22. Noppeid sügisesest Kanadast

Kõigepealt peaksin panema kas teise pealkirja või siis vähemalt lisama selgitava alapealkirja - sest tänase päevani peab põhijoontes paika Peeter Kaberi 1990. aastal öeldu: "...ma pole käinud mitte Kanadas vaid välis-eestis!"
Sest tõepoolest enam-vähem kõik vajaliku saad hea tahtmise korral siinmail aetud me mahlakas maakeeles. Nii et sügis on, aga Kanada justkui oleks ja justkui poleks ka.
Aga üht-teist toredat on selle nädala sisse ometi sattunud.
Ma ei hakka siin üles lugema kohti, kus käisime, kuhu ronisime või kus šoppasime. See oleks siinolnu jaoks kaunis trafaretne loetelu ja ilmselt ka asjaga mitte väga kursis olija jaoks igav. Piirdun vaid mõne meeldejäävama seigaga.
Kõigepealt ilm. Vahelduv - võiks selle kohta küll öelda. Kui saabusime, oli päeval päikeseline, aga selline eestimaine. 12 - 13 kraadi. Kuiv ja kaunis sügis. Ja hästi värviline.
Aga vahepealsed päevad on näidanud tormituult, mis siin, Toronto kandis, suure osa värvikirevusest puudelt maha on rebinud. Paar päeva tagasi saime näha selgelt lumekorraga kaetud maapinda (ja auto- ning majakatuseid). CN-toweris alul nägime kaugusesse ja siis eriti ei näinud. Pilved tõusid ja vajusid, vahepeal puistas sekka midagi lumetaolist. Eile, s.o.neljapäeval, Niagara-päeval, aga säras taevas taas päike ja vahepeal sai rahumeeli hõlmad valla lastud. Ja täna, reedel, äralennupäeval, on väljas 17 kraadi. Päike - too hää sõbrake - muidugi ka.
Teater. Toronto Royal Alexandras vaadatud "Dirty Dancing" "määris" meeli eeskätt hea tulemusega kujunduslik-tehnilises vallas - palju erinevaid mängupaiku oli markeeritud ülinappide vahenditega ja ometi väga täpselt ja arusaadavalt (lugu ise oli kaunis banaalne - eks filmi näinud tea isegi). Näitlejad laval olid üsna erineva tasemega, ehkki on tegu Toronto ühe prestiižsema teatrimaja ja igati lugupeetud produktsioonikompaniiga.
Õnneks sattusime juhuslikult Niagara Fallsis Fallswiew Casino-Resortis uurima Avalone teatri mänguplaane ja see juhuslik uudishimuväljendus võimaldas veel samal õhtul kiigata Broadway muusikalide võlumaailma hoopis glamuursemal moel. Heade lauljate ja suurepäraste tantsijatega show oli imeline punkt me reisile. Ja see valgus... Oh, olen kindel, et kodumaal ideid ja teostajaid oleks, kui vaid tehniline park järele jõuaks.
Ma pole kunagi saanud reisidel üle ega ümber söögiteemast. Nii ka seekord. Kui Burlingtonis manustatud merikeel ja kammkarbid võib juba üsna tavaliste mu menüüsolevate artiklite hulka liigitada, siis siin, Torontos, proovitud hiinlaste poolt ja hiinlaste jaoks valmistatud road olid omaette elamus. Seda nii positiivses - omandatud sai ju uus kogemus - kui ka negatiivses mõttes. Seda viimast pean selgitama.
Ühel kenal õhtul sai hiinlaste uut suurt kaubanduskeskust kaema mindud ja asja krooniks otsustatud sealseid hõrgutisi proovida. Loomulikult ei suuda ma nende "roogade" nimesid nimetada. Ja kahe kausitäie puhul ei oska ma ka öelda, millega just täpselt tegu oli. Kolm erinevat rooga me võtsime. Sel kombel, et vaatasime peale ja palusime endale serveerida. Leti taga seisnud noor hiinlanna ei suutnud meile inglise keeli igatahes arusaadavalt seletada, millega tegu. Chicken oli ühe kausi puhul siiski sõna, mille me kuidagiviisi tuvastasime.
Noh, asusime laua äärde ja hakkasime maitsma. Esimeses kausikeses olid mingid pelmeenide moodi pallikesed. Õigemini hingaalide moodi - kaukaasias käinud teavad neid sisuliselt pelmeene, millel kinnivõtmiseks jahune "tipp" (mida ei sööda). Ma otsustasin süüa kahvliga ja selle "tipu" ka manustada. Esimene viga! See oli maitsetu ja kuiv. Ülejäänud "pelmeen" oli siiski kuidagimoodi söödav, ehkki üsna selgusetuks jäi, millega ta just täidetud oli. Aga see "miski" oli kenasti peeneks hakitud ja seega "hamba all ei karjunud".
Teises kausis ujusid punase vedeliku (=rasva) sees tükid, mis tundusid lihana, aga osutusid puhtaks võbelevaks pekiks. Kummaline, et hiinlased sellist asja söövad. Üks mu kaassööjaist tunnistas selle maitse "sooja süldi" omaks (siinkohal tuleb sülti võtta kujundina millestki amorfsest ja arusaamatust). Igatahes oli proovijail vaja kiirelt kohvi peale rüübata. Mina selle kausi sisu ei puutunud.
See-eest too chickeniga täidetud kauss, mille targu viimaseks jätsime - ikkagi teada ja tuntud asi - osutus omal kombel kõige eksootilisemaks. Ja tekitab mus tänaseni veel võdinaid kui sellele mõtlen.
(Taas)punase kastme sees ujusid mingid piklikud tükid. Tõstsin ühe taldrikule ja asusin sööma. Osutus ühest otsast olevat kolmeharuline. Ka siis veel ei hakanud minus häirekell helisema - kana on kana, mis üllatusi seal ikka...
Oligi kana, aga sealt altpoolt, alates sellest kohast, kus liha lõpeb ja jäävad jalasääred ja varbad. Kondid, mis sitke säbrulise nahaga kaetud. Needsamad nahaga kondid olidki mingi maitsetu mögina sees hautatud. Paraku tuli arusaam sellest, mida söön, pisut hiljem kui käsi "chickeniga" suhu läks. Sealt see iiveldus, mis tänaseni kestab.
Teisest küljest olen nüüd näinud, mida süüakse (ka Torontos) ja mitte ainult näinud vaid ka maitsta üritanud. Kogemus missugune :)
Esinesime Meelisega Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipeol. Pidu oli vahva, maavanem Kivimägi kõneles. Hästi. Aupeakonsul Laas Leivat ja maakondade ühenduste esindajad ka. Süüa oli palju ja SEE kõik seal oli väga maitsev. Baar oli tasuta. Kõigile pidulistele, mitte vaid kallitele kodumaa külalistele.
Niagara on the Lake´is käis Shaw-festival. Eesti Kodu saun ja bassein olid üsna mõnusad. Elamine Marju ja Meinhardi juures soe ja kodune. Vastuvõtt laiemalt vahva ja lahke - mis sa hing veel igatsed.
Kel pisut huvi pärnumaalaste seltsi peo vastu, võib minna ajalehe "Eesti Elu" veebiküljele (eesti.ca). Vaado Sarapuu on sinna üht-teist üles sättinud.
Täna õhtul stardib Air Canada lennuk Frankfurti poole ja homme õhtuks peaksime Meelisega kenasti kodumaa pinnal tagasi olema.
Igal juhul kena reis oli. Igas mõttes. Kui millegi üle nukrutseda, siis vast selle üle, et täna - reede - õhtul ei saa pidutseda koos tantsuansambel "Kuljusega" nende 59.ndal. Aga eks tuleval aastal teeb tasa.
Rõõmsat pidu neile ja päikest kõigile!

20. Kummalised lood.

Alles sain ühe filmi "kaelast ära". Tegelikult peaks küll olema aupaklikum Mosfilmi "Issajevist" kõneldes. Andis ta ju tööd ja leiba pooleks suveks, võimaldas ette võtta Pariisi-matka ja muidu suve sisukana tajuda. Peale selle sai ka kaks päeva Moskvas, Mosfilmi hotellis elatud ja Riia vaksalis võtetel oldud. Nii et igati kena mäletada.

Ja nüüd - üllatus, üllatus - venelased jälle Eestist "väljamaalasi" noolimas. Filmi tarvis ikka.

Täna hommikul helistas Piret ja kutsus hollandlast mängima. Kuna paar stseenikest toimuvad lennukis, siis võiks ju naljaviluks ka "lendavat hollandlast" öelda. Filmis, kus kaks vene tädikest satuvad Amsterdami. Ja kus nendega siis igasugu veidraid asju sünnib.

Igatahes läheb blond eestlane sedapuhku hollandlase pähe käiku. Võtteid kolmel päeval, ühel Soomes ja kahel Amsterdamis. Mis selle vastu olla saab, seda enam, et seni olen vaid Schipholi lennnujaamas ülelendu oodanud, rohkem selle vabameelse maaga kokkupuuteid pole.

Variuse teatris algas ka töö uue lavastusega, kus minul Artur Rinnet kehastada tuleb. Ja Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipidustused üle ookeani samuti oktoobris ees ootamas. Mis sa hing veel tahad.

Aga jah, kõige kummalisem vast ikkagi, et taas filmi, ja taas venelastele... Hollandi keelt pole ma siiani rääkinud isegi unenägudes mitte. Saab näha, kuidas see nüüd ilmsi välja kukub.

19. Ma tapsin Jürla ära!

Täpselt nii. Mul oli (Tallinnas) viimane võttepäev ja ma tapsin ajakirjanik Jürla (Tõnu Oja) ära. Nuga selga. Ta enese kodutrepikojas. Või kui lõpuni aus olla, siis tapjaks polnud muidugi mitte mina, vaid belobrõsõj gospodin, paha saksa spioon :)
Tänasega lõppes mu kaheksapäevane võtteperiood. Kaks päeva on ees, septembris, aga juba Moskvas. Neist siis, kui nad teoks on saanud.
Peab ütlema, et ei kujuta hästi ette kogu selle tehnilise seltskonna elu päevast päeva võtteplatsidel. Mina sain oma kaheksast (ja üksteisele kaugeltki mitte vahetult järgnevast) võttepäevast ja -ööst juba piisava väsimuse. Ikka sellest ootamisest. Aga nemad lajatavad ju päevast päeva ja ööst öösse.
Eileöine võte näiteks oli Altjal. Ja lõppes nii, et hotelli Tallinnasse jõuti kella 7 ja 8 vahel hommikul - kes millal. Täna oli "tehnilisel" võttepaiga ettevalmistuse algus kell 11.30. Sestap ma ei imestanud, et mõned inimesed platsil lihtsalt tukkusid, oodates hetke, mil režissöör teatab, et smena on läbi ja annab neile voli kogu krempli kokkukorjamiseks ja autodesse laadimiseks.
Muide - seda tööd tehakse kuupalga eest, mille suurusjärkudest sain minagi aimu ja mille eest ise küll sellist tööd ei tahaks teha (võib-olla olen lihtsalt ära hellitatud :)
(Näitlejate ja režissööri-operaatori(te)-kunstniku tasud on muidugi teistel alustel.)
Minu kummardus kogu sellele usinale sipelgapesale. Ja parimad soovid viimaseks võttepäevaks.
Sest just see neil TALLINNAS (Venemaal käivad võtted aasta lõpuni) homme on. VõtteÖÖ küll jälle - vahetus on planeeritud kella 20-st kella 8-ni.
Kurbnaljakas on tõik, et minagi pidanuks homme osalema. Esimesel ööl tegematajäänud stseen võetakse üles just nüüd. Aga kuna mind keegi ette ei hoiatanud, siis peavad nad mu halli mantlit ja veluurkaabut "dublandi" seljas näitama, selja tagant, sest paraku olen ise sel ajal juba otsaga Gotlandi saarel. Vähemasti kuskil selle lähistel.
Seal on kuulus "keskaja nädal", mis tegelikult kümmepäevakut tähendab. Sõidame Variuse teatriseltskonnaga asja lähemalt kaema.
Filmi juurde tagasi tulles - tänaöine võte oli kergeim seniolnuist. Kell 23.20 hakkasime võtma, kell 23.45 oli 3 duublit "purgis" ja päev õhtus. Ja kell 00.02 olin juba kodus. Meel natuke kurb. Sest - ehkki, nagu eespool öeldud, osalen võtetel ka Moskvas, oli tänane ometi nagu mingi asja või - kui eriti suureliseks minna - eluperioodi lõpetus. Vähemasti mõjus mulle sellisena. Ja südames natuke kokku kasvasin ka selle seltskonnaga. Seepärast tahtnuks nendega ülehomme varahommikul Müürivahe tänaval šampanjaklaase kokku lüüa. Ja hüüda: kuniks elu... või Ah, kui juba mürgel... või veel midagi sarnast sentimentaalset.
Aga homme algab "uus elu" - Gotland, siis Pariis ja kui taevas tahab, siis kuu lõpul ka Ruhnu saar.
Kui vaim peale tuleb, siis lisan siia veebipäevikusse kõigist neist käikudest mõne rea.
Seni aga - päikest!

