommikuks kiskus, sõbrad läksid sobival hetkel kumbki oma teed ja mina asusin lauda koristama. Ja siis see juhtus.
Nõudega polnud probleemi. Probleem tekkis siis, kui selgus, et kõik pudelid polegi tühjad. Fakt iseenesest kõneleb pidutsenute kasuks. Aga mu edasine tegevus sunnib Viidingu kombel küsima: mismoodi on mu vaimu seis? - Ei seisa nigu!
Järel oli ka pea kolmandik pudelit head burgundia veini. Burgunderid on mu lemmikud juba aastaid, paraku on nende valik meie kaubandusvõrgus kesine (kui mõned eriti spetsialiseerunud paigad välja arvata) ja hinnaklass keskmisest pisut kõrgem.
Ja ikkagi ma ARMASTAN burgundereid.
Nüüd aga, avastanud tubli kolmandiku pudelis alles olevat, valasin endale veel klaasikese. Esimene šokk - ei maitsenud. See oli seletatav hilise (=varase) tunni- ja teatud küllastumuseastmega.
Teine šokk - valasin mitte ainult klaasis oleva vaid ka pudelisse jäänud kuningliku rüüpe kraanikausist alla.
Sellele kuritegelikule hävitustööle järgnenud hetkest alates olen veeretanud peas mõtteid sellise käitumise põhjuslikust seosest oma vaimse seisukorraga. Kas on kätte jõudnud see mälestusväärne hetk, mil mu eluline hea- ja rahulolu on jõudnud sedavõrg kõrge kraadini, et võin rahumeeli lasta sündida asjadel, millele kitsamates oludes märkimisväärse valulikkusega tagasi oleks vaadanud.
Kõige kummalisem oligi, et mul polnud ka kahju. Ei rahast ega hüvast rüüpest, mis sobivalt suletuna oleks säilinud ja võinud ka mõnel lähipäeval mu meeli kosutada.
Probleemi nagu polegi, aga pikk jutt kirjas. Loodetavasti ei kahetse sa, hea lugeja, selleks kulutatud aega. Ja küsid endalt nagu mina, kas me tarbimis- ja raiskamisühiskonnas leidub kohta kainele mõistusele ja kenale talupoeglikule alalhoidlikkusele.
Ah jaa, mul on heameel, et sa selle iseenesest kaunis mõttetu postituse lugemisele kulutatud aja jooksul ei raisanud raha ega tegelenud muu moodsa mõttetusega.
Võta klaas veini, lase mõtted uitama ja naudi rahu ja iseenesesolemist. Rabeleda jõuad oma elus küll veel.
Päikest, miks mitte näiteks burgundiast :) .

1. Tegin ka, et jubateinuile mitte jalgu jääda.

Tere siis, kui keegi juhtub lugema. Pealkirjas sai põhipõhjus ära toodud, aga kui üritada siin esimeses sissekandes asja veidi lahti kirjutada, siis peaasjalikult selleks, et eesseisvate reiside elamusist sõpradele-tuttavatele aega kaotamata teada anda. Varasematel aegadel sai lugematute sms-ide ja e-mailide toel end seiklustesse kistuks kuulutatud. Nüüd piisab ühest postitusest - sellesama lehekülje aadressist. Ja huvilised leiavad, mida otsivad. Kui otsivad. Ehk otsivad :)
Esialgu piirdungi sellega, nagu midagi juhtuma hakkab, nii näete (=loete). Päikest.