13. Kodus tagasi.

Lahkumine Bocast oli kahjuks paratamatu - päikesel on kuratlik võime koduigatsust kaugemale kamandada - aga töö ootas ja parimalgi juhul poleks saanud enam aega venitada.
Tagasilend sujus täielikult plaani järgi. Ükski lennuk ei hilinenud, pagas sõitis minuga kenasti kaasa, isegi tunnikese suutsin tukastada üle ookeani lennul. See viimane oli kaunis erandlik, tavaliselt ma istuvas asendis ei maga. Silm käib küll kinni, aga õiget und ei tule. Sel korral natukeseks vist isegi tuli. Igatahes olin koju jõudes veel piisavalt virge, et poole 11-ni vastu pidada ja siis juba "õigel" ajal magama minna.
Tänane päev algas kella 11 ajal äratuskellaga. Ja hea oli, et tirises, sest iha edasi magada oli alul suur.
Ah jaa, paari sõnaga peaks kirjeldama ka olukorda, kuhu ma eile sattusin.
Lootsin, et köögi remont on laias laastus vahepeal valmis saanud. Aga võta näpust - töömees, kes siia tuli ja asja edendama pidi, oli otsustanud ühel heal päeval minema kõndida ja tööd pooleli jätnud. Nii et kõik potid-pannid-tassid-taldrikud on endiselt minu toas kastides. Sestap pole saanud kohvritki korralikult lahti pakkida (no ülikonna võtsin ikka välja) - puhtfüüsiliselt ei pääse kapile ligi. Ei saa midagi ära panna. Õnneks tuli täna teine töömees ja loodetavasti jõuab ta seintega tuleva nädala alguseks niikaugele, et saab mõned kapid kööki sisse panna (eelmine tegija oli siiski lae ja põranda valmis teinud).
Täna oli kohe ka veidi tööd - pühapäevast toimub taas 6 etendust Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses, Friedebert ja Elo Tuglase elust ("Tänu tulemast"). Tuletasime tüki meelde (viimane mängukord oli kusagil varasügisel). Üldjoontes asi sujus, ma oma koduses segaduses ei leidnud üles tekstiraamatut, aga asi oli sellele vaatamata "kukla taga" olemas. Nii et kui homme veel loost kergelt üle käime, siis saab pühapäeval rahva ette astuda küll.
Pühapäeval olen ka telekas, "Tähelaeva" saates. Peategelane seal Ene Järvis, käisin üllatuskülaliseks. Kahjuks ei läinud sisse Jacques Breli "Kodanlased", mida salvestusel laulsin. Aga juttu natuke puhume ja lõputiitrite alla peaksin klaverdama ka.
Sedapsi on siis asjalood. Eestimaa ilm ei lajatanud mulle küll oma päikselisema palgega, aga lohutuseks jõudis siiakanti info, et Floridas mu lahkumise järel kah kaunis jahedaks läks. Ilmselt mitte kauaks, aga siiski. Ajastus oli seega perfektne.
Ja Tallinnas sadav lörts ei sule ometi Pärnus vabariigi aastapäeval avanenud krookusi ja küllap see päike varsti ka Maarjamaal paistma hakkab.
Ootame ja loodame!

12 - 9. Bocast viimane.

On teisipäeva õhtu, viimane pidulik (tähendab minu jaoks pisut liiga rikkalik) õhtusöök selle puhkamise käigus on söödud. Peale sööki basseinis kosutamas käidud. Kaks konna, see suurem, kellest pilt ka Orkutis üleval, ja teine, veidi väiksem, olid ennastsalgavalt basseinis. Ei hirmutanud neid mu esimesest päevast arvates 11 naela kogukama kere põhjustatud lokaalne torm sugugi. Pigem üritasin mina nendega ujudes mitte kokku põrgata.
Kaks uudist oli täna, mis kohalike tähelepanu pälvisid. Üks Palm Beachi firma viib inimesi sukelduma, tegi seda ka eile, aga üks austerlane, keskealine jurist, sattus Bahama ranniku lähedal haide huviorbiiti. Ja nii õnnetult, et jäänud jalast ilma ja saanud küll kiirelt rannavalve kopteriga Miami haiglasse toimetatud, pidi siiski verekaotuse tõttu elust lahkuma.
Olen küll igatsevalt mere peale vaadanud, lootes seal kohata lainetest paistvat seljauime, et siis palehigis pageda. No ei läinud õnneks. Tol austerlasel oli vaatepilt olemas, aga ei läinud samuti õnneks. Võrreldamatud asjad, aga saab sama sõnapaariga kirja panna. Kummaline.
Teine uudis, mis meid täna õhtul enne sööki telekate kohalike uudiste kanalitel hoidis oli antud orkaanihoiatus.
Villa Esto on ehitatud tugevate betoonseinte vahele (omal ajal asus siin ameerika sõjaväebaas ja nende lahkudes jätkus ühel Toronto eestlasel oidu mahajäetud seinad võileivahinna eest ära osta. Aga sõjaväehooned on igasuguse ilma kindlalt rajatud. Ja seepärast pole majale viimase 30 aasta tormid suuremat mõju avaldanud).
Ometi kuulati huviga hoiatusi, vihma tuli ka ja tuulas natuke. Suuremaks tormiks ometi ei kiskunud. Ehkki teadjamad väidavad, et ilm võib siin hetkega pöörata, ka halvemuse suunas, arvan siiski, et mu lennuk homme õhtul väljub.
Mis rõõmu teeb on asjaolu, et homsest lubatakse siinse ilma olulist (10 - 15 kraadist) jahenemist. Ehkki päevane päike soojendab niipalju, et basseini ääres oleks ikkagi soe ja hea olla, on maikuine kuumus (siinne muidugi, veebruari kohta küllalt erakordne) seks astaks ilmselt läbi. Nagu mu puhkuski. Ilmataat justkui teadnuks...
Kel juurdepääs Orkutile võib sealt mõnda ülesvõtet kaeda, kel mitte, see võib ise siiakanti sõita või siis lihtsalt oma kujutlusvõimel rännata lasta. Mõnusad ettevõtmised mõlemad.
Neljapäeval jõuan Tallinna, reedel-laupäeval on proovid ja pühapäeval algab Tuglase-etenduste seeria. Armuaega ei anta, aga eks ole saanud juba puhata ka. Ja eestimaine suvi ju alles ees.
Loodetavasti leidsid mu puhkusekirjete lugejad endale miskit huvipakkuvat. Järgmine kord kirjutan juba korralikult kodus olles. Ehk on köögiremont vahepeal valmis saanud ja elu läheb jälle tavapärastesse rööbastesse. Kaunite virtuaalsete kohtumisteni. Päikest!