18m. Maalehest

Õnnetu on see inimene, kes ei suuda üksindust tunda. Just üksinduses täitubki inimese süda ja hing mingi sisuga. Teadmised võid koolis saada, teadmus tuleb üksi olles. Nagu svammi imbub niiskus, imbub teadmus inimesse. (Nikolai Baturin, Maaleht, 31.07.08)

18. Fragmente filmi"maailmast"

Nagu eelmises postituses kirjas, lõppes (seni) viimane võttepäev varahommikul. Ja tohutu väsimusega. Seda hoopiski mitte pingelise töö pärast. Vaid põhjusel, et tuli oodata, oodata ja veelkord oodata. Mis iseenesest pole midagi imelikku võtteplatsil. Aga mis kurnab hoopis rohkem, kui action ise.
See-eest kasutasin passimisaega ometi mõnede nimede ülestähendamiseks. Toon nad siinkohal ära - äkki keegi on vene tänapäeva kinoga enam kursis (või sellest huvitatud). Saab siis lugeda, keda selle kuu jooksul Tallinnas liikumas näeb.
Režissöör on Sergei Ursuljak (Likvideerimine, Bednaja Nastja jpt.), peaoperaator Mihhail Suslov. Ja noorsand, kes kangelaslikult seisab 50-kilose kandamiga ja meid platsil üles võtab (peaoperaator istub enamasti koos režissööriga omaette ruumis ja jälgib monitori) on Anatoli Simtšenko. Kostüümikunstnik Aleksei Kamõšev (kelle armas väike koerake ka aeg-ajalt võtteplatsi elu elavdab).
Peaosades Daniil Strahhov - Issajev - ja Ksenja Rappoport - Lida Bosse. Ilmselt kuulsaim kaasa tegev tänapäeva vene kino täht on poeet Nikandroffi kehastav Sergei Makovetski (Brat 2). Šorohhovi osas Tallinna päritolu Aleksandr Sirin, Požamtšij osas Konstantin Želdin, Vorontsovi rollis Mihhail Poretšenkov. Minu "ülemuse" Nolmari rollis Viktor Lanberg. Eestlastest olen seni võtteplatsil kokku saanud Hendrik Toomperega (poeet Lõpse), Jaan Rekkoriga (Krasnitski), Tõnu Ojaga (ajakirjanik Jürla), Martin Veinmanniga (Lahme). Tean, et politseinik Schwarzwasseri osas on Tõnu Kark, et kaasa teevad veel Tõnu Aav, Lembit Ulfsak, Riho Rosberg, Raivo Mets, Are Uder oli ajalehemüüja raudteejaamastseenis Haapsalus (vaata eelmisi postitusi). On veel hulk näitlejarahvast, keda siinkohal täpselt nimetada ei oska. Aga neid on (eestlasi, pean silmas).
Nimedega olen seega enam-vähem ühele poole saanud.
Üks tilluke uudis tuli laupäeval - Sveta helistas ja küsis, kas nad võiksid minu rolli jätkata ka peale Tallinna võtteperioodi lõppu (kas saaksin tulla teatud septembrikuu päevadel võtetele Moskvasse). Enesestmõistetavalt olin nõus, kohe rõõmuga. Sest reisida mulle meeldib. Ja Venemaale pole oma 18 aastat saanud. Ja nüüd asja pärast ja raha eest - mis sa hing veel igatsed.
Aga järgmine võttepäev on sel reedel. Eks siis peale seda ehk saa jälle miskit üles kirjutada. Sinnamaale katsun Pärnus ometi paar korda juba poole peal oleva suve jooksul vette saada.
Päikest!

17a. Vahepala, ikka filmivõtetelt.

Kolmapäevane võte algas kell 14 ja lõppes öösel kell 3. Ja üks planeeritud stseen jäi salvestamata ka (aga keegi enam ei jaksanud jätkata). Mina ei jaksa hetkel ka pikemalt kirjutada. Lisan vaid loo sellest, kuidas inimesi massistseenidesse registreeriti:
Vajaminevad inimesed kutsuti lehekuulutuste abil. Oli nii eesti- kui venekeelsetes ajalehtedes teadaanne, et vajatakse nii- ja niisuguseid inimesi, sel ja sel kuupäeval, filmivõtetele, päevatasu nii ja nii palju. Helistada või meilida.
Helistab kuulutust lugenud inimene, pakub end. Ja kõne lõpuks küsib: "Kellele ja millal peab maksma?"
Tõestisündinud ja geniaalne.
Peale magamist tänasest võttepäevast pikemalt. Pikemalt lõputust ootamisest ja kohvitamisest, et paarikümneks sekundiks "pildile" saada.
Kuud (sest muud praegu ei paista:)

17. "Issajev": kui Haapsalu Tallinnaks sai

Teine võttepäev minu kaheksast...
Eelmine kord olin kogu sellest masinavärgist kangesti sisse võetud ja kirjeldasin asju pigem superlatiivseina.
Tänase võttepäeva järel on muljed samasugused. Ehkki kardetavasti kahandab mu kiidukõne kõlavust kõikehõlmav väsimus.
Aga ärgem rutakem ette.
Kell 13 oli väljasõit, seekord hotell "Olümpia" juurest, kus filmigrupp peatub. Taas taksosse ja Haapsalu poole. Või õieti kõigi teiste meelest Haapsalu poole peale taksojuhi, kes tiirutas mööda linna ja peatus lõpuks Lennusadama väravate taga. Kus eilseid stseene üles võeti. Seepeale julgesin arglikult pärida, kas me mitte merevärava asemel relsirägastikku ei peaks sattuma. Pidime küll. Ots ümber ja tuldud teed tagasi. Kogu see tühitiir vältas tubli 25 minutit kuni lõpuks Pärnu maanteed pidi sobivasse suunda sahisesime. Aga see-eest käisin peaaegu Lennusadamas ära. Seni olin sellest paigast vaid kuulnud (no ja telekas teda näinud).
Teel sain põgusalt tuttavaks kahe taksos olnud näitlejaga, mõlemad Venemaalt. Ühe perekonnanimi oli Sirin (rõhk sõna alul, mitte hääldada nagu linnuhäälitsust), teise oma ei jäänud meelde (taas kord luban, et järgmistel päevadel lasen toimetajanäitsikel endale KOGU selle peategelaste ja "kunstiliste" ülemuste galerii selgeks teha. Tänane õppetund: olen saksa luuraja Nolmari eestlasest abiline ja mu ülemust mängib Viktor Lamberg. Naispeategelast Lida Bosset kehastab Ksenja Rappoport. Peaoperaator on Mihhail Suslov ja režissöör keerulise perekonnanimega Sergei. Nimekiri jätkub homme :).
Jõudsime igatahes vaatamata oma kilulinnas keerutamisele Haapsallu hetkel, mil nii kostüümibuss kui grimmiauto olid alles teel. Taas kord sai kinnitust asjaolu, mida mäletan juba nõukaaegsest televisioonitegemisest - et igasugustele pildiga salvestustele lihtsalt ei ole võimalik hiljaks jääda. Tule, mis kell tahad, ikka saad oodata.
Raudteejaam-muuseumist sai pikaks päevaks Revali vaksal. Ilus ja korras on see vana jaamakompleks seal "depressiivses eesti väikelinnas" :)
Tänase päeva tegi keeruliseks 80 inimese osalemine jaamas saalivate kodanike rollides. Iga stseeni seati esmalt tund aega, kõik-see-mees pandi liikuma, tegutsema, sisenema-väljuma eri hetkedel ja eri avaustest. Mis tähendas, et näitlejad tegelikult pidid ootama (kaunis kannatlikult) oma võimalust "sõna sekka öelda".
Ometi sai "purki" kolm stseeni, viimase finaalduubel kuulutati kunstiküpseks täpselt südaööl.
See viimane täna võetu andis võimaluse öelda ka esimesed sõnad selle produktsiooni jooksul. Need olid "M...mis, ah jaa, ostan. Aitäh!" Hea lihtne tekst, oleks see tulnud võõras keeles üles öelda, poleks hullu midagi. Aga pikk kolmeleheküljeline stseen, kus peamiselt mina vahutan saksa keeles, mitte vaid maha häälida, vaid ka (ladusalt ja ilma teatraalsete liialdusteta) maha mängida, tundub hetkel piisavalt pretensioonika väljakutsena. Õnneks on 2. augustini, mil selle salvestamiseks läheb, pisut aega.
Leping sai ka täna alla kirjutatud. Niipalju sain targemaks, et seriaal hakkab jooksma kanalil RTR 2009. aasta teises pooles. Võtted kestavad selle aasta 28. novembrini (Eestis ja eestlastega muidugi vaid augusti keskpaigani). Ja et kui mu tekstistseene peab hiljem üle helindama, siis tuleb sõita Moskvasse. Õigupoolest läheks meelsasti, pole sealkandis juba oma 20 aastat käinud. Seda enam, et saaks nende kulu- ja kirjadega sõita ja magada. Ja viisa kindlustavad nad ka priilt ja probleemideta. Oleks mugav idanaabri tänaseid tegemisi takseerida.
Kui midagi veel lisada, siis - hoolimata sellest, et nad eilsed võtted lõpetasid taas kell 5 hommikul, olid nad kell 13 täna päeval reipad ja rõõmsad, ja kell 12 öösel Anja ikka suutis naeratada.
Aga samas miks ka mitte, sest 14. ja 15. juuli on neil puhkepäevad ja pool meeskonda sõidab nimetatud kuupäevade vahelist ööd magama Pariisi. Vaat' nii käib kinotegemine venelaste moodi :)
Homme (kella järgi küll täna, aga peale magamist) pean olema grimmis kell 14. Võtteks läheb restoranis "Vanaema juures" Tallinnas ja seal peaks osalema ka juba hulk eesti näitlejaid. Meelde jäid Jaan Rekkor ja Hendrik Toompere jr. Aga neid on veel. Pluss taas "mass" - sedapuhku 20 inimest ja 3 kelnerit. Mis veetlev vahetegemine :)
Vähemalt saab homme istuda (kõrtsilauas). Tänane 11-tunnine jalulolek oli mitte just jalustrabav, aga kergelt kõikuma kallutas korpuse küll.
Uute muljeteni. Päikest!

16. Filmitegemine vene moodi.

Üle pika pika aja on taas elus midagi sellist toimunud, mis tundub kirjapanemist väärt. Vahepeal olen küll ravinud hambaid, käinud Göteborgis etendust tegemas ja isegi korra Pärnus ujuma jõudnud, aga see kõik ei tundunud nii elamusterikas, et pidanuks paljudega jagama.
Nüüd aga, ootamatult - nagu vahvad asjad mõnikord juhtuvad - on midagi teoksil.
Venelastel. Teevad Tallinnas kino. Seriaali omaaegse kuulsa filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ainetel. "Issajev" on nüüdne (vähemalt töö-)pealkiri. Stirlitzist.
Ja esmaspäeva päeval kella 13 ajal Piret helistas ja kutsus režissöörile näitama. Saksa keele kõnelemise kogemust eeldati. Mul tilluke on, omal ajal sai ansambel "Talongiga" mitu aastat esinetud mööda saksa kabareeteatreid. Sakslastele ja nende endi keeles. Isegi Aimla humoreske sai selles keeles ette kantud. Ja sakslased - viisakad inimesed - naersid täiesti õigetel kohtadel. Mistõttu olen sunnitud arvama, et päris puusse oma esitustega ei pannud.
Ladusin selle režissöörile ette, kaks saksakeelset lauset "Minu Leninite" filmist ka. Ja sain omale 8 võttepäeva, osa nimeks belobrõsõj gospodin.
Täna öösel oli siis esimene võte.
Kell 00.00 oli takso ukse ees, sõitsime läbi Mustamäelt, kust võtsime peale mu põhilist hilisemat stseenipartnerit - Nolmari - kehastava Viktori. Temast pisut hiljem.
Jõudsime platsile, kus võttepäev (=öö) täie hooga käis. Tehti umbes 8 duublit eelnevast stseenist. Seega läksin kõigepealt kostüümibussi, siis grimmi.
Venelased ikka austavad ja armastavad näitlejat. Kummardati ja naeratati, iga veidikese aja järel muretseti, kas ma ei sooviks puhkebussi minna, teed või kohvi. Kõik riided aidati selga. Et aga artist end hästi tunneks. Kusjuures nad suutsid seda kõike teha nii sundimatult, et ma tundsingi end hästi. Igatahes ei tekkinud (üllatus!) piinlikkustunnet, kui minust hoopis eakam daam kummardus mu kingapaelu kinni siduma.
Peale kostümeerumist sai grimmibussist läbi käidud. Põhigrimm pandi peale, vuntsid lubati kleepida vahetult enne algust (meenutan, et alles käis eelmise stseeni võte).
Siis kutsuti kibekähku kolmandasse bussi, kus meeldiv näitsik juba ootas võttepäeva honorariga. Meeleolu muudkui kerkis :)
No ja siis oli aeg "lõunatama" minna. Kell 2 öösel kaeti Müürivahe tänavale lauad, oli valida kahte sorti supi (siberi borš ja kanasupp) ja kahte sorti prae (kalakotlet kartuliga ja pilaff) vahel. Lõpetuseks muidugi kompot.
See oli nii eksootiline, 20-aastate kostüümis öisel Müürivahe tänaval proževalguses süüa, et ehkki ma polnud sugugi näljane, sai poolik ports pilaffi siiski manustatud. Väga maitsev oli. Samuti nagu murelikompott.
Teed sai joodud mitu tassi, kõrval olev lahustuv kohv ei meelitanud eriti.
Sõime näitlejate puhkebussis ja seal tutvusin ka Viktoriga. Mees elab hetkel Tallinnas, aga on aastaid olnud Berliinis Gorki-teatri näitleja. Tema tõlgitud on ka saksakeelne tekstimaterjal (mu kolmest sõnalisest stseenist on kaks saksakeelsed).
Aeg läks märkamatult. Tegin tutvust paari eestlasega, kes tehniliste töötajatena asja juures toimetasid.
Siis ühel hetkel, kella 2.45 paiku hõigati mind proovi. Sain režissöörilt ülesande kätte (sel korral oli tarvis vaid kaadrist läbi jalutada). Ja tehti ära ka üks proov kaamera ja valgusega ning anti korraldus prigotovitsa k sjomku.
Tormasin grimmibussi poole, sest vunts tahtis kleepimist. Mind peatas üks kahest toimetajanäitsikust, kes maailma võluvaima naeratusega teatas, et ärgu ma jooksku midagi, küll nad võtteplatsil ootavad (=näitleja on tähtsaim!). Noh, eks võtsingi siis tempo maha.
Vunts sai kleebitud ja grimm üle käidud, läksin oma kohale kui tuli taaskohtuda selle suve lahutamatu kaaslase - vihmaga. Mis aja edenedes üha tugevnes.
Seisime Gloria restorani ukseavas varjus oma 20 minutit, kuni režiitelgist väljus peaoperaator (tema perekonnanimi - või hüüdnimi - oli Suslov). Vaatas visalt sadavat vihma, juba selgelt hahetavat taevast ja teatas, et (t)öö on lõppenud ja tema tehnikat enam varju alt välja välja ei vii.
Egas midagi, võtsin grimmi maha, kostüümi ära, ootasin kümmekond minutit, kuni taksoga viidi hotelli peaosatäitjanna (kunstilise kooseisu nimedega loodan oma halle ajurakke koormata järgmistel kohtumistel ja eks siis saa need ka siin teada antud). Siis palus ikka veel (kell 3.45 hommikul) naeratav Anja mind taksosse, Viktori sinnasamasse, ja asusime sama targalt tagasiteele kui olime tulnud.
Või siiski mitte - honorar oli ju käes, kuna võttepäev toimus (ehkki meie stseeni võtet mitte). Kõht oli head-paremat täis. Ja kogu see vahva sagin seal platsil oli sellise mõnusa eelmeki järgnevast filmimiskuust (minu viimane stseen saab plaani järgi "purki" 7. augustil) jätnud.
Tänaöist stseeni filmitakse mingil lisapäeval, seega saan oma kaheksale juurde üheksanda, mis kasvatab ka honorari kokkuvõttes mõnusasti. Mis sa hing veel ihaldad.
Järgmine võte on minul 8. juulil, siis toimub asi päeval ja kuskil Balti jaama kandis. Eks siis kirjutan jälle.
Päikest!