12 - 8. Eesti sünnipäev.

Asukoht: klubi-restoran Benvenuto, Boynton Beach, Florida.
Korraldaja: Lõuna-Florida Eestlaste Koondis.
Aeg: 24. veebruar 2008, kell 11.30 - 16.30
Meeleolu: Pidulik-lõbus.

Boynton Beach on Boca Ratonile kaunis lähedal, sõitsime umbes 20 minutit ja olime imelise pargi sees asuva suursuguse klubi ees, õues oli 86 kraadi sooja ja väga niiske. Kodukord nägi ette ülikonda. Mina - arvates, et mis keset "suve" ikka pingutada, polnud lipsu kaasagi võtnud. Enamus härrasid oli ometi tumedas ülikonnas, lipsustatud, daamid pidulikes kleitides-kostüümides.
Tegime Tuuliga väikese proovi, andsin ühe oma CD loteriiauhinnaks ja oligi aeg coctail-hour'iks. Manustasin LFEK presidendi kulul suure klaasitäie konjakit ja tundsin tunnet tuntavalt tugevnevat.
Kodumaalt eemal elavad eestlased võtavad kodumaa sünnipäeva hoopis suurema südamega kui kodu-eestlased. Aktus oli pidulik-rahulik, loeti ette Eesti Iseseisvusmanifest, väike palve, Tuuli mängis Mart Saare klaveripalu, mina laulsin kaks laulu - "Pääsukeste Eestimaa" ja "Vaikne kena kohakene". Kanti ette tervitused teistelt eestlaste organisatsioonidelt, saatkonnalt. Mälestati langenud sõjamehi ja lilletati veel elavaid Eesti eest võidelnuid. Lauldi USA ja Eesti hümni. Kõik see kokku võttis tubli tunni ja jättis sümpaatse mulje.
Mul oli palutud laulda langenute mälestushetkel Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Aga ma ei teadnud, et selle otsusega võeti selle laulu esitamise võimalus proua Allikult, kes seda juba 20 aastat sarnasel üritusel teinud oli. Proua olla olnud veidi solvunud. Arusaadav. Teisest küljest see kaunis kõrge lugu 87-aastase primadonna esituses oleks ehk pehmelt öeldes kunstiliselt pisut küündimatu olnud. Kuulsin takkajärgi, et see oli ka loo mulle usaldamise peamine põhjus. Oli hea võimalus kõrvalt tulnu abil asi ära korraldada, tõenäoliselt oli solvumist vähem kui juhul, kui asi oleks mõnele siinse ühiskonna liikmele usaldatud.
Tõsise ja tujuküllase osa vahel oli lõunasöök. Armas altser avastas taas miskit uut - tilapia. Kala, mida pidavat püütama Hiina, Vietnami ja Jaapani rannikuvetest (Tuuli maja taga tiigis Fort Pierce'is pidi neid ka olema). Taas ei tea, kuidas seda kala maakeeli kutsuda, aga maitselt polnud viga. Huvitav igatahes. Ehkki sealtsamast kandist (siinkohal ei pea Tuuli tiiki silmas) püütav pangassius on minu hinnangul mahlasem.
Peale appetizer'it ja pearooga tehti paus, et kuulata-vaadata peo peaesinejat. Kedagi Kaljumäed. Lühidalt öeldes "läksin väga hästi peale". Väliseestlased on üldjuhul äärmiselt tänuväärt publik. Neil on aega ja viitsimist kuulata ka pikemaid naljapalu ja lauleldusi. Kodusel kontserdilaval lähevad kaubaks pigem lühivormid. Eriti linnades.
Muidugi ei saanud üle ega ümber Kopvillemi lugudest. Ja muidugi oli neil suur menu. Seda enam, et siinne suures osas snowbirde "sisaldav" eestlaskond koosneb arvestataval määral kanadalastest, eeskätt torontokatest.
Snowbirdideks kutsutakse põhja poolt talvekuudeks Floridasse "maanduvaid" eestlasi. Kes novembris-detsembris tulevad, aastavahetuse (näiteks) mõnel Kariibi mere kruiisilaeval veedavad ja siis lihavõteteni või aprilli alguseni siinset sooja naudivad. Et siis taas oma kaunisse põhjamaisesse kevadesse minna. Ja nii aastast aastasse. Omal kombel imetlusväärne elustiil. Igatahes vanemas eas, kui hinge kõrval hakkavad sooja igatsema ka kondid, tahaks sellist elustiili harrastada küll.
Omaette tore seik oli peale mu etteaste lõppu ja magustoidu serveerimist. Kui mängisin akordioni ja tehti mõned ühislaulud, paar paari lõi ka tantsu. Olin parasjagu ametis "Postipoisiga" kui klaveri taha maandus Taavo Wirkhaus, hinnatud muusik ja koorijuht põhja-ameerikas ja tuntud tegelane ka kodumaa vastavates ringkondades. Mängisime koos. Vahva oli. Ja rõõm oli hea muusikuga "jämmimisest". Jazz'ist, mille puhul seda sõna tavaliselt kasutatakse, oli asi muidugi kaugel. Aga lahe ikkagi.
Kell 4 pidi olema peo lõpp, armuaega anti poole 5-ni. Sest kell 5 hakkas seal klubis järgmine üritus. Meie pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seal olin mina ka natukene süüdi. Noh, vähemasti jäi siinsele seltskonnale hea mulje ja me "lahkusime sõpradena" lubades kindlasti uuesti kohtuda. Ka juhul, kui mõni väiksemat sorti teatrietendus siia mandrile, olgu et peamiselt põhja poole, end tulema sätib.
Vabariigi aastapäev lõppes Bocas basseini ääres, ühislaulmise, napsitamise ja õhtuse-öise ujumisega. Nägin uuesti toda hiiglasuurt konna, keda saabumispäeval basseiniveerel kohtasin. Marju sai teise ka pildile.
Tänane päev oli totaalse taastumise ja puhkamise päev. Kuumus võimaldas ookeani kaldal olemist nautida (kõrge temperatuuriga on basseini ääres piin, sest siin pole tuult).
Üksainuke täispäev - see teisipäev- ongi mulle jäänud. Kolmapäeva hommikul saan veel viimased päikesekiired ihhu imada, lõuna ajal peab juba lennuväljale sõitma, kella 6 kandis peale lõunat lahkub lennuk Fort Lauderdale'ist ja võtab kursi Chicagole.
Ilmselt korra kirjutan veel, enne äralendu. Ehkki vaevalt midagi märkimisväärset peale päevitamise vahepeal toimuma saab. Igatahes kavatsen ses osas võtta järelejäänud tundidest maksimumi.
Päikest kodumaalegi (kuuldavasti seal ka juba on, Pärnus olla esimene krookus lahti läinud ja rändlinnud juba saabuvat)!

12 - 7. Vabariigi aastapäeva eelõhtul.

Täna sündis telekauudiste andmetel Palm Beach County selle talve kuumarekord. (Kodumaa kontekstis kõlab sõnapaar "talve kuumarekord" kummaliselt, naljakaltki). Termomeeter näitas tippajal varjus 91, mis meie kraadiklaasi peal oleks peaaegu 33. Pange sinna lagipähe lajatav päike otsa, näpuotsaga niiskust ka, ja saate tegeliku atmosfääri.
Vaatamata homsele tähtsale päevale ei olnud mahti ei esitatavaid laule üle vaadata ega pükse viikida - kogu energia kulus ookeani ääres päikeselt maksimumi võtmisele.
Eks mu "pingutusi" on ka teatud edu krooninud - kohalikud ei pea mind enam õhtusöögiks keedetavaks lobsteriks vaid avastavad üha enam punaste laikude vahel ka pruune pindu. Rõõm sellest on minupoolselt suur, sest homne päev kulub kodumaa sünnipäeva tähistamisele ja peale seda jääb ainult kaks täispäeva puhkust järele.
Loomake - oli ta siis raqoon, skunk või midagi muud - ei saanud mööda sõites täpselt aru - oli auto alla jäänud. Ja otse keset teed istusid ja einestasid mõnuga "loomalaiba restoranis" kaks raipe- või raisakotkast. Pilt, mida maarjamaal ei kohta. Kahjuks oli mu fotoaparaat tranck'is ja sellest omamoodi suursugusest stseenist fotojäädvustust ei saanud.

Miks kaks kotkanime kirja panin - selgus nimelt, et need kaks pole sugugi üks ja seesama, ladina keeli üks neist Neophron percnopterus ja teine Aegypius monachus. Mina neil visuaalselt vahet ei tee, seega las loodusetundjad kommenteerivad, kumba neist siinsetel laiuskraadidel kohata võib.
Täna oli ookeani kaldal esmakordselt roheline lipp. Nii et peale kuumarekordi oli peaaegu olematu ka tuul ja seega kaldalainetus. Kui ta, sinder, nii soolane poleks, siis võikski sinna sisse elama jääda. Sool segab sedavõrd, kui ta silma satub. Ja tegelikult on Vahemeri minu hinnangul veel soolasem (Punase - või Surnumere äärde pole sattunud).
Istusime nüüd õhtupoolikul basseini ääres ja jõime margaritasid. Imeline väljamõeldis siinsesse kliimasse - see joogi sisse purustatud jää võib tekitada probleeme suuremate hambaaukude korral, aga enam-vähem ordnungis suuõõne muudab ta imemeeldivalt jahedaks, saates oma jumalikku väskust ka siseorganitesse.
Nüüd hakkab mõte tasapisi ometi homse esinemise peale kiskuma. Olen lubanud pidulikul aktusel laulda Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Sain alles hiljuti noodi. Tegu on koorilauluga ja sestap oli pelgalt meloodia ülesleidmisega tegemist. Rääkimata loo korralikust omandamisest. Aga kunagi pole olnud, et kuidagi pole olnud :)
Hetkel sõidame Old China buffée'sse õhtustama.
Homme kell 11.30 algab coctail-hour ja kell 12 aktus. Boynton Beachis, ühes restoranis. Panen valge ülikonna selga, löön juustesse värsked vesilained, manan näole lennartmeriliku naeratuse ja osalen teist korda elus väliseestlaste vabariigi aastapäeva tähistamise üritusel (esimene kord oli Stuttgartis 1992. aastal).
Palju õnne, Eesti Vabariik!
Päikest!