15m. Goethelt via Ave.

Tegelikult õpime me raamatuist ainult seda, millele me hinnangut anda ei oska. Selle raamatu autor, millele me oskame hinnagu anda, peaks õppima meilt...
* * *
Õnne, Ave, kogumiku puhul!

14m. Kaks mõtet.

Mis on vabadus! Ainult ükskõiksed on vabad. Karakteerne pole eales vaba, see kannab pitserit, on determineeritud ja seotud. (Thomas Mann "Doktor Faustus")

* * *

Ennustused võivad osutuda tõeks või valeks. (Jaapani vanasõna)

13m. Thomas Mannilt.

- Kultuuri alternatiiv on ju barbaarsus? - segasin ma vahele.
- Barbaarsus on kultuuri vastand vaid selle mõttesüsteemi piires, mille kultuur meie käsutusse annab. Väljaspool seda mõttesüsteemi võib vastand tähendada hoopis midagi muud või üldse mitte vastand olla.

* * *

Niipalju meie õhtumaise elulaadi ja riigivalitsemissüsteemide "ekspordist" hommiku poole. Ja igasugustest alternatiividest või siis nende puudumisest.

13. Kodus tagasi.

Lahkumine Bocast oli kahjuks paratamatu - päikesel on kuratlik võime koduigatsust kaugemale kamandada - aga töö ootas ja parimalgi juhul poleks saanud enam aega venitada.
Tagasilend sujus täielikult plaani järgi. Ükski lennuk ei hilinenud, pagas sõitis minuga kenasti kaasa, isegi tunnikese suutsin tukastada üle ookeani lennul. See viimane oli kaunis erandlik, tavaliselt ma istuvas asendis ei maga. Silm käib küll kinni, aga õiget und ei tule. Sel korral natukeseks vist isegi tuli. Igatahes olin koju jõudes veel piisavalt virge, et poole 11-ni vastu pidada ja siis juba "õigel" ajal magama minna.
Tänane päev algas kella 11 ajal äratuskellaga. Ja hea oli, et tirises, sest iha edasi magada oli alul suur.
Ah jaa, paari sõnaga peaks kirjeldama ka olukorda, kuhu ma eile sattusin.
Lootsin, et köögi remont on laias laastus vahepeal valmis saanud. Aga võta näpust - töömees, kes siia tuli ja asja edendama pidi, oli otsustanud ühel heal päeval minema kõndida ja tööd pooleli jätnud. Nii et kõik potid-pannid-tassid-taldrikud on endiselt minu toas kastides. Sestap pole saanud kohvritki korralikult lahti pakkida (no ülikonna võtsin ikka välja) - puhtfüüsiliselt ei pääse kapile ligi. Ei saa midagi ära panna. Õnneks tuli täna teine töömees ja loodetavasti jõuab ta seintega tuleva nädala alguseks niikaugele, et saab mõned kapid kööki sisse panna (eelmine tegija oli siiski lae ja põranda valmis teinud).
Täna oli kohe ka veidi tööd - pühapäevast toimub taas 6 etendust Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses, Friedebert ja Elo Tuglase elust ("Tänu tulemast"). Tuletasime tüki meelde (viimane mängukord oli kusagil varasügisel). Üldjoontes asi sujus, ma oma koduses segaduses ei leidnud üles tekstiraamatut, aga asi oli sellele vaatamata "kukla taga" olemas. Nii et kui homme veel loost kergelt üle käime, siis saab pühapäeval rahva ette astuda küll.
Pühapäeval olen ka telekas, "Tähelaeva" saates. Peategelane seal Ene Järvis, käisin üllatuskülaliseks. Kahjuks ei läinud sisse Jacques Breli "Kodanlased", mida salvestusel laulsin. Aga juttu natuke puhume ja lõputiitrite alla peaksin klaverdama ka.
Sedapsi on siis asjalood. Eestimaa ilm ei lajatanud mulle küll oma päikselisema palgega, aga lohutuseks jõudis siiakanti info, et Floridas mu lahkumise järel kah kaunis jahedaks läks. Ilmselt mitte kauaks, aga siiski. Ajastus oli seega perfektne.
Ja Tallinnas sadav lörts ei sule ometi Pärnus vabariigi aastapäeval avanenud krookusi ja küllap see päike varsti ka Maarjamaal paistma hakkab.
Ootame ja loodame!

12 - 9. Bocast viimane.

On teisipäeva õhtu, viimane pidulik (tähendab minu jaoks pisut liiga rikkalik) õhtusöök selle puhkamise käigus on söödud. Peale sööki basseinis kosutamas käidud. Kaks konna, see suurem, kellest pilt ka Orkutis üleval, ja teine, veidi väiksem, olid ennastsalgavalt basseinis. Ei hirmutanud neid mu esimesest päevast arvates 11 naela kogukama kere põhjustatud lokaalne torm sugugi. Pigem üritasin mina nendega ujudes mitte kokku põrgata.
Kaks uudist oli täna, mis kohalike tähelepanu pälvisid. Üks Palm Beachi firma viib inimesi sukelduma, tegi seda ka eile, aga üks austerlane, keskealine jurist, sattus Bahama ranniku lähedal haide huviorbiiti. Ja nii õnnetult, et jäänud jalast ilma ja saanud küll kiirelt rannavalve kopteriga Miami haiglasse toimetatud, pidi siiski verekaotuse tõttu elust lahkuma.
Olen küll igatsevalt mere peale vaadanud, lootes seal kohata lainetest paistvat seljauime, et siis palehigis pageda. No ei läinud õnneks. Tol austerlasel oli vaatepilt olemas, aga ei läinud samuti õnneks. Võrreldamatud asjad, aga saab sama sõnapaariga kirja panna. Kummaline.
Teine uudis, mis meid täna õhtul enne sööki telekate kohalike uudiste kanalitel hoidis oli antud orkaanihoiatus.
Villa Esto on ehitatud tugevate betoonseinte vahele (omal ajal asus siin ameerika sõjaväebaas ja nende lahkudes jätkus ühel Toronto eestlasel oidu mahajäetud seinad võileivahinna eest ära osta. Aga sõjaväehooned on igasuguse ilma kindlalt rajatud. Ja seepärast pole majale viimase 30 aasta tormid suuremat mõju avaldanud).
Ometi kuulati huviga hoiatusi, vihma tuli ka ja tuulas natuke. Suuremaks tormiks ometi ei kiskunud. Ehkki teadjamad väidavad, et ilm võib siin hetkega pöörata, ka halvemuse suunas, arvan siiski, et mu lennuk homme õhtul väljub.
Mis rõõmu teeb on asjaolu, et homsest lubatakse siinse ilma olulist (10 - 15 kraadist) jahenemist. Ehkki päevane päike soojendab niipalju, et basseini ääres oleks ikkagi soe ja hea olla, on maikuine kuumus (siinne muidugi, veebruari kohta küllalt erakordne) seks astaks ilmselt läbi. Nagu mu puhkuski. Ilmataat justkui teadnuks...
Kel juurdepääs Orkutile võib sealt mõnda ülesvõtet kaeda, kel mitte, see võib ise siiakanti sõita või siis lihtsalt oma kujutlusvõimel rännata lasta. Mõnusad ettevõtmised mõlemad.
Neljapäeval jõuan Tallinna, reedel-laupäeval on proovid ja pühapäeval algab Tuglase-etenduste seeria. Armuaega ei anta, aga eks ole saanud juba puhata ka. Ja eestimaine suvi ju alles ees.
Loodetavasti leidsid mu puhkusekirjete lugejad endale miskit huvipakkuvat. Järgmine kord kirjutan juba korralikult kodus olles. Ehk on köögiremont vahepeal valmis saanud ja elu läheb jälle tavapärastesse rööbastesse. Kaunite virtuaalsete kohtumisteni. Päikest!

12 - 8. Eesti sünnipäev.

Asukoht: klubi-restoran Benvenuto, Boynton Beach, Florida.
Korraldaja: Lõuna-Florida Eestlaste Koondis.
Aeg: 24. veebruar 2008, kell 11.30 - 16.30
Meeleolu: Pidulik-lõbus.

Boynton Beach on Boca Ratonile kaunis lähedal, sõitsime umbes 20 minutit ja olime imelise pargi sees asuva suursuguse klubi ees, õues oli 86 kraadi sooja ja väga niiske. Kodukord nägi ette ülikonda. Mina - arvates, et mis keset "suve" ikka pingutada, polnud lipsu kaasagi võtnud. Enamus härrasid oli ometi tumedas ülikonnas, lipsustatud, daamid pidulikes kleitides-kostüümides.
Tegime Tuuliga väikese proovi, andsin ühe oma CD loteriiauhinnaks ja oligi aeg coctail-hour'iks. Manustasin LFEK presidendi kulul suure klaasitäie konjakit ja tundsin tunnet tuntavalt tugevnevat.
Kodumaalt eemal elavad eestlased võtavad kodumaa sünnipäeva hoopis suurema südamega kui kodu-eestlased. Aktus oli pidulik-rahulik, loeti ette Eesti Iseseisvusmanifest, väike palve, Tuuli mängis Mart Saare klaveripalu, mina laulsin kaks laulu - "Pääsukeste Eestimaa" ja "Vaikne kena kohakene". Kanti ette tervitused teistelt eestlaste organisatsioonidelt, saatkonnalt. Mälestati langenud sõjamehi ja lilletati veel elavaid Eesti eest võidelnuid. Lauldi USA ja Eesti hümni. Kõik see kokku võttis tubli tunni ja jättis sümpaatse mulje.
Mul oli palutud laulda langenute mälestushetkel Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Aga ma ei teadnud, et selle otsusega võeti selle laulu esitamise võimalus proua Allikult, kes seda juba 20 aastat sarnasel üritusel teinud oli. Proua olla olnud veidi solvunud. Arusaadav. Teisest küljest see kaunis kõrge lugu 87-aastase primadonna esituses oleks ehk pehmelt öeldes kunstiliselt pisut küündimatu olnud. Kuulsin takkajärgi, et see oli ka loo mulle usaldamise peamine põhjus. Oli hea võimalus kõrvalt tulnu abil asi ära korraldada, tõenäoliselt oli solvumist vähem kui juhul, kui asi oleks mõnele siinse ühiskonna liikmele usaldatud.
Tõsise ja tujuküllase osa vahel oli lõunasöök. Armas altser avastas taas miskit uut - tilapia. Kala, mida pidavat püütama Hiina, Vietnami ja Jaapani rannikuvetest (Tuuli maja taga tiigis Fort Pierce'is pidi neid ka olema). Taas ei tea, kuidas seda kala maakeeli kutsuda, aga maitselt polnud viga. Huvitav igatahes. Ehkki sealtsamast kandist (siinkohal ei pea Tuuli tiiki silmas) püütav pangassius on minu hinnangul mahlasem.
Peale appetizer'it ja pearooga tehti paus, et kuulata-vaadata peo peaesinejat. Kedagi Kaljumäed. Lühidalt öeldes "läksin väga hästi peale". Väliseestlased on üldjuhul äärmiselt tänuväärt publik. Neil on aega ja viitsimist kuulata ka pikemaid naljapalu ja lauleldusi. Kodusel kontserdilaval lähevad kaubaks pigem lühivormid. Eriti linnades.
Muidugi ei saanud üle ega ümber Kopvillemi lugudest. Ja muidugi oli neil suur menu. Seda enam, et siinne suures osas snowbirde "sisaldav" eestlaskond koosneb arvestataval määral kanadalastest, eeskätt torontokatest.
Snowbirdideks kutsutakse põhja poolt talvekuudeks Floridasse "maanduvaid" eestlasi. Kes novembris-detsembris tulevad, aastavahetuse (näiteks) mõnel Kariibi mere kruiisilaeval veedavad ja siis lihavõteteni või aprilli alguseni siinset sooja naudivad. Et siis taas oma kaunisse põhjamaisesse kevadesse minna. Ja nii aastast aastasse. Omal kombel imetlusväärne elustiil. Igatahes vanemas eas, kui hinge kõrval hakkavad sooja igatsema ka kondid, tahaks sellist elustiili harrastada küll.
Omaette tore seik oli peale mu etteaste lõppu ja magustoidu serveerimist. Kui mängisin akordioni ja tehti mõned ühislaulud, paar paari lõi ka tantsu. Olin parasjagu ametis "Postipoisiga" kui klaveri taha maandus Taavo Wirkhaus, hinnatud muusik ja koorijuht põhja-ameerikas ja tuntud tegelane ka kodumaa vastavates ringkondades. Mängisime koos. Vahva oli. Ja rõõm oli hea muusikuga "jämmimisest". Jazz'ist, mille puhul seda sõna tavaliselt kasutatakse, oli asi muidugi kaugel. Aga lahe ikkagi.
Kell 4 pidi olema peo lõpp, armuaega anti poole 5-ni. Sest kell 5 hakkas seal klubis järgmine üritus. Meie pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seal olin mina ka natukene süüdi. Noh, vähemasti jäi siinsele seltskonnale hea mulje ja me "lahkusime sõpradena" lubades kindlasti uuesti kohtuda. Ka juhul, kui mõni väiksemat sorti teatrietendus siia mandrile, olgu et peamiselt põhja poole, end tulema sätib.
Vabariigi aastapäev lõppes Bocas basseini ääres, ühislaulmise, napsitamise ja õhtuse-öise ujumisega. Nägin uuesti toda hiiglasuurt konna, keda saabumispäeval basseiniveerel kohtasin. Marju sai teise ka pildile.
Tänane päev oli totaalse taastumise ja puhkamise päev. Kuumus võimaldas ookeani kaldal olemist nautida (kõrge temperatuuriga on basseini ääres piin, sest siin pole tuult).
Üksainuke täispäev - see teisipäev- ongi mulle jäänud. Kolmapäeva hommikul saan veel viimased päikesekiired ihhu imada, lõuna ajal peab juba lennuväljale sõitma, kella 6 kandis peale lõunat lahkub lennuk Fort Lauderdale'ist ja võtab kursi Chicagole.
Ilmselt korra kirjutan veel, enne äralendu. Ehkki vaevalt midagi märkimisväärset peale päevitamise vahepeal toimuma saab. Igatahes kavatsen ses osas võtta järelejäänud tundidest maksimumi.
Päikest kodumaalegi (kuuldavasti seal ka juba on, Pärnus olla esimene krookus lahti läinud ja rändlinnud juba saabuvat)!

12 - 7. Vabariigi aastapäeva eelõhtul.

Täna sündis telekauudiste andmetel Palm Beach County selle talve kuumarekord. (Kodumaa kontekstis kõlab sõnapaar "talve kuumarekord" kummaliselt, naljakaltki). Termomeeter näitas tippajal varjus 91, mis meie kraadiklaasi peal oleks peaaegu 33. Pange sinna lagipähe lajatav päike otsa, näpuotsaga niiskust ka, ja saate tegeliku atmosfääri.
Vaatamata homsele tähtsale päevale ei olnud mahti ei esitatavaid laule üle vaadata ega pükse viikida - kogu energia kulus ookeani ääres päikeselt maksimumi võtmisele.
Eks mu "pingutusi" on ka teatud edu krooninud - kohalikud ei pea mind enam õhtusöögiks keedetavaks lobsteriks vaid avastavad üha enam punaste laikude vahel ka pruune pindu. Rõõm sellest on minupoolselt suur, sest homne päev kulub kodumaa sünnipäeva tähistamisele ja peale seda jääb ainult kaks täispäeva puhkust järele.
Loomake - oli ta siis raqoon, skunk või midagi muud - ei saanud mööda sõites täpselt aru - oli auto alla jäänud. Ja otse keset teed istusid ja einestasid mõnuga "loomalaiba restoranis" kaks raipe- või raisakotkast. Pilt, mida maarjamaal ei kohta. Kahjuks oli mu fotoaparaat tranck'is ja sellest omamoodi suursugusest stseenist fotojäädvustust ei saanud.

Miks kaks kotkanime kirja panin - selgus nimelt, et need kaks pole sugugi üks ja seesama, ladina keeli üks neist Neophron percnopterus ja teine Aegypius monachus. Mina neil visuaalselt vahet ei tee, seega las loodusetundjad kommenteerivad, kumba neist siinsetel laiuskraadidel kohata võib.
Täna oli ookeani kaldal esmakordselt roheline lipp. Nii et peale kuumarekordi oli peaaegu olematu ka tuul ja seega kaldalainetus. Kui ta, sinder, nii soolane poleks, siis võikski sinna sisse elama jääda. Sool segab sedavõrd, kui ta silma satub. Ja tegelikult on Vahemeri minu hinnangul veel soolasem (Punase - või Surnumere äärde pole sattunud).
Istusime nüüd õhtupoolikul basseini ääres ja jõime margaritasid. Imeline väljamõeldis siinsesse kliimasse - see joogi sisse purustatud jää võib tekitada probleeme suuremate hambaaukude korral, aga enam-vähem ordnungis suuõõne muudab ta imemeeldivalt jahedaks, saates oma jumalikku väskust ka siseorganitesse.
Nüüd hakkab mõte tasapisi ometi homse esinemise peale kiskuma. Olen lubanud pidulikul aktusel laulda Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Sain alles hiljuti noodi. Tegu on koorilauluga ja sestap oli pelgalt meloodia ülesleidmisega tegemist. Rääkimata loo korralikust omandamisest. Aga kunagi pole olnud, et kuidagi pole olnud :)
Hetkel sõidame Old China buffée'sse õhtustama.
Homme kell 11.30 algab coctail-hour ja kell 12 aktus. Boynton Beachis, ühes restoranis. Panen valge ülikonna selga, löön juustesse värsked vesilained, manan näole lennartmeriliku naeratuse ja osalen teist korda elus väliseestlaste vabariigi aastapäeva tähistamise üritusel (esimene kord oli Stuttgartis 1992. aastal).
Palju õnne, Eesti Vabariik!
Päikest!

12 - 6. Väike vahepala.

Tulin hetkeks päikese alt tuppa end jahutama ja avastasin, et Kanada CBC Radio 2 pealt tuleb kolm tundi saadet eesti muusikast. Marju on ju tegelikult Torontost ja sestap tal Kanada raadiojaamad ka siin bookmarks-ides. Päris kena muusikavalik on kanadalaste poolt tehtud.
Vahepeal olen Piretilt (tervisi Eestimaale!) teada saanud, et scallops on kammkarbid. Olla teisi Stockmanniski müügil. Ja tore on, sest jätsid, nagu Key Westis käiku meenutavas kirjatükis seisis, mulle väga meeldiva maitsemälestuse.
Vaatamata küllalt suurele mereandide osale me toidusedelis on siin kaalukilogrammidel kuratlik komme kuhjuda. Kohe ei tea, mis see on (vahest need lugematud nightcap-id ja muidu ajaviiteks vatsa veeretatud vedelikud :) Aga puhkus ju, nii et patt oleks nuriseda.
Lähen nüüd basseini äärde tagasi, seal kaks rõõmsat gekot hullavad mind pelgamata juba jupp aega. Seda on tore vaadata, katsun nad jäädvustada ka fotosilmaga.
Kui tänane (kell on alles 11.45) ja eesolev kolmapäev (tagasilend algab siit pooletunnise autosõidu kaugusel olevast Fort Lauderdale-i lennujaamast kell 6 pärast lõunat) täispäevadeks arvata, siis on mul veel 6 puhkusepäeva ees. Imeline!

Päikest!

12 - 5. Key West.

Oh, nüüd on SEAL siis käidud!
Olin üht-teist kuulnud selle koha võlust, aga juba vanarahvas teadis rääkida, et isiklik nägemisorgan on kroonitud riigipea. Sestap polnud kella 5 ajal tõusmine eesootava erutuses kuigi raske. Kerge kohv, dušš, ja Florida's Turnpike-i pidi lõunasse. Miami ärkas alles, kui temast mööda kimasime.
Esimene ehmatus, isegi teatud erutus tekkis poolsaare pealt ärasõitnuna. Kitsas tee - ühel pool mühamas Mehhiko laht ja teisel pool avardumas Atland. Just niipaljukest maad keskel, et kaks autot kõrvuti sõitma mahuks. Teatud fataalsusetunnet süvendas sadav vihm ja "tuulest tuiskav" merepind. Mõlemal pool. Suled silmad (silmapiir - tänu vihmaseinale - oli kaunis ligidal), usaldad end juhi kogemuste ja vanajumala enese hoolde. Samal ajal poevad pähe pildid sinust, vaesest ussikesest, autos sel teel orkaani aegu, või kõvema tormi käes, kui tee vee all ja lained üle pea kokku löövad. Key Largo kandis on maapind vaid 5 jalga üle merepinna (võrdluseks Key Westis 26 jalga).
Igatahes läbisime selle teelõigu, lugematud sillad ja saared (need key-d), sõime hommikusöögiks krevetiomletti (kuskil Marathoni kandis), jätsime selja taha vihmafrondi ja jõudsime kella 11 paiku Key Westi. Vikerkaarevärvilisse Hemingway, kunstnike ja mereröövlite (nende Kariibi mere omade) kuningriiki.
Auto päevaks pargitud, otsustasime esmalt teha linnatuuri väikese rongiga, mis ca pooleteise tunni jooksul sulle enam-vähem kõik olulise ära näitab. Juht juttu juurde vestmas. Ajaloost, tänapäevast, niisama suusoojaks. Huvitav ja hariv. Ja esimeseks kohtumiseks selle vahva paigaga igati sobiv.
See rongisõit oli paraku mu ainus sellekordne kohtumine ka Hemingway maja- ja USA lõunapoolseima punktiga, kust Kuubale jäi täpselt 90 miili. Need kaks "atraktsiooni" asusid kahjuks eemal hilisemate jalutuskäikude trajektoorist.
See-eest anti kaasa lucky-dollar, mille abil laevavrakkidelt leitud asjade ja aarete muuseumis allahindlust saab. Sai seegi asutus külastatud. Muuseumiosa vast mitte nii huvitav, kui nimi oletada laseb, aga vaatetorn maja katusel (millele ronimise au vaid muuseumikülastajad saavad) koondas kogumulje siiski positiivsele poolele.
Sloppy Joe's. Seinad täis Hemingway pilte, küll kaladega, õllekannudega. See oli paik, kus kirjanik armastas istuda. Seintel marliinitopised, ikka inimesepikkused ja suuremadki. Pole ime, et Vanamees merega nii pikka ja visa võitlust pidas, kui tal midagi sellist õnge otsa hakkas.
Õlu oli ameerikalik (mis tähendab, et ta jättis erutamata maitsemeele ja omas vaid diureetilist efekti), aga laval esinenud valges kostüümis pikkade lehvivate lokkidega noor laulja oleks väärt olnud ka ekstra piletiraha. Suurepärane esitus sellelt noorsandilt. Tema pärast tellisime seda õlleks nimetatut veel, et edasi kuulata. Muidu oleks selles asutuses vähem aega kulunud (kohustuslikud fotod tehtud, krabivõileib söödud oleks võinud kohe lahkuda, kuna järjekord sinna kohasaamiseks lookles ukse taga selle hetkeni, mil enam kui 1000 inimesel (muidugi kogu linnast, mitte vaid Sloppy-st) oli aeg minna kruiiseri pardale, mis kell 5 võttis Key Westi sadamast suuna Kaimanisaartele).
Ma olen nüüd natuke lolliks läinud. Kuna mu päikeseprillide sang purunes Palm Beachi päeval, otsustasin end varustada mitte väga kallite ja erinevas stiilis prillidega kogu - peaaegu oleks öelnud "ülejäänud eluks" - pigem ikka suveks. Neid kaob ja läheb katki, sestap minusugune ei saa endale kuigi kalleid lubada. Rõhusin siis kvantiteedile ja ostsin Duval streetilt viimase kahe päeva viienda paari. Heh.
Jalutasime sadamasse, kus vaadatakse kuulsat päikeseloojangut. Seal oli kümneid esinejaid, tsirkusenumbritest kaarditrikkide- ja stand-up comedy-ni. Üsna professionaalsed kõik, ehkki pikemat sorti paigalseismine hakkas jalgadele. Eks siis tuli otsida värskendust mojitodest. Kosutas, kuidas veel.
Ma ei hakka kirjeldama iga käiku ja käänakut, ette- ja tahaastet, mida tegin. Mainin vaid, et minu romantiline mere ja purjelaevade järele igatsev hing sai kõva kosutust kogu Key Westi kaiäärsest.
Vaadata, kuidas päike loojub leekpunasena Mehhiko lahte, silmapiiril kaheksa suuremat (vähemalt kahemastilist) ja arutul hulgal väiksemaid purjekaid, mootorlaevu ja kaatreid, kail tuhandeid inimesi (ikka minusuguseid sissesõitnuid), õhus laisalt hõljumas pelikane ja lugematuid väiksemaid linde - see ja ka ainult see oleks olnud väärt kella 5-st tõusmist ja nelja ja pooletunnist autosõitu. Tegin mõttes kindla otsuse sinna tagasi minna. Õnneks on Keys International Airport, mis lubab oletada, et mõne Euroopa kompaniiga kombineerides saab sinna kohale lennata (ei pea näiteks Miamist - üle 150 miili põhja pool - ekstra transporti otsima).
Õhtusöök. Mere ääres, kahe meetri kaugusel kai, mille ääres loksumas kaatrid ja katamaraanid ja purjelaevad (needsamad suuredki, mis rahvast päikeseloojangut vaatama viisid). Eelroaks sõin suppi, mis keedetud conch'ist. Hetkel ei tea selle karbi eestikeelset nimevastet, kui keegi aidata oskab - kirjutage mulle. Muide - kogu Key Westi nimetatakse The Conch Republic. See supp ei pakkunud eriti erutavat elamust, aga lisas ometi uue kirje minu poolt konsumeeritud kulinaarsete kogemuste listi.
Põhiroaks võtsin grillitud delfiini - ikka samal põhjusel, et suurendada erinevate äraproovitud roogade nimekirja. Maitses hea, vahest natuke kuivem, kui väiksemate valge lihaga mereelukate "ihu", aga ometi täiesti meeldiv ja üldse mitte harjumatu. Telliks teinegi kord.
Ja siis proovisin veel scallop-eid. Taas pean vabandama nende ees, kel selle eluka nimi maakeeli juba huulil. Mina hetkel ei tea, aga loodan välja uurida. Sest nii mõnusalt maitsvaid asju tahaks ju sõpradele-tuttavatele koduses kõnepruugis esitleda.
Esmapilgul oli tegemist NAGU valge tatilärakaga. Vabandan esteetide ees, samuti nende ees, kes mingi äraarvamata kihu ajel on mu kirjatükki lugema asunud söögilaua ääres. Aga kui esmamulje kõrvale jätta ja seda ollust suhu pista, saab suurepärase (ja mu suureks rõõmuks minu jaoks taas täiesti uue) maitseelamuse. Soovitan siiralt kõigil, kel võimalust, proovida.
Takkajärgi võin tunnistada, et patustasin pisut kohalike liiklusreeglite vastu, ostes Islamoradast tagasiteele õlut ja seda ka autos juues. Siinsed kombed käsivad ostetud kefiirist kangema joodava tehasetaaras ja suletuna koju transportida, autos joomine võib kurvasti (trahviga) lõppeda (reegel kehtib kaassõitjatele, et juht ei joo on ju loomulik).
Kella pool 2 ajal, ei emm, jõudsime tagasi kodusesse Bocasse, teel möödudes ka öisest Miamist. Ameerika suurlinnad on ööpimeduses ikka imekaunid. Õnneks olen seda linna igast kandist näinud igasugusel kellaajal.
Tahan tagasi Key-sse. Lähen ka. Varem või hiljem - kardetavasti pigem hiljem. Aga lähen!
Millega siis täna lõpetada - päike on kõrgel, kellaaeg keskhommikune, aeg minna randa oma punavalt pruunistuvat torsot tuliseks ajama. Nädalapäevad on veel armuaega siin imelises paigas. Peab kasutama iga päeva iga hetke - carpe diem! - juba tol ajal teati :)
Ah jaa, vikerkaarelippude kontsentratsioon Key kesklinnas oli ka minu poolt seninähtuist suurim. Niisama, jutu lõpetuseks.
Päikest!

12 - 4. Üle mitme päeva.

Jah, puhkamisega nii ametis, et pole meelde tulnud siia ülestähendusi teha. Aga parandan nüüd natuke seda viga.
No üleeile õhtul oli basseini ääres väike olemine - nagu laupäevaõhtu ja nii. Tellisime pizzat ja igasugu maitsega kanatiibu, juua muidugi oli varuga. Ja seadsime end peale tubast õhtusööki õues sisse. Ilm oli kuldne, seltskonda kogunes ka oma 20 inimese jagu. Teiste hulgas oli 2 iirlannat, hollandlane, eestlasi, kel koduseks keeleks eranditult ingliš, kodueestlasi (ka peale minu - üks mu endine koolivend, kes perega siinsamas Villa Estos puhkab) ja muidugi neid n.ö. "õigeid" väliseestlasi. Mängisime akordioni, laulsime, napsitasime ja sõime. Tore oli ja tundus, et kõik jäid kokkuvõttes rahule (ka eesti keelt mittevaldavad pidulised, kes ometi end meie laulude saatel rõõmuga liigutasid ja mõnele laulule ka kaasa ümisesid). Eesti laul on üldse üks veniv mõiste - suurem osa n.ö. rahvalikest lauludest on kuskilt mujalt pärit ja tulevad väljamaalastele pahatihti kahtlaselt tuttavad ette. Ole sa siis hollandlane või ameeriklane.
Eile hommikul oli ärgates igatahes see pidu veel kaunikesti kontides (kui kolpa ka üheks "kontidest" arvata, siis veel eriti). Aga parata polnud, plaanis oli tuleval pühapäeval toimuva vabariigi aastapäeva peo jaoks veidi proovi teha ja sestap tuli sõita. Palm Beachi.
Iseenesest kena käik, mul jälle miskit uut avastatud. Eelmisel aastal viisid väljasõidud Bocast vaid lõuna- ja läänesuunas. Nüüd sai siis põhja poole ka kiigatud.
Alul maandusime siin juba 8 aastat elava eestlanna (Elleri kooli kasvandiku) Tuuliga klaveri manu ja leppisime kolme ühiselt esitatava laulu tarvis kokku tempod ja tujud. Noor daam mängis päris hästi ja oli üldse igapidi meeldiv. Selline tilluke, õrn ja habras, aga sõitis Hummeriga, mis tema kõrval mõjus eriti suure ja nurgelisena. Pidin seda kooslust kohe pildistama.
Siis oli väike lunch Lõuna-Florida Eesti Seltsi juhatusetegelase kodus. Ja siis sõitsime kuulsat Palm Beachi avastama. Peamiselt autoaknast, aga mitte ainult.
Breakersi hotell, kus Donald Trump teise naise võttis. Trumpi enda mõis. Jupiter - Celine Dioni, Burt Reynoldsi ja Tiger Woodsi majad. Seal võid sa sõita küll ja ringi kaeda. Aga sind seirab diskreetsest kaugusest politseimasin ja iga su liigutus fikseeritakse. Muidugi kui võõras oled.
Jalutasime Worth Avenue-l, sõime jäätist ja vaatasime rikaste ja ilusate ostuparadiisi moodustavaid ärisid. Mööda A1A-d tagasisõit Bocani. Kokkuvõttes küll põgus pilk sellele maapealsele paradiisile, aga ilus ja huvitav ikkagi.
Õhtul saime kaela ka ehtsa subtroopilise vihma. Ligi tunni jooksul kallas nagu... - ei oskagi tuua sobivat võrdlust. Igatahes meie oludes niisugust vihmaseina pole kohanud. Noh, võib-olla Niagara kose taga seistes näed samapalju teisel pool toimuvast kui siin selle vihmaseina taga (ees - vahet pole kus, sõltub kummalt poolt vaadata).
Vihmast oli niipalju kasu, et sain pisut varem magama kui tavaliselt. Nagu kuskil loo algupoolel öeldud sai, oli eelmise päeva basseinipidu kontides ja uni - tema ei lasknud mind isegi voodini välja, kippus juba õhtuses teelauas peale.
Tänu taevale igas mõttes - nii ülekantud (taevaisa) kui otseses (vihm) tähenduses olen täna hommikuks kenasti kosunud ja valmis vastu minema lauspuhkamisele - tänase päeva veedan rannas ja basseini ääres. Lubatakse 86 F sooja (mis Celsiuse skaalal teeb 30). Seega ega midagi muud tahakski ette võtta. Hommikuujumine on tehtud ja hommikusöök ootab. Sestap hetkel lõpetan.
Ah jaa, homme sõidame Key Westi. Seda ootan huviga, oli see käik ju mu ainus konkreetne soov siia saabudes. Saab näha, kas tegelikkus vastab ootustele või äkki ületab need :)
Päikest!

12 -3. Hommikune vahepala.

Täna, laupäeval, ärgates ja samme basseini poole seades avastasin toanurgast midagi esmapilgul hirmutavat. Tohutu suure tumepunase putuka. Eestimaalased teavad prussakat, õnneks ei pea enamus inimesi nendega päevast päeva kokku puutuma. Floridalased teavad aga kõik palmetto't ja enam-vähem kõik on teda näinud ka oma elupaigas või selle vahetus läheduses.
Tema nimega on siin isegi tänavad ja pargid.
Nüüd kujutage ette prussakat, ainult korda 10 suuremat ja saategi palmetto. Pidid omavahel sugulased ka olema, need meie kandi "koduloomad" ja siinsed "kuulsused". Lihtsalt - ameerikas on kõik suurem.
Too minu leitud isend leidis paraku mu sandaalitalla all kaunis kuulsusetu lõpu (andku taevaisa andeks see mõrtsukatöö).
Siin olles hakkad paratamatult toimima natuke kohalike "kommete" kohaselt. Kuna viibin eestlaste seltskonnas, kõnelen juba teisel päeval automaatselt nende "keeles". Nii läksin esimesel päeval basseini, teisel juba "puuli". Hommikuste uudiste sisselülitamiseks otsin toast taga "rimõuti" ja arvuti asemel edastan neid kirjutisi "kömpjuuteriga". Naljakas, kui süveneda, aga eluline, kui siinse päikese all toimetada.
Tänaseks ja homseks - ehk nädalavahetuseks - on kohalike teleuudiste vahendusel antud kuumahoiatus. Ja mul on jalasääred täiesti ära põlenud, väljas käin ainult paksu kreemikorra all.
Päikest kodumaalegi.

12 - 2. Nagu praepannil.

Tervitusi taas Boca Ratonist!
Kaks täispäeva on nüüd paigal oldud. Eilsest mõne sõnaga kirjutasin eelmises jutus. Ega muud suurt lisada ole, kui et õhtul käis pooletunnise autosõidu kaugusel elav Ülo õhtusöögil, kaasas akordion, mida mängisin juba aasta tagasi ja mis nüüdki siia jäeti. Sest homme õhtul peetakse basseini ääres tilluke improviseeritud pidu ja seal mul siis hea "lüüa lugu lustipilli". No ega ma kade poiss ole, mängin ikka.
Tänane päev oli eilsega võrreldes kuum. Eile ei ulatunud õhu ametlik temperatuur üle 71 - 74 F (21-22 C kandis). Päikese all päeval oli muidugi palavam, aga õhk liikus ja ilma päikeseta tuli isegi särk selga panna.
Tänane tervitas mind aga juba kella 8-se hommikuujumise ajal 74-ga, päeval virutas 83 (27 - 28) ära, päikese käes tähendas see selget 35-te. Seda kummalisem oli kuulda, et Eestimaale oli järsku talv siginenud.
Tuulgi oli täna minimaalne, sestap sai 4 tundi veedetud ookeani kaldal. Auto Spanish River Park'i, rannatoolid kaenla alla ja "biitsule". Mõnus oli küll, ookean oli 74 kraadi, laine paras murdja, nagu alati. Rahvastki kogunes päeva edenedes sadades. Ega kohalik elanikkond (kui koolinoored välja arvata) sellisel aastaajal eriti suple. See rohkem minusuguste untsantsakate lõbu.
Taas hoiatasid sildid meid rip currenti eest, samuti panid me endi õlule vastutuse jellyfish'i ja man-o-war'iga kohtumise tagajärgede eest. Man-o-war'e, keda laine kaldale kandis, nägin hulgi. Haisid pidi ka siinkandis liikuma, aga nende eest hoiatavad baywatch'ijad, kes peale uppujate avastamise-aitamise ka sedasorti ohtude ennetamisega kohustatud tegelema on. Hairünnakuid siin on olnud, aga piisavalt harva, et nendest ei räägita ja neid ei peeta eriliseks riskiks.
Marjul on kena komme rannas sööta meid apelsinidega. Siinsed korjatakse ju otse puu otsast ja nende küpsusaste ja seega ka maitse ja mahlasus on midagi muud kui kauge põhjamaa supermarketist ostetutel. Kahjuks on Villa Esto tagaaiast 2006. aastal üle käinud orkaan Wilma hävitanud siinsed "oma" apelsinipuud. Muidu nopiks neid hommikuujumise järel otse sealt.
Mulle meeldib hirmsasti vaadata vabas looduses ringi toimetamas igasugu elukaid. Pesukarud on siinsed tavakülalised pargis ja aias, sisalikud ja (veidi harvemini) iguaanid samuti. Aga eriti kena on vaadata lendamas suuri pelikaniparvi. Inimeste ranna ääres nad küll eriti ei asu, pigem ikka seal, kus kalapaadid randuvad. Olevat teised nii kavalad ja osavad, et passi sa oma kalasaaki kuidas tahad, suudavad nad ikkagi mingil hetkel su tähelepanu kõrvale juhtides sealt ka oma osa näpata.
Naljakas oli täna rannas vaadata ühte vanameest, kes vaevu komberdas oma kahel kõveral koival, vedas vaevu järel süsta, aga kui me Meinhardiga ta pähklikoore üle kaldamadalas murduvate lainete lükanud olime, jäi ta mitmeks tunniks lainete meelevalda, käsitses aeru silmapaistva osavusega ja nautis silmnähtavalt kogu seda protsessi. Ma nautisin ka seda vaatepilti.
Surfajaid oli, kümnete kaupa koolilapsi. Vaatepilt seegi.
Viimase tunni veetsin särgis, siinne päike on kuramuse võimas, õlad said seega päästetud, aga jalasääred on täitsa ära põlenud. Mis sa ühest kahvatunahalisest blondist põhjamaalasest tahad...
Just tulin saunast, siinsetel eestlastel on komme iga reede õhtul end kodumaa kombel "karistada" ja kohe vihaga. Külm õlu ja leilikordade vaheline basseiniskäik kosutab üsna tuttaval moel. Nii on suurepärane hetkel ka Rolling Estonians-i maitse. Täna saab vist varem magama, kuna homme on kirjatüki alul mainitud basseinipidu.
Eile õhtul sai kokku lepitud ka paar külaskäiku ja maha pandud plaan teisipäeval-kolmapäeval sõita Key West'i. See on põnev, aga eks sellest siis vastavalt peale kolmapäeva.
Tänane jutt sai vähem seikluslik kui sõidu algusosa käsitlev "peatükk", rutiinne "puhkamine" on alanud ja iseenesest see ongi see, mida siia otsima tulin. Seega võib juhtuda, et kui Key Westis käik ja võib-olla vabariigi aastapäeva pidu ühes Boynton Beachi restoranis välja arvata, saavad ülejäänud sissekanded just sellised rahulikud ja argised. Päikest ikkagi, eriti neile, kes kodumaal haigustega võitlevad (neid on ja nad loodetavasti tunnevad, et ma neile mõtlen).

12 - 1. Pikk tee Boca Ratoni.

No nii, teine reisipäev on poole peal, internetiühendus Villa Estos taastatud ja aeg esimesteks kokkuvõteteks.
Kui inimesel on reisipalavik (ja naljakas - seekord oli), siis ta magab teadagi, kuidas. Nii minagi. Voodis lebatud viiest tunnist vaevalt kolmel külastas mind üks teatav Mati. Ja kell 4.45 hakkas telefon äratavalt plärisema. Jõudsin lennujaama viperusteta, tšekkasin end lennukile (sain õnneks kaasa rääkida ka üle ookeani lennu kohavalikul), läbisin turvaväravad (karmimad sel päeval, sest kuskil mujal ei palutud püksirihma ära võtta), jõin ühe latte, ostsin kolm suuremat päevalehte ja lendasin Stockholmi.
Arlandas anti kaks ja veerand tundi istumiseks, kostitasin oma altserit kahe pudelikese valge veini ja krevettidega, tutvusin tantsuteater Fine5 tantsijaga, mistõttu aeg möödus juteldes linnulennul ja veidi peale kella 10-t istusin juba Chicagosse suunduva Airbusi tagaotsas. Kõrval kena keskealine proua (hiljem avalikustas end Deboraks). Lend üle ookeani sujus ka enam-vähem kenasti. Jutlesime, hellitasin end vee, veini, õlle ja konjakiga. Jõudsin märgata, et kaunis suurt osa Michigani järve kattis jää ja peagi maandusime O'Hare-i lennujaamas.
Tolles Airbusis nägin esmakordselt tagaotsas kapitaolist moodustist, millel silt "For crew use only", kahe uksega ja ca 3 meetrit pikka. Mõlemast uksest sisenes aeg-ajalt keegi - sabapoolsest stjuuardessid, ninapoolsest mulle tundmatud meesterahvad. Mis seal sees toimus või kas üldse midagi toimus (nii lühikese "kapi" puhul ei uskunud sisemise vaheseina olemasollu) - ei tea. Igaks juhuks ei läinud ka lähemalt uurima, pärast oleks pidanud "kapist välja tulema" ja oleks seda jama siis vaja. Võib-olla nad puhkasid seal?
Nii ehk teisiti olin ühel hetkel Chicagos, kaaslasteks kolm tallinlast - nimetatud Debora ja üks vene abielupaar, kelledest naine teadis inglise keeles kahte sõna: "thank" ja "you", ja otsustades kohtade üle, mil ta neid kasutas oli tal kindlasti aimu ka nende sõnade tähendusest. Mees oskas hoopis enam, ta suutis välja hääldada fraasi - kust läheb Miami lennuk - ja suutis stjuuardessidele arusaadavalt juurde küsida ka veini ja õlut. Samas olen enam-vähem kndel, et ta stjuuardessi vastusest Miami lennuki kohta aru ei saanud. Samamoodi, nagu ta ei saanud aru ka ühestki ingliskeelsest sildist lennujaamas. Soovisin mõttes neile kena edasilendu - neil vedas, sest pidid ootama vaid 2 tundi.
Meie Deboraga aga 6 ja natuke pealegi, ehkki tema lendas edasi West Palm Beachi, mina Fort Lauderdale'i.
Omamoodi naljakas oli immigratsiooniametnikuga kokkusaamine. Tavaliselt tekitab see stressi, juba ootamine looklevas sabas praeb sind eeloleva ristküsitluse hirmus kaunis läbi. Sedapuhku kestis järjekord minutit 5 (10 punkti Chicagole JFK ees) ja ma seisin silmitsi sümpaatse noore VALGE mehega. Ta küsis, kuhu lähen, vastasin, et puhkama. Küsimuse alla otsustas ta võtta ka mu töö, millest välja puhkama hakkan. Ja siis see sündis! Minu vastuse peale, et olen natuke laulja ja natuke näitleja läksid ta silmad peas suureks, vaatas teine mind peaaegu armunult, kui söandas küsida, kas mängin laval või filmis või... Vastasin, et vaba inimene, seal, kuhu kutsutakse. Tema ainult noogutas ja lõi mulle vastavad templid passi kuhu vaja. Ise naeratades head puhkamist soovides. Vaat' nii suhtutakse lavainimesesse sealpool (minu poolt vaadatuna siinpool) lompi. Ma olekski ta imetlevate pilkude saatel lahkunud, kui talle poleks viimasel hetkel meenunud oma töökohustused. Peaaegu vabandavalt palus ta mind teepealt tagasi tulla, teatades (mida ma ise ammu teadsin), et ta oli unustanud peamise - võtta mu sõrmejäljed ja teha minust igasugu eriteenistuste tarvis pilt (nagu neid seal USA piiril must veel vähe oleks tehtud). Igatahes lahkusime "sõpradena" ja mina sain taas uudse kogemuse kardetud ameerika piiriületusest.
Ei tasu mainimist, et meel kaunis lahe oli peale sellist kohtlemist.
Siis saime kätte oma kohvrid ja nende vahel saalis üks imetilluke koerake, kes iga kord imelikult piiksuma hakkas kui kellelgi kotis midagi lubamatut oli. Arvasin, et narkotsi otsib, aga ei. Hoopis toiduaineid. Nii sai ka Debora oma paberitesse mingid arusaamatud märkmed, sest ta käsipagasist avastati kaks apelsini. Need arusaamatud varesejalad olid ka põhjuseks, miks ta pagas tollis spetsiaalsele läbivaatusele valiti. Mina sammusin nagu valge mees (ja immigratsiooniametniku sõber:) kunagi tolliväravast läbi ja olin seega sisenenud Uu Ess Aa-sse.
See kõik kokku oli võtnud vähem aega kui tavaliselt on kulunud lihtsalt lennukist väljumisele ja immigratsioonisaba lõppu seismajäämisele. Seega oli alles jäänud tublisti üle viie tunni vaba aega.
Ilm oli kaunis, aga kuna olen Chicagos 5 korda käinud, lennujaam linnast eemal, liiklus ameerikas teadagi, milline ja eesti keelt kõnelev proua seltsiliseks, otsustasin seekord "tuulise linna" ahvatlustele mitte alluda ja piirduda õlle ja mõne snäkiga mind nii rõõmsalt tervitanud lennujaamas. Ja nagu elu näitas - tegin ainuõige valiku!
Läksime istuma ühte enam-vähem pubiõhustikuga jaamapuhvetisse. Nimega Chili's bar. Samaaegselt meiega juhatati kõrvallauda üks minu arust minust selgelt noorem ameeriklane. Ta tellis õlut. Toodi sekeldusteta. Ma tellisin ka, kannukese Sam Adamsit, mida teadsin olevat ameerika diureetikumidest ühte maitsvamat. Ja ettekandjaproua KÜSIS MU ID-d ja vedas seal näpuga mu sünniaastat kajastava numbri juures. Ehkki see VÕIB OLLA siin maal "law" (milles ma 100% kindel pole - naaberlaua selgelt noore mehe käest ei küsinud ta midagi!), tahan ma ometi uskuda, et proua tegi mulle tahtmatult komplimendi, arvates mind väljanägemiselt puhta noorukeseks. No lubage ma usun seda versiooni. See oli imearmas ja ma ei koonerdanud ka vastavalt jootrahaga, seda sai selgelt enam traditsioonilisest 10-15%-st. Ecce homo...
Lõpuks lõppes meile antud ooteaeg, Debora suundus West Palm Beachi ja mina Fort Lauderdale-i suunduvale lennukile. United Airlines-i "allasutuse" TED lennukile.
Esimene kokkupuude totakalt naeru kõkutava (vähemalt) 60-aastase stjuuardessiga tegi nõutuks. Kaks ülejäänud saatjat olid VEEL vanemad, kõkutasid vähem, aga pilk nende paljunäinud silmades lasi aimata vaimustavalt veedetud lennueelseid tunde.
Kõige tipp oli esmakohatud saatja "nali" mida kogu lennukile teadaandmiseks tuli läbi mikrofoni esitada:
Kui sisenes paras klassitäis noori (oma 20 ikka), haaras proua ühel koolipoisil persest kinni, mudis ja raputas, ise samal ajal teiste lennukisistujate käest pärides, kas keegi ei soovi oma piletit (ja kohta loovutada), et ta saaks oma armukese endaga kaasa lendama viia. Noormees oli pisut ehmatanud, ülejäänud lennuseltskonnast tubli pool elas "vaimukusele" südamest kaasa.
Lennuk oli vana ja kindlasti näinud paremaid aegu. Lootsin, et ta siiski mäletab, mismoodi lendamine käib. Piloote ei nänud, aga väsimusest hoolimata "lõbustasin" end mõttega, millised nemad veel võivad olla (mõtteks sain inspiratsiooni stjuurdessidelt).
Igatahes õhku me tõusime ja Florida poole kursi võtsime.
Umbes pool tundi enne maandumist sain esmakordselt elus aru ka lennuistme turvavöö mõttekusest. Tornaadohoiatusega ja kaks päeva tormi saanud Florida tervitas meid nii tugeva turbulentsiga, et ilma eelnimetatud vööta oleksin ma ühel hetkel lennuki vabalangemisse sattudes ilmselt lae all olnud. Päris jube oli, aga kohale me saime.
Kohver jõudis ka minuni, Marju ja Meinhard olid lennujaamas vastas. Õhusooja oli - kell pool 12 öösel - 21 kraadi (ikka seda celsiuse oma), õhuniiskust ka omajagu.
Kojusõit kestis vähem kui pool tundi ja teine asi oli - peale esinemisülikonna kohvrist väljavõtmist - basseini jahutavatesse voogudesse sukeldumine. Mõnus!!!!!!!!!
Pea 30-tunnine sõidupäev päädis väikese konjakiga. Ja napilt viietunnise unega (ajavahe ja soov IGA minu kasutuses olevat päikselist hetke sihtostarbeliselt kasutada ei lasknud enam kui kella 8-ni lamada). Hommikune basseiniskäik ja naabrinaise Murieliga lobisemine juhatas sisse tänase, sõbrapäeva. Mille - kui hommikusöök ja käesoleva teksti kirjutamisele kulutatud aeg välja arvata - on sisustanud lamamine basseini ääres või vees. Väsimus on veel sees, aga aega pole magada, kohe mitte pole aega. Täna ookeani ei lähe, tuul on, ja sestap ei ole rannal päikest võtta eriti mõnus (ujumine selles vahus oleks küll kindlasti nauditav). Aga siin tagaaias, basseiniveeres, peab saunasein tuule kinni ja Bahama saarte ja Tšaadiga samal laiuskraadil paistev päike teeb oma tööd halastamatult hurmava jõuga.
Nautige sõbrapäeva. Päikest!

11. Reisieelne

Nädal aega võib olla hirmus pikk aeg. Umbes nii palju aega on möödas viimasest ülesastumisest Bernhard Lindena Tammsaare muuseumis. Ja just niipalju aega oli vaja täita enne ärasõitu. Puhkama.
Veetsin sellest nädalast enamuse Pärnus. Ja võin vaid öelda, et hirmus lõbus oli. Pole see mu väike sünnipaik midagi talvel unine väikelinn. Kui asju õieti korraldada, siis võib viiest sealviibitud päevast koju jõuda vaid kahel. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.
Just käisin "Tähelaeva" salvestusel, Ene Järvisest tehti ja eetrisse jõuab teatrikuu alul, 3. märtsil. Lahe inimene see Ene, naljakas, et saatus varem meid kokku pole viinud. Aga ilmselt teatud asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. KUI peavad. Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tahtsin sellest, et homsest saab see veebipäevik enesele funktsiooni, mille talle alustades külge mõtlesin. Ja nimelt reisipäeviku oma.
Saan lõpuks peale hullumeelset detsembrikuud ja kohe Tammsaare-lainel jätkunud jaanuari puhkama. Homme varahommikul lendan Floridasse, Boca Ratoni. Ja lasen (kui orkaani ei tule) päikesel enda peale paista kuni veebruari lõpuni.
Ja just sinnamaani on mu kirjutisi põhjust ja mõtet lugeda vaid neil, kes kadedad pole ja siiralt huvi tunnevad, palju seal sooja või kas ookeanirannal kehtib man-o-war'ihoiatus või mitte. Kui kuskil kaugemal kui rand käin, eks siis seegi saa kirja. Aga kardetavasti (kuna pole esimene reis sinnakanti) palju ringirändamist ette ei võta. Nagu öeldud - lähen lihtsalt palmi alla pikutama. Ja loodan coconutiga mitte pähe saada (see võib ka ilma tuuleta juhtuda).
Hoidkem pöialt, et Eestimaale jõuaks ilus talv ja seal kaugel teisel pool ookeani oleks kena vähemalt eestimaise suvesoojusega ilm.
Päikest!

11m. Jälle õige.

Tammsaare kommenteeris ise "Tõe ja õiguse" põhiideed niimoodi:

"(inimene) ehitab isiklikku õnne taotledes oma koja kas või liivale või tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul armetult kokku. Ja lõppude lõpuks on igal pool alistumine, kas teadlik või ebateadlik. /.../ Jääb ainsaks lohutuseks: meie võime üksteist aidata, üksteisele rõõmu ja head teha ning see ehk ongi see õige inimlik õnn."

Ilus ja... tuttav.

10m. Inferno

Jesaja 38:10 -

Ego dixi: In dimidio dierum meorum vadam ad portas inferi! - Ma mõtlesin iseeneses: oma elupäevade poolel teel ma pean minema, surmavalla väravaisse on mind kästud mu ülejäänud aastaiks!

Dante Inferno -

Nel mezzo del cammin di nostra vita mi ritrovai per una selva oscura ché la diritta via era smarrita! - Kesk meie elu vaevarikast rada end leidsin keset metsa tumenevat kus õige tee mul tuli kaotada! (Villem Grünthal-Ridala tõlge)

...

Kusagil oma elu keskel satume me kõik, igaüks meist, vastamisi põrguga iseeneses. Kirgastumine, "ma tean, et ma ei tea midagi"-sündroom või keskea kriis?

9m. Sõnad, mis puudutavad.

Mõnikord mõtled ja mõtled, aga mõtet ei tule. Siis võtad raamatu - ja näe - seal sees, justkui sinu enda oma! Oled natuke aega õnnelik ja... unustad.
Vanadel "headel" aegadel tegid inimesed väljakirjutusi, kogusid teiste poolt tunnetatut. Enam pole (vist) kombeks. Kahjuks.
Üks mõte on nüüd mul ka - taastaks enda jaoks selle vana kena tava.
Mõeldud - tehtud. Siitpeale saavad kannetenumbrite taga olevad m-tähed märkima mõnd kaunist või kasulikku, kuuldud või loetud mõtet sisaldavat kirjet.
Nende järgi võib ilmselt midagi öelda ka minu kohta - kellega parasjagu suhtlen, mida loen või millest mõtlen. Kui mõnel viitsimist, eks analüüsige. See pole minu probleem :)
Lihtsalt mõni asi siin maailmas vahel puudutab. Ja kahju oleks, kui ainult hetkeks.
Alustan, muide, ammuloetud raamatust pärinevate sõnadega. Ka leheküljenumber, millel nad seisavad, on meeles. Aja kulule vaatamata. Ja lõpetan sedapuhku eile õhtul leitud lausega.

...

Kogemusel ei ole mingit eetilist väärtust. See on lihtsalt sõna, millega inimesed tähistavad oma vigu. /.../ See näitab meile ainult, et meie tulevik tuleb samasugune nagu meie minevik ning et pattu, mida me oleme teinud ühe korra ja vastikustundega, teeme me edaspidi palju kordi ja rõõmuga.

...

Ja millest julged unistada, julge teha! (James Russell Lowell via Matthew Pearl)

9. Vahekokkuvõte

Üks periood elust on jälle selja taga. Vahest pole õige nii pidulikult alustada, aga omal kombel on iga tüki esietenduseni jõudmine millegi lõpp, teatud kogemise ja kogemuse haripunkt ja samas selja taha jätmine. Siis hakkab lavalugu elama omasoodu, sa oled iga kord küll erinev (sõltuvalt päevast, aastaajast, ilmast, maailmapoliitikast või lainetustest enese sees), aga tegelikult enam midagi põhjapanevalt ei muutu. Ses mõttes on esietendus ühtaegu pidulik ja teisalt kurb sündmus.
Hea sõber Kaarel Kilvet ütles kord (lavastaja seisukohalt), et esietenduse järel on tühi ja kurb tunne, pane või nöör kaela. Eks sõltu tükist, energiahulgast, mis sellesse läinud. Aga - eeskätt lavastajal - võib teatud abitus küll olla - tema töö on tehtud ja tal pole enam sõnaõigust.
Ma ei hakka siinkohal kõnelema lavastajaist, kes ka viimase etenduse eel näitlejaile märkusi teevad ja midagi "ümber seavad". Tegelikult ei usalda nad seega enese prooviperioodil tehtud tööd. Kui materjal on korralikult koos, siis ta ei lagune ka saja mängukorraga. Ja kui materjal pole küllalt kindlalt paigas, siis võid sa kosmeetilisi muudatusi teha vahetpidamata, tervik rebeneb kuskilt ikkagi.
Nojah, selline segane jutt.
Nüüd siis lõppenud (või algava) töö juurde.
Tammsaarel on juubel. 130. Ja seks puhuks sai Variuse teater tükiga maha. Tammsaarest. Keda küll füüsiliselt (peaaegu) lavale ei ilmu. Laval kõnelevad, jahuvad, vaidlevad ja mäle(s)tavad kirjanikku ta naine Käthe, sõber ja kirjastaja Bernhard Linde, kirjandusteadlane ja muuseumidirektor Endel Tõde (päriselus on sel vanahärral - ta ainuke, kes lavalmängitavaist ka hetkel päriselt elus on - teine nimi), Tammsaarede kauaaegne teenijanna preili Holm ja romaani "Elu ja armastus" lehekülgedelt elule lastud Rudolf Ikka. Viiul mängib (Tammsaare armastas ka vahel viiuldada). Valgused ei vilgu, eriefekte pole, vaheaega ega puhvetit kah. On kirjaniku elutuba kirjutuslauaga, millel "Tõde ja õigus" suvekuudel valmis kirjutatud, on mälestused ja on vaim. See viimatinimetatu lehvib etenduse kohal tõesti. Lehvib seal toas ka etendusest sõltumata. See tabamatu miski, mis on hoomatav ka vanade suurmeeste jälgedes kõndivale kirjanduskaugele arvutiajastu noorele.
See vaim ongi peamine, mida peaks sellistelt etendustelt otsima tulema. Loomulikult saab üht-teist Tammsaarest, tema elust ja armastusest teada. Nii fakte, kui "liha" nendele ümber. Aga suurim rõõm tegijaile oleks, kui mõni noor inimene võtaks peale muuseumiskäiku vabatahtlikult kätte mõne Tammsaare raamatu. Üldse mõne raamatu. Või kui mõnel elu- ja kirjanduskogenul inimesel tekiks meie mängu järel tahtmine klassikut taasavastada.
Vist parim kompliment sedalaadi etenduste järel mida mina kuulnud olen, öeldi Stockholmi Eesti Majas. Mängisime etendust Eduard Vilde elust, toeks polnud Vilde elutoa seinu, ja ometi etendus õnnestus. Ja peale kummardamist tuli mu juurde (olin laval olnud nimitegelasena) üks vanaproua, kes uskus end olevat nooremas eas lugenud läbi kogu ilmunud Vilde, aga kes meie etenduse järel ütles enesel tugev tahtmine olla too suurmees uuesti avastada. Lugeda, aina lugeda.
Aga tagasi Vilde naabrimehe, kodanik Hanseni juurde. Tükk laval, teiste katsuda-hinnata. Enda meelest oleme teinud kena töö, Variuse teatri kohta ebatavalisel hulgal proove. Suur nauding on olla laval koos HEA näitlejaga, see teeb sind ennast ka kuidagi suuremaks, parimail hetkil kergitab korraks maast lahti ja annab mingi teistmoodi hingamise.
Nende hetkede nimel tasub teatrit teha ja teatrit vaadata. Ja teatrit armastada.
Kahjuks on muuseumi ruum kitsas ja mahutab imevähe inimesi, etenduste mängukordade arvgi pole liiga suur - praeguste plaanide järgi 10, ehkki tavaliselt on nendele lepitud kordadele hiljem ikka lisa tulnud.
Uskugem. Lootkem. Armastagem.

See kirjatükk pole reklaam, aga kui kellelgi huvi tekkis, siis www.varius.ee saab lisainfot.
Päikest!

8. Pole aega!

Kirja pandud aastal 1924, Anton Hansen Tammsaare poolt:

Mäletate, millal Mephisto pidi Fausti hinge kätte saama? Siis, kui Faust pidi tahtma ajale öelda: peatu, viibi!

Faust jõudis viimaks sinnamaale, aga siis tulid inglid ja näppasid ta hinge kuradi käest. Kogu inimsugu peab kord sinnamaale jõudma /…/ ja nimelt nõnda: aeg muutub meie silmas püsivaks ja seisvaks nagu ruumgi. Päevad seisavad nagu aiateibad ja aastad nagu verstapostid ning meie kõnnime neist mööda siia- või sinnapoole.

Aga kui aeg tõesti kord püsivaks muutuks, siis hakkame vististi jälle püramiide ehitama ja pagoode raiuma kaljudesse eluasemeks inimestele ja jumalatele, iseäranis jumalatele. Nüüd pole meil selleks aega, sest päevad ja aastad lendavad alles! /…/
Nüüd peame silmapilku valvama ja tabama, aina tabama. Istume oleviku lõukal ja katsume võimalikult palju tabada. Aina uued muljed, uued asjad ja sündmused, uued võistlused, võidupingutused. Kes lööb kellegi üle? Kes jääb võitjaks? Kes jõuab teistest ette? See maksab tööstuses, kaubanduses, liikumises. Kus kuidagi võimalik, pannakse see maksma ka kirjanduses ja kunstis. /…/

Nobeli auhind anti tänavu Reymontile neljaköitelise teose eest. Auhinnamõistjad pidid küll väga ajast ja arust läinud inimesed olema. Ei ole praegu sünnis auhinnaga töid kroonida, mille valmistamine, isegi lugemine nõuab võimata pikka aega. Või on auhinnamõistjate arvates päevad juba aiateivasteks ja aastad verstapostideks muutunud? Ei, ei, päevad ja aastad lendavad alles ja kellelgi pole mahti Reymonti talupoegi lugeda, ehk olgu siis, et kino meie peale halastab ja talupojad ekraanile toob. Siis muidugi! Sest siis on need talupojad moodsa kultuuriga hingestatud. Nad on masinasse üles seatud! /…/ Annaks jumal meile ometi rohkem masinaid!

Millal hakatakse küll masinatega poliitikat ajama! Või usute, et keegi söandaks masina välja arvata, mis nii kaua Tallinna linnavalitsust moodustaks, nagu tegid seda ekslikud elavad olevused? Niisugust masinameistrit nimetatakse tingimata idioodiks ja tema läheks ühes oma masinaga haamri alla. /…/

Nõnda on igal pool, kuhu silmad pöörad. Elav olevus sibab ja vehkleb, räägib ja karjub, aga asi ei nihku i-st ega a-st. Ja kunagi pole tal aega, ei millekski mahti. Vaevalt pääseb ta veel teatrisse või kontserdile, laulgu seal või inglite koor.

Elavate kunsti peaksid hakkama vististi maitsma masinad, sest elaval inimesel jatkub aega veel ainult masinakunstiks. Nõnda tundub see meil ja ka mujal, nõnda toonitatakse seda Stokholmis, Berliinis, Pariisis. Pariisi suur ooper harrastab kino, Stokholmi kuninglik ooper kaalub sama küsimust, Berliin ägab igasuguse elava kunsti languses.

Kuid inimene sibab ja vehkleb. Ta käib koosolekuil, kõneleb, vaidleb, kirjutab, peab jahti raha peale, lõbutseb, sööb, ja kui aega saab, siis puhkab. Aga ka puhkuseks napib aeg, hädatarvilik oleks mingisugune masin, mis inimese eest puhkaks, puhkaks tuhandete ja miljonite eest korraga. Oo, see peaks olema midagi vana eesti vommi taolist – soe ja muhe, inimene peaks seda soojust ja muhedust tundma sibades ja veheldes. Ta peaks sealjuures võima kuulatada elavate kunstide helinaid, nagu laulaks ritsikas kusagil leelõuka-praos toa soojuses. Ah, niisugune masin oleks inimese elus kõige tarvilikum. Aga vaevalt mõtleb inimene tänapäev kõige tarvilikuma peale. Sellepärast peab ta ikka veel ise puhkamiseks aega raiskama.

Õnnetu inimene! Kui ta võiks ometi masinaks muutuda, mis ei vajaks kunagi puhkust ega kunste, vaid ainult auru ning elektrit. Aga ei, inimene pole veel masin ja sellepärast ägab ta igal pool, kus temaga kokku puutud, et pole aega, pole aega. Teeks seda, läheks sinna, loeks seda raamatut, kuulaks seda kontserti, aga mis teha – aega ei ole. Ja mis peaasi: pole kunagi aega teha seda, mis sind huvitab. Nõnda hädaldab minister ja professor, advokaat ja arst, kunstnik ja kirjanik. Kõigil kuluvad päevad mingisuguse tühise askeldamisega, peatöö, mida nii väga vaja oleks, jääb nagu iseenda ja teiste kiuste tegemata.

Inimese tühised ühiskondlised elutarvidused kasvavad rutemini kui võimalused nende rahuldamiseks, sellepärast tuntaksegi just siin masinkultuuri puudust. Inimene on nõudlik igasuguses tühjas-tähjas, kribu-krabus, see on tema saatuslik vanne. Aga millal leidis Faust rahulduse, millal tahtis ta, et aeg peatuks? Siis kui ta hakkas muretsema vett ja leiba, ainult vett ja leiba, aineid, mis eluks tingimata tarvilikud. Aga siis tuli ka kohe surm. Imelik, seni kui jatkus elamiseks päevi, vehkles ja ägas ta tühjas tuuletallamises, aga surma eel, siis hakkas ta seda tegema, mis tarvilik. Nõnda siis peaks inimsugu alles surmast kaugel olema, sest nii armetult tallame meie tühja tuult: kiusleme, jonnime, kanname väiklast viha ja kurja keelt. Ise aga ägame, et pole aega, koguni mitte pole aega.

7. Tule taevas appi!

Hoolimata mu isiklike ööde möödumisest erutavate sündmusteta (vähemalt enamasti), hoolitseb keskerakondlik Tallinna linnavõim ometi selle eest, et oleks, mille üle õlgu võdistada.
Eilses Eesti Päevalehes oli artikkel, millest saime kõigi linnakodanike (eriti Max Kauri) suureks rõõmuks teada, et ajaloolisse Jaan Poska majja Kadriorus tuleb linna VIP-külaliste vastuvõtumaja, mille ühte saali ehib ka tuttuus ruletilaud.

...

Et Poska maja lõpuks korda tehti on väga hea. Et sinna linna peenemate külaliste vastuvõtmise paik tuleb on ka kena.
Kui seal antaks kontserte, peetaks vastuvõtte, minupärast majutataks noid Väga Isuäratavaid Persoone, oleks ok.
Aga et seal neile ruletimängimisvõimalust pakutakse - siin tahakski Ansipi hääle ja Lennart Meri sõnadega pöörduda kõigekõrgema poole.

...

Florida osariik on teadagi tänu oma suurepärasele kliimale ja permanentselt soojale ookeanile (kiitus, Glofi hoovus!) lemmikpuhke- ja lõbustuspaik mitte ainult põhja poolt tulnud ameeriklastele vaid ka paljudele mujalt sinnasõitnuile. Olen seal isegi puhanud, peatselt lähen taas. Ja sestap tean: Florida osariigis pole ühtki kasiinot. Hasartmängud on keelatud teatud kaugusel kaldastki, mistõttu on eriti mängulembelistele pandud käima laevad, mille pardal alles teatud kaugusel kaldast mängulaudadelt katted eemaldatakse.
Samal ajal on Pärnu ja Tallinna kesklinnad kasiinodest üle ujutatud. Ja tehakse muudkui juurde - vaadake, kuidas Marja poe ümbrus on "sisse piiratud".
Mul on sõpru, kes on selles rattas keereldes jäänud ilma autost, majast, perekonnast. Pole lõbus seda kõrvalt vaadata. Aidata ka ei oska. Aga linnad loovad muudkui uusi "võimalusi" selliste õnnetute tekkeks.

...

Ja nüüd on siis targematest targem kilulinna valitsus seadnud sisse ajaloolise "järjepidevuse" - Tartu Rahu alla kirjutanud mehe mälestuseks algab tema elutoas ruletiorgia.
Eestlane olla on uhke ja hää! Pealinnas elada eriti!

6. Mina süüa ei vaja, poeesia täidab mind väärt vitamiinidega.

Ma olen tähtkujult Sõnn, aga sunnitud pidama end pidevalt Kaksikuteks. Nii vastuolulised on inimesed, kes elutsevad mu sees. Ja neid on mitu - no kaks vähemalt.
Üks neist vajab pidevalt rahu, tervislikku toitu, näpuotsaga tööd ja killukest inimlikku õnne.
Teine neist (eeldades, et neid on just kaks) vajab lärmi, tähelepanu, seiklusi eneseunustamiseni, põgenemist argireaalsusest.
See teine sunnib ka pidevalt peast haarates hiilima kalendri järgi, mis elus ärakulutatud päevi loendab. See teine sunnib regulaarselt tõdema, et on ronge, mis tagurpidi ei liigu ja seetõttu tuleb üritada pidevalt maha hüpata. Selline meeleheitlik "peatu hetk" sündroom.
See esimene nendib aeg-ajalt vaikse lepliku tooniga, et liigub küll, aga jätab ka maha mälestusi ja kogemusi ja et selle pagasi üle võib ju ka rõõmu tunda.
Kuidas elada kahe minaga, kui kõigi kriteeriumide järgi peaks neid üks olema. Selles on küsimus. Hetkel valitseb - pagan teab, kui kauaks - see esimene, laseb ehk järele mõelda.
Aga kuskil pea hoomamatus sügavikus varitseb ometi kamp vallatuid jeekimeid, kes puurivad su peaaju seestpoolt ja ihkavad õue.
Siia lõppu mõned read August Sangalt:

Et aastad kaovad ja aastatega

Tilkhaaval palgest kaob punagi,
See nii on seatud, see mind ei sega –
Meid kõiki ootab see kunagi.

Las sadestuda mu liikmeis tina,
Las närtsida lokkide lillenurm,
Las tulla surmgi – ei karda mina.
Ma kardan seda, mis hullem kui surm.

Ma kardan seda, et süda tahkub,
Kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
Sestsaadik alles on kõigel ots.

Kui elureegliks saab ettevaatus,
Kui käima hakkan ma käidud teel,
Sel kurval tunnil, mu helde saatus,
Üht, viimast armu ma palun veel,

Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks,
Vaid leida laseks mõnd ausat meest,
Kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks
Ja ütleks: „Lurjus, käi tee pealt eest!”

5a. Öine.

Gunnar Aarma sõnutsi on päevas miinimum kallistamiste arv 8. Et inimeseks jääda. Ma saan paremal päeval paar korda kokku.
Päikese kätte tahan. 13.02 lähen ka.
Armastan inimesi. Enam-vähem kõiki. Kallistan.

5. Number viis.

Eilne ja tänane päev on püstitanud küsimuse "mis toimub". Mu ümber ja mu sees.
Avastan - osalt ka teiste veebipäevikuid lugedes - maailma nagu väike laps. Olles sellest ühtaegu nii vaimustunud kui ehmatunud. Eriti hämmastavalt laialt levinud enesepaljastamisest internetiavarustes. Tahaks olla psühholoog ja seda nähtust analüüsida. Paraku ma pole.
Küllap on spetsialistid selle küsimuse üle ka juurelnud. Huvitav oleks siis kuulda (lugeda) nende järeldusi. Õpiks ehk enda kohta ka midagi uut. Sest kirjutan ju jälle.
Kui lihtsalt ja enam-vähem järjekorras kirja panna viimased tegemised, siis peab alustama eilsest mõttemõnulemisest teemal uus, märtsis salvestatav plaat. Jätkan Kopvillemi-lugudega alatud kupleeplaatide sarja, järgmisel korral saab ette võetud eestiaegne varamu - Paul Pinna, Aleksander Trilljärv, Agu Lüüdik, Kivilombi Ints. Võib-olla keegi veel, kui miskit põnevat pihku satub, märtsi lõpuni on veel aega.
Pagana raske on jõuda endaga kokkuleppele parima salvestuspaiga osas. Kuna tegu saab olema taas "live" salvestusega pildi- ja heliplaadiga, siis on kulissid hirmus olulised. Sobivaid seinu ju on, aga mõne puhul on tehnilisi probleeme ja mõne puhul hakkab raha rolli mängima. Aga küllap see laheneb. Igatahes sai lugude nimistu esialgselt kirja, potentsiaalsete kaasesitajate nimestik kipub aga esialgu kole pikaks.
Siis oli eile viimane proov proovisaalis. 30. jaanuar on esietendus Tammsaare muuseumis. Lugesime eile siis tüki katkestamatult läbi (eelmised proovid oli selline jupitamine). Kisub vist heaks. Pealegi on mul väga inspireeriv partner - Ene Järvis. Olen ikkagi kutselisest teatrist mõni aasta eemal olnud (vana-Baskini suvetuurid ei tule arvesse) ja suur nauding on, kui hea näitleja sulle vastu mängib. Hakkad ise kohe kuidagi uutmoodi elama. Ah, see teater...
Tänane päev algas pikema magamisega (milline õieti viimasel ajal mul ei alga). Ja siis proovi - esimene kord muuseumis, Tammsaare enda elutoas, laua taga, kus enamik "Tõe ja õiguse" osi on kirjutatud. Sounds good? Mõjub ka võimsalt. Ehkki esimesed sammud n.ö. laval on ikka kohmakad. Päris Bernhard Lindena end veel ei tunne, aga kaks nädalat on aega ka. Tekst hakkab tasapisi meelde jääma.
Teine üllatus tuli täna telefonitsi - kutsuti Kuukulgur Filmi castingule. Tolmuimuritoru pidi mu abikaasa sisenemise eel mulle püksiaugu kohale kinni jääma ja teise klipi jaoks pidin tuppa astuma hetkel, mil mu abikaasa vana ja paksu elektrikuga diivanil aeleb. Kusjuures mõlemal juhul oli stsenaariumi järgi tegu õnnetu asjaolude kokkusattumusega, mitte esmapilgul paistvaga. Naljakas oli, kui selle töö ka tegelikult saaks, oleks lahe. Maimik otsustab (ja lavastab).
No ja siis käisin veel "Kuues pelmeenis" nii et täna jälle kodus süüa pole vaja teha. Seal saab kuute eri sorti pelmeene ja venelannade tehtud suppe. Nemad juba oskavad (julgevad) maitsestada. Soovitan.
Nüüd istun ja lasen "Maskiballi" meloodiatel end hellitada. Ja kirjutan siia seda järjekordset teksti, millele ei oska kuidagi pealkirja panna. Kas peabki, äkki sobib nr.5 ka lihtsalt? Mõtlen veel.

4. Ise saan küll aru!

Kui veel täna hommikul tundus, et pimedusest ei paista mitte persetki (just nii jõhkralt saab Tolstoiga ringi käia), siis hetkel tundub ometi, et mingi segasevõitu selgus koidab toru otsast. Ja kõik tänu loetud "võõrastele mõtetele" (=blogidele). Usu või ettemääratusse. Igatahes peaks uut elu alustama. Sündigu sinu tahtmine...

3. Ülestunnistus ja lühike lõiguke laupäevast.

Satun üha enam selle enesepaljastusvõimalusi pakkuva keskkonna võrku ja - üllatus - ei pea seda kuidagi ebamoraalseks. Sest kui järele mõelda, siis kirjutades siia midagi alles siis, kui TÕESTI vaja, kui miski niimoodi väljapääsemist otsib, et enam teisiti ei saa kui avaliku enesepaljastusega esineda, siis ilmselt seisaks see blogikeskkond nukkertühjana siin kaunis kaua.
Igatahes olen hetkel rõõmus.
Sain kätte jaanuari alul ilmutatud "Aruküla Uudised", kus noor sümpaatne autor minu aastalõpuesinemist sealses mõisas nimetab "glamuuriks" ja "uskumatult andekateks etteasteteks" (ammu pole nii kenasti öeldud, edev ka ju, meeldib küll). Tänan teda, südamest.
Sõin lõunaks sushit ja ei väsi taasvaimustumast maitsebuketist, mis moodustub sojakastmest, sellesse "uputatud" wasabist ja kõige sellega ülevalatud marineeritud ingverist. Lonksuke rohelist teed sinna kõrvale, Chopini prelüüdid selja taga mängimas.
Uue pudeli (no kaks) meeltesegaduses äravalatud burgunderi asemele ostsin ka. Ega muu pärast, et saaks eluga edasi minna...
Mida on veel mõnusaks äraolemiseks vaja?
Eriti magusvalusaks minnes võiks muidugi meenutada seda aega aastaid tagasi, kui ma ise neid Chopini prelüüde mängisin, nii kohustuslikus korras kui hiljem vabatahtlikult. Sel ajal oli enamasti keegi teine ka mu kõrval. Isegi vaikusehetkil. Või neil just eriti. Praegu pole. Inimest. Vaikusehetki tekib tihti ja aeg-ajalt pikendan neid ise teadlikult.
Aga ma ei lähe NII magusvalusaks.
Ja siis tundub, et elu on ikka mõnus.
Haigus ka taandub.
Ja Stockholmi piletid ostsin ära, et peale puhkust Floridas korraks puhkama sõita. Hehee.
See tänane sissekanne on natuke juba päeviku moodi.
Nii ma tahtsingi.

2. Mis juhtub, kui veini üle jääb.

Olen peaaegu vandunud mõnele sõbrale, et minust ei saa iial blogijat. Ja siin ma nüüd olen - uues usus, et kui see raamistik kord loodud, siis peab seda üritama ka millegagi täita.
Tegelikult sundis "sulge haarama" (anakronism, aga kõlab kenasti) varahommikune tegu mis siiani mõtteainet pakub.
Raamistik on lühidalt järgmine - olnud nädalajagu päevi haige ja kodune sai taas õue minnes minust võitu vastupandamatu iha seltskonna, mõne põneva suupiste ja parema joogi järele. Sestap seadsin sammud eelpoolloetletud naudinguid pakkuvate asutuste poole. Sain nii parma sinki, metsaseeni, Moet&Chandoni kui Alsace'i gewürztraminerimahla. Lõpetasin oma palverännaku asutuses, mille keldrikorrusel asuvas osas olen kunagi filmi teinud. Naljakas oli, vahva ikka ka.
Aja edenedes tükkis vägisi kupli alla mõte baarikassa nuumamise mõttetusest olukorras, kus kodus mõned valitud veinid kapis ootel.
Üks sõber oli läinud sünnipäevale, aga seal polnud juhtunud midagi väga põrutavat, nii teatas ta telefonis, et kui mul süüa on, siis on tema nõus läbi astuma. Oli. Süüa.
Teine sõber jagas ülalmainitud asutuses mu seisukohta kulutuste suurendamise osas.
Maandusime minu pool. Napsitasime natuke, kuulasime plaate, ajasime juttu, ühesõnaga - selline lihtne aga mõnus olemine.
Varahommikuks kiskus, sõbrad läksid sobival hetkel kumbki oma teed ja mina asusin lauda koristama. Ja siis see juhtus.
Nõudega polnud probleemi. Probleem tekkis siis, kui selgus, et kõik pudelid polegi tühjad. Fakt iseenesest kõneleb pidutsenute kasuks. Aga mu edasine tegevus sunnib Viidingu kombel küsima: mismoodi on mu vaimu seis? - Ei seisa nigu!
Järel oli ka pea kolmandik pudelit head burgundia veini. Burgunderid on mu lemmikud juba aastaid, paraku on nende valik meie kaubandusvõrgus kesine (kui mõned eriti spetsialiseerunud paigad välja arvata) ja hinnaklass keskmisest pisut kõrgem.
Ja ikkagi ma ARMASTAN burgundereid.
Nüüd aga, avastanud tubli kolmandiku pudelis alles olevat, valasin endale veel klaasikese. Esimene šokk - ei maitsenud. See oli seletatav hilise (=varase) tunni- ja teatud küllastumuseastmega.
Teine šokk - valasin mitte ainult klaasis oleva vaid ka pudelisse jäänud kuningliku rüüpe kraanikausist alla.
Sellele kuritegelikule hävitustööle järgnenud hetkest alates olen veeretanud peas mõtteid sellise käitumise põhjuslikust seosest oma vaimse seisukorraga. Kas on kätte jõudnud see mälestusväärne hetk, mil mu eluline hea- ja rahulolu on jõudnud sedavõrg kõrge kraadini, et võin rahumeeli lasta sündida asjadel, millele kitsamates oludes märkimisväärse valulikkusega tagasi oleks vaadanud.
Kõige kummalisem oligi, et mul polnud ka kahju. Ei rahast ega hüvast rüüpest, mis sobivalt suletuna oleks säilinud ja võinud ka mõnel lähipäeval mu meeli kosutada.
Probleemi nagu polegi, aga pikk jutt kirjas. Loodetavasti ei kahetse sa, hea lugeja, selleks kulutatud aega. Ja küsid endalt nagu mina, kas me tarbimis- ja raiskamisühiskonnas leidub kohta kainele mõistusele ja kenale talupoeglikule alalhoidlikkusele.
Ah jaa, mul on heameel, et sa selle iseenesest kaunis mõttetu postituse lugemisele kulutatud aja jooksul ei raisanud raha ega tegelenud muu moodsa mõttetusega.
Võta klaas veini, lase mõtted uitama ja naudi rahu ja iseenesesolemist. Rabeleda jõuad oma elus küll veel.
Päikest, miks mitte näiteks burgundiast :) .

1. Tegin ka, et jubateinuile mitte jalgu jääda.

Tere siis, kui keegi juhtub lugema. Pealkirjas sai põhipõhjus ära toodud, aga kui üritada siin esimeses sissekandes asja veidi lahti kirjutada, siis peaasjalikult selleks, et eesseisvate reiside elamusist sõpradele-tuttavatele aega kaotamata teada anda. Varasematel aegadel sai lugematute sms-ide ja e-mailide toel end seiklustesse kistuks kuulutatud. Nüüd piisab ühest postitusest - sellesama lehekülje aadressist. Ja huvilised leiavad, mida otsivad. Kui otsivad. Ehk otsivad :)
Esialgu piirdungi sellega, nagu midagi juhtuma hakkab, nii näete (=loete). Päikest.