12 - 6. Väike vahepala.

Tulin hetkeks päikese alt tuppa end jahutama ja avastasin, et Kanada CBC Radio 2 pealt tuleb kolm tundi saadet eesti muusikast. Marju on ju tegelikult Torontost ja sestap tal Kanada raadiojaamad ka siin bookmarks-ides. Päris kena muusikavalik on kanadalaste poolt tehtud.
Vahepeal olen Piretilt (tervisi Eestimaale!) teada saanud, et scallops on kammkarbid. Olla teisi Stockmanniski müügil. Ja tore on, sest jätsid, nagu Key Westis käiku meenutavas kirjatükis seisis, mulle väga meeldiva maitsemälestuse.
Vaatamata küllalt suurele mereandide osale me toidusedelis on siin kaalukilogrammidel kuratlik komme kuhjuda. Kohe ei tea, mis see on (vahest need lugematud nightcap-id ja muidu ajaviiteks vatsa veeretatud vedelikud :) Aga puhkus ju, nii et patt oleks nuriseda.
Lähen nüüd basseini äärde tagasi, seal kaks rõõmsat gekot hullavad mind pelgamata juba jupp aega. Seda on tore vaadata, katsun nad jäädvustada ka fotosilmaga.
Kui tänane (kell on alles 11.45) ja eesolev kolmapäev (tagasilend algab siit pooletunnise autosõidu kaugusel olevast Fort Lauderdale-i lennujaamast kell 6 pärast lõunat) täispäevadeks arvata, siis on mul veel 6 puhkusepäeva ees. Imeline!

Päikest!

12 - 5. Key West.

Oh, nüüd on SEAL siis käidud!
Olin üht-teist kuulnud selle koha võlust, aga juba vanarahvas teadis rääkida, et isiklik nägemisorgan on kroonitud riigipea. Sestap polnud kella 5 ajal tõusmine eesootava erutuses kuigi raske. Kerge kohv, dušš, ja Florida's Turnpike-i pidi lõunasse. Miami ärkas alles, kui temast mööda kimasime.
Esimene ehmatus, isegi teatud erutus tekkis poolsaare pealt ärasõitnuna. Kitsas tee - ühel pool mühamas Mehhiko laht ja teisel pool avardumas Atland. Just niipaljukest maad keskel, et kaks autot kõrvuti sõitma mahuks. Teatud fataalsusetunnet süvendas sadav vihm ja "tuulest tuiskav" merepind. Mõlemal pool. Suled silmad (silmapiir - tänu vihmaseinale - oli kaunis ligidal), usaldad end juhi kogemuste ja vanajumala enese hoolde. Samal ajal poevad pähe pildid sinust, vaesest ussikesest, autos sel teel orkaani aegu, või kõvema tormi käes, kui tee vee all ja lained üle pea kokku löövad. Key Largo kandis on maapind vaid 5 jalga üle merepinna (võrdluseks Key Westis 26 jalga).
Igatahes läbisime selle teelõigu, lugematud sillad ja saared (need key-d), sõime hommikusöögiks krevetiomletti (kuskil Marathoni kandis), jätsime selja taha vihmafrondi ja jõudsime kella 11 paiku Key Westi. Vikerkaarevärvilisse Hemingway, kunstnike ja mereröövlite (nende Kariibi mere omade) kuningriiki.
Auto päevaks pargitud, otsustasime esmalt teha linnatuuri väikese rongiga, mis ca pooleteise tunni jooksul sulle enam-vähem kõik olulise ära näitab. Juht juttu juurde vestmas. Ajaloost, tänapäevast, niisama suusoojaks. Huvitav ja hariv. Ja esimeseks kohtumiseks selle vahva paigaga igati sobiv.
See rongisõit oli paraku mu ainus sellekordne kohtumine ka Hemingway maja- ja USA lõunapoolseima punktiga, kust Kuubale jäi täpselt 90 miili. Need kaks "atraktsiooni" asusid kahjuks eemal hilisemate jalutuskäikude trajektoorist.
See-eest anti kaasa lucky-dollar, mille abil laevavrakkidelt leitud asjade ja aarete muuseumis allahindlust saab. Sai seegi asutus külastatud. Muuseumiosa vast mitte nii huvitav, kui nimi oletada laseb, aga vaatetorn maja katusel (millele ronimise au vaid muuseumikülastajad saavad) koondas kogumulje siiski positiivsele poolele.
Sloppy Joe's. Seinad täis Hemingway pilte, küll kaladega, õllekannudega. See oli paik, kus kirjanik armastas istuda. Seintel marliinitopised, ikka inimesepikkused ja suuremadki. Pole ime, et Vanamees merega nii pikka ja visa võitlust pidas, kui tal midagi sellist õnge otsa hakkas.
Õlu oli ameerikalik (mis tähendab, et ta jättis erutamata maitsemeele ja omas vaid diureetilist efekti), aga laval esinenud valges kostüümis pikkade lehvivate lokkidega noor laulja oleks väärt olnud ka ekstra piletiraha. Suurepärane esitus sellelt noorsandilt. Tema pärast tellisime seda õlleks nimetatut veel, et edasi kuulata. Muidu oleks selles asutuses vähem aega kulunud (kohustuslikud fotod tehtud, krabivõileib söödud oleks võinud kohe lahkuda, kuna järjekord sinna kohasaamiseks lookles ukse taga selle hetkeni, mil enam kui 1000 inimesel (muidugi kogu linnast, mitte vaid Sloppy-st) oli aeg minna kruiiseri pardale, mis kell 5 võttis Key Westi sadamast suuna Kaimanisaartele).
Ma olen nüüd natuke lolliks läinud. Kuna mu päikeseprillide sang purunes Palm Beachi päeval, otsustasin end varustada mitte väga kallite ja erinevas stiilis prillidega kogu - peaaegu oleks öelnud "ülejäänud eluks" - pigem ikka suveks. Neid kaob ja läheb katki, sestap minusugune ei saa endale kuigi kalleid lubada. Rõhusin siis kvantiteedile ja ostsin Duval streetilt viimase kahe päeva viienda paari. Heh.
Jalutasime sadamasse, kus vaadatakse kuulsat päikeseloojangut. Seal oli kümneid esinejaid, tsirkusenumbritest kaarditrikkide- ja stand-up comedy-ni. Üsna professionaalsed kõik, ehkki pikemat sorti paigalseismine hakkas jalgadele. Eks siis tuli otsida värskendust mojitodest. Kosutas, kuidas veel.
Ma ei hakka kirjeldama iga käiku ja käänakut, ette- ja tahaastet, mida tegin. Mainin vaid, et minu romantiline mere ja purjelaevade järele igatsev hing sai kõva kosutust kogu Key Westi kaiäärsest.
Vaadata, kuidas päike loojub leekpunasena Mehhiko lahte, silmapiiril kaheksa suuremat (vähemalt kahemastilist) ja arutul hulgal väiksemaid purjekaid, mootorlaevu ja kaatreid, kail tuhandeid inimesi (ikka minusuguseid sissesõitnuid), õhus laisalt hõljumas pelikane ja lugematuid väiksemaid linde - see ja ka ainult see oleks olnud väärt kella 5-st tõusmist ja nelja ja pooletunnist autosõitu. Tegin mõttes kindla otsuse sinna tagasi minna. Õnneks on Keys International Airport, mis lubab oletada, et mõne Euroopa kompaniiga kombineerides saab sinna kohale lennata (ei pea näiteks Miamist - üle 150 miili põhja pool - ekstra transporti otsima).
Õhtusöök. Mere ääres, kahe meetri kaugusel kai, mille ääres loksumas kaatrid ja katamaraanid ja purjelaevad (needsamad suuredki, mis rahvast päikeseloojangut vaatama viisid). Eelroaks sõin suppi, mis keedetud conch'ist. Hetkel ei tea selle karbi eestikeelset nimevastet, kui keegi aidata oskab - kirjutage mulle. Muide - kogu Key Westi nimetatakse The Conch Republic. See supp ei pakkunud eriti erutavat elamust, aga lisas ometi uue kirje minu poolt konsumeeritud kulinaarsete kogemuste listi.
Põhiroaks võtsin grillitud delfiini - ikka samal põhjusel, et suurendada erinevate äraproovitud roogade nimekirja. Maitses hea, vahest natuke kuivem, kui väiksemate valge lihaga mereelukate "ihu", aga ometi täiesti meeldiv ja üldse mitte harjumatu. Telliks teinegi kord.
Ja siis proovisin veel scallop-eid. Taas pean vabandama nende ees, kel selle eluka nimi maakeeli juba huulil. Mina hetkel ei tea, aga loodan välja uurida. Sest nii mõnusalt maitsvaid asju tahaks ju sõpradele-tuttavatele koduses kõnepruugis esitleda.
Esmapilgul oli tegemist NAGU valge tatilärakaga. Vabandan esteetide ees, samuti nende ees, kes mingi äraarvamata kihu ajel on mu kirjatükki lugema asunud söögilaua ääres. Aga kui esmamulje kõrvale jätta ja seda ollust suhu pista, saab suurepärase (ja mu suureks rõõmuks minu jaoks taas täiesti uue) maitseelamuse. Soovitan siiralt kõigil, kel võimalust, proovida.
Takkajärgi võin tunnistada, et patustasin pisut kohalike liiklusreeglite vastu, ostes Islamoradast tagasiteele õlut ja seda ka autos juues. Siinsed kombed käsivad ostetud kefiirist kangema joodava tehasetaaras ja suletuna koju transportida, autos joomine võib kurvasti (trahviga) lõppeda (reegel kehtib kaassõitjatele, et juht ei joo on ju loomulik).
Kella pool 2 ajal, ei emm, jõudsime tagasi kodusesse Bocasse, teel möödudes ka öisest Miamist. Ameerika suurlinnad on ööpimeduses ikka imekaunid. Õnneks olen seda linna igast kandist näinud igasugusel kellaajal.
Tahan tagasi Key-sse. Lähen ka. Varem või hiljem - kardetavasti pigem hiljem. Aga lähen!
Millega siis täna lõpetada - päike on kõrgel, kellaaeg keskhommikune, aeg minna randa oma punavalt pruunistuvat torsot tuliseks ajama. Nädalapäevad on veel armuaega siin imelises paigas. Peab kasutama iga päeva iga hetke - carpe diem! - juba tol ajal teati :)
Ah jaa, vikerkaarelippude kontsentratsioon Key kesklinnas oli ka minu poolt seninähtuist suurim. Niisama, jutu lõpetuseks.
Päikest!

12 - 4. Üle mitme päeva.

Jah, puhkamisega nii ametis, et pole meelde tulnud siia ülestähendusi teha. Aga parandan nüüd natuke seda viga.
No üleeile õhtul oli basseini ääres väike olemine - nagu laupäevaõhtu ja nii. Tellisime pizzat ja igasugu maitsega kanatiibu, juua muidugi oli varuga. Ja seadsime end peale tubast õhtusööki õues sisse. Ilm oli kuldne, seltskonda kogunes ka oma 20 inimese jagu. Teiste hulgas oli 2 iirlannat, hollandlane, eestlasi, kel koduseks keeleks eranditult ingliš, kodueestlasi (ka peale minu - üks mu endine koolivend, kes perega siinsamas Villa Estos puhkab) ja muidugi neid n.ö. "õigeid" väliseestlasi. Mängisime akordioni, laulsime, napsitasime ja sõime. Tore oli ja tundus, et kõik jäid kokkuvõttes rahule (ka eesti keelt mittevaldavad pidulised, kes ometi end meie laulude saatel rõõmuga liigutasid ja mõnele laulule ka kaasa ümisesid). Eesti laul on üldse üks veniv mõiste - suurem osa n.ö. rahvalikest lauludest on kuskilt mujalt pärit ja tulevad väljamaalastele pahatihti kahtlaselt tuttavad ette. Ole sa siis hollandlane või ameeriklane.
Eile hommikul oli ärgates igatahes see pidu veel kaunikesti kontides (kui kolpa ka üheks "kontidest" arvata, siis veel eriti). Aga parata polnud, plaanis oli tuleval pühapäeval toimuva vabariigi aastapäeva peo jaoks veidi proovi teha ja sestap tuli sõita. Palm Beachi.
Iseenesest kena käik, mul jälle miskit uut avastatud. Eelmisel aastal viisid väljasõidud Bocast vaid lõuna- ja läänesuunas. Nüüd sai siis põhja poole ka kiigatud.
Alul maandusime siin juba 8 aastat elava eestlanna (Elleri kooli kasvandiku) Tuuliga klaveri manu ja leppisime kolme ühiselt esitatava laulu tarvis kokku tempod ja tujud. Noor daam mängis päris hästi ja oli üldse igapidi meeldiv. Selline tilluke, õrn ja habras, aga sõitis Hummeriga, mis tema kõrval mõjus eriti suure ja nurgelisena. Pidin seda kooslust kohe pildistama.
Siis oli väike lunch Lõuna-Florida Eesti Seltsi juhatusetegelase kodus. Ja siis sõitsime kuulsat Palm Beachi avastama. Peamiselt autoaknast, aga mitte ainult.
Breakersi hotell, kus Donald Trump teise naise võttis. Trumpi enda mõis. Jupiter - Celine Dioni, Burt Reynoldsi ja Tiger Woodsi majad. Seal võid sa sõita küll ja ringi kaeda. Aga sind seirab diskreetsest kaugusest politseimasin ja iga su liigutus fikseeritakse. Muidugi kui võõras oled.
Jalutasime Worth Avenue-l, sõime jäätist ja vaatasime rikaste ja ilusate ostuparadiisi moodustavaid ärisid. Mööda A1A-d tagasisõit Bocani. Kokkuvõttes küll põgus pilk sellele maapealsele paradiisile, aga ilus ja huvitav ikkagi.
Õhtul saime kaela ka ehtsa subtroopilise vihma. Ligi tunni jooksul kallas nagu... - ei oskagi tuua sobivat võrdlust. Igatahes meie oludes niisugust vihmaseina pole kohanud. Noh, võib-olla Niagara kose taga seistes näed samapalju teisel pool toimuvast kui siin selle vihmaseina taga (ees - vahet pole kus, sõltub kummalt poolt vaadata).
Vihmast oli niipalju kasu, et sain pisut varem magama kui tavaliselt. Nagu kuskil loo algupoolel öeldud sai, oli eelmise päeva basseinipidu kontides ja uni - tema ei lasknud mind isegi voodini välja, kippus juba õhtuses teelauas peale.
Tänu taevale igas mõttes - nii ülekantud (taevaisa) kui otseses (vihm) tähenduses olen täna hommikuks kenasti kosunud ja valmis vastu minema lauspuhkamisele - tänase päeva veedan rannas ja basseini ääres. Lubatakse 86 F sooja (mis Celsiuse skaalal teeb 30). Seega ega midagi muud tahakski ette võtta. Hommikuujumine on tehtud ja hommikusöök ootab. Sestap hetkel lõpetan.
Ah jaa, homme sõidame Key Westi. Seda ootan huviga, oli see käik ju mu ainus konkreetne soov siia saabudes. Saab näha, kas tegelikkus vastab ootustele või äkki ületab need :)
Päikest!

12 -3. Hommikune vahepala.

Täna, laupäeval, ärgates ja samme basseini poole seades avastasin toanurgast midagi esmapilgul hirmutavat. Tohutu suure tumepunase putuka. Eestimaalased teavad prussakat, õnneks ei pea enamus inimesi nendega päevast päeva kokku puutuma. Floridalased teavad aga kõik palmetto't ja enam-vähem kõik on teda näinud ka oma elupaigas või selle vahetus läheduses.
Tema nimega on siin isegi tänavad ja pargid.
Nüüd kujutage ette prussakat, ainult korda 10 suuremat ja saategi palmetto. Pidid omavahel sugulased ka olema, need meie kandi "koduloomad" ja siinsed "kuulsused". Lihtsalt - ameerikas on kõik suurem.
Too minu leitud isend leidis paraku mu sandaalitalla all kaunis kuulsusetu lõpu (andku taevaisa andeks see mõrtsukatöö).
Siin olles hakkad paratamatult toimima natuke kohalike "kommete" kohaselt. Kuna viibin eestlaste seltskonnas, kõnelen juba teisel päeval automaatselt nende "keeles". Nii läksin esimesel päeval basseini, teisel juba "puuli". Hommikuste uudiste sisselülitamiseks otsin toast taga "rimõuti" ja arvuti asemel edastan neid kirjutisi "kömpjuuteriga". Naljakas, kui süveneda, aga eluline, kui siinse päikese all toimetada.
Tänaseks ja homseks - ehk nädalavahetuseks - on kohalike teleuudiste vahendusel antud kuumahoiatus. Ja mul on jalasääred täiesti ära põlenud, väljas käin ainult paksu kreemikorra all.
Päikest kodumaalegi.

12 - 2. Nagu praepannil.

Tervitusi taas Boca Ratonist!
Kaks täispäeva on nüüd paigal oldud. Eilsest mõne sõnaga kirjutasin eelmises jutus. Ega muud suurt lisada ole, kui et õhtul käis pooletunnise autosõidu kaugusel elav Ülo õhtusöögil, kaasas akordion, mida mängisin juba aasta tagasi ja mis nüüdki siia jäeti. Sest homme õhtul peetakse basseini ääres tilluke improviseeritud pidu ja seal mul siis hea "lüüa lugu lustipilli". No ega ma kade poiss ole, mängin ikka.
Tänane päev oli eilsega võrreldes kuum. Eile ei ulatunud õhu ametlik temperatuur üle 71 - 74 F (21-22 C kandis). Päikese all päeval oli muidugi palavam, aga õhk liikus ja ilma päikeseta tuli isegi särk selga panna.
Tänane tervitas mind aga juba kella 8-se hommikuujumise ajal 74-ga, päeval virutas 83 (27 - 28) ära, päikese käes tähendas see selget 35-te. Seda kummalisem oli kuulda, et Eestimaale oli järsku talv siginenud.
Tuulgi oli täna minimaalne, sestap sai 4 tundi veedetud ookeani kaldal. Auto Spanish River Park'i, rannatoolid kaenla alla ja "biitsule". Mõnus oli küll, ookean oli 74 kraadi, laine paras murdja, nagu alati. Rahvastki kogunes päeva edenedes sadades. Ega kohalik elanikkond (kui koolinoored välja arvata) sellisel aastaajal eriti suple. See rohkem minusuguste untsantsakate lõbu.
Taas hoiatasid sildid meid rip currenti eest, samuti panid me endi õlule vastutuse jellyfish'i ja man-o-war'iga kohtumise tagajärgede eest. Man-o-war'e, keda laine kaldale kandis, nägin hulgi. Haisid pidi ka siinkandis liikuma, aga nende eest hoiatavad baywatch'ijad, kes peale uppujate avastamise-aitamise ka sedasorti ohtude ennetamisega kohustatud tegelema on. Hairünnakuid siin on olnud, aga piisavalt harva, et nendest ei räägita ja neid ei peeta eriliseks riskiks.
Marjul on kena komme rannas sööta meid apelsinidega. Siinsed korjatakse ju otse puu otsast ja nende küpsusaste ja seega ka maitse ja mahlasus on midagi muud kui kauge põhjamaa supermarketist ostetutel. Kahjuks on Villa Esto tagaaiast 2006. aastal üle käinud orkaan Wilma hävitanud siinsed "oma" apelsinipuud. Muidu nopiks neid hommikuujumise järel otse sealt.
Mulle meeldib hirmsasti vaadata vabas looduses ringi toimetamas igasugu elukaid. Pesukarud on siinsed tavakülalised pargis ja aias, sisalikud ja (veidi harvemini) iguaanid samuti. Aga eriti kena on vaadata lendamas suuri pelikaniparvi. Inimeste ranna ääres nad küll eriti ei asu, pigem ikka seal, kus kalapaadid randuvad. Olevat teised nii kavalad ja osavad, et passi sa oma kalasaaki kuidas tahad, suudavad nad ikkagi mingil hetkel su tähelepanu kõrvale juhtides sealt ka oma osa näpata.
Naljakas oli täna rannas vaadata ühte vanameest, kes vaevu komberdas oma kahel kõveral koival, vedas vaevu järel süsta, aga kui me Meinhardiga ta pähklikoore üle kaldamadalas murduvate lainete lükanud olime, jäi ta mitmeks tunniks lainete meelevalda, käsitses aeru silmapaistva osavusega ja nautis silmnähtavalt kogu seda protsessi. Ma nautisin ka seda vaatepilti.
Surfajaid oli, kümnete kaupa koolilapsi. Vaatepilt seegi.
Viimase tunni veetsin särgis, siinne päike on kuramuse võimas, õlad said seega päästetud, aga jalasääred on täitsa ära põlenud. Mis sa ühest kahvatunahalisest blondist põhjamaalasest tahad...
Just tulin saunast, siinsetel eestlastel on komme iga reede õhtul end kodumaa kombel "karistada" ja kohe vihaga. Külm õlu ja leilikordade vaheline basseiniskäik kosutab üsna tuttaval moel. Nii on suurepärane hetkel ka Rolling Estonians-i maitse. Täna saab vist varem magama, kuna homme on kirjatüki alul mainitud basseinipidu.
Eile õhtul sai kokku lepitud ka paar külaskäiku ja maha pandud plaan teisipäeval-kolmapäeval sõita Key West'i. See on põnev, aga eks sellest siis vastavalt peale kolmapäeva.
Tänane jutt sai vähem seikluslik kui sõidu algusosa käsitlev "peatükk", rutiinne "puhkamine" on alanud ja iseenesest see ongi see, mida siia otsima tulin. Seega võib juhtuda, et kui Key Westis käik ja võib-olla vabariigi aastapäeva pidu ühes Boynton Beachi restoranis välja arvata, saavad ülejäänud sissekanded just sellised rahulikud ja argised. Päikest ikkagi, eriti neile, kes kodumaal haigustega võitlevad (neid on ja nad loodetavasti tunnevad, et ma neile mõtlen).

12 - 1. Pikk tee Boca Ratoni.

No nii, teine reisipäev on poole peal, internetiühendus Villa Estos taastatud ja aeg esimesteks kokkuvõteteks.
Kui inimesel on reisipalavik (ja naljakas - seekord oli), siis ta magab teadagi, kuidas. Nii minagi. Voodis lebatud viiest tunnist vaevalt kolmel külastas mind üks teatav Mati. Ja kell 4.45 hakkas telefon äratavalt plärisema. Jõudsin lennujaama viperusteta, tšekkasin end lennukile (sain õnneks kaasa rääkida ka üle ookeani lennu kohavalikul), läbisin turvaväravad (karmimad sel päeval, sest kuskil mujal ei palutud püksirihma ära võtta), jõin ühe latte, ostsin kolm suuremat päevalehte ja lendasin Stockholmi.
Arlandas anti kaks ja veerand tundi istumiseks, kostitasin oma altserit kahe pudelikese valge veini ja krevettidega, tutvusin tantsuteater Fine5 tantsijaga, mistõttu aeg möödus juteldes linnulennul ja veidi peale kella 10-t istusin juba Chicagosse suunduva Airbusi tagaotsas. Kõrval kena keskealine proua (hiljem avalikustas end Deboraks). Lend üle ookeani sujus ka enam-vähem kenasti. Jutlesime, hellitasin end vee, veini, õlle ja konjakiga. Jõudsin märgata, et kaunis suurt osa Michigani järve kattis jää ja peagi maandusime O'Hare-i lennujaamas.
Tolles Airbusis nägin esmakordselt tagaotsas kapitaolist moodustist, millel silt "For crew use only", kahe uksega ja ca 3 meetrit pikka. Mõlemast uksest sisenes aeg-ajalt keegi - sabapoolsest stjuuardessid, ninapoolsest mulle tundmatud meesterahvad. Mis seal sees toimus või kas üldse midagi toimus (nii lühikese "kapi" puhul ei uskunud sisemise vaheseina olemasollu) - ei tea. Igaks juhuks ei läinud ka lähemalt uurima, pärast oleks pidanud "kapist välja tulema" ja oleks seda jama siis vaja. Võib-olla nad puhkasid seal?
Nii ehk teisiti olin ühel hetkel Chicagos, kaaslasteks kolm tallinlast - nimetatud Debora ja üks vene abielupaar, kelledest naine teadis inglise keeles kahte sõna: "thank" ja "you", ja otsustades kohtade üle, mil ta neid kasutas oli tal kindlasti aimu ka nende sõnade tähendusest. Mees oskas hoopis enam, ta suutis välja hääldada fraasi - kust läheb Miami lennuk - ja suutis stjuuardessidele arusaadavalt juurde küsida ka veini ja õlut. Samas olen enam-vähem kndel, et ta stjuuardessi vastusest Miami lennuki kohta aru ei saanud. Samamoodi, nagu ta ei saanud aru ka ühestki ingliskeelsest sildist lennujaamas. Soovisin mõttes neile kena edasilendu - neil vedas, sest pidid ootama vaid 2 tundi.
Meie Deboraga aga 6 ja natuke pealegi, ehkki tema lendas edasi West Palm Beachi, mina Fort Lauderdale'i.
Omamoodi naljakas oli immigratsiooniametnikuga kokkusaamine. Tavaliselt tekitab see stressi, juba ootamine looklevas sabas praeb sind eeloleva ristküsitluse hirmus kaunis läbi. Sedapuhku kestis järjekord minutit 5 (10 punkti Chicagole JFK ees) ja ma seisin silmitsi sümpaatse noore VALGE mehega. Ta küsis, kuhu lähen, vastasin, et puhkama. Küsimuse alla otsustas ta võtta ka mu töö, millest välja puhkama hakkan. Ja siis see sündis! Minu vastuse peale, et olen natuke laulja ja natuke näitleja läksid ta silmad peas suureks, vaatas teine mind peaaegu armunult, kui söandas küsida, kas mängin laval või filmis või... Vastasin, et vaba inimene, seal, kuhu kutsutakse. Tema ainult noogutas ja lõi mulle vastavad templid passi kuhu vaja. Ise naeratades head puhkamist soovides. Vaat' nii suhtutakse lavainimesesse sealpool (minu poolt vaadatuna siinpool) lompi. Ma olekski ta imetlevate pilkude saatel lahkunud, kui talle poleks viimasel hetkel meenunud oma töökohustused. Peaaegu vabandavalt palus ta mind teepealt tagasi tulla, teatades (mida ma ise ammu teadsin), et ta oli unustanud peamise - võtta mu sõrmejäljed ja teha minust igasugu eriteenistuste tarvis pilt (nagu neid seal USA piiril must veel vähe oleks tehtud). Igatahes lahkusime "sõpradena" ja mina sain taas uudse kogemuse kardetud ameerika piiriületusest.
Ei tasu mainimist, et meel kaunis lahe oli peale sellist kohtlemist.
Siis saime kätte oma kohvrid ja nende vahel saalis üks imetilluke koerake, kes iga kord imelikult piiksuma hakkas kui kellelgi kotis midagi lubamatut oli. Arvasin, et narkotsi otsib, aga ei. Hoopis toiduaineid. Nii sai ka Debora oma paberitesse mingid arusaamatud märkmed, sest ta käsipagasist avastati kaks apelsini. Need arusaamatud varesejalad olid ka põhjuseks, miks ta pagas tollis spetsiaalsele läbivaatusele valiti. Mina sammusin nagu valge mees (ja immigratsiooniametniku sõber:) kunagi tolliväravast läbi ja olin seega sisenenud Uu Ess Aa-sse.
See kõik kokku oli võtnud vähem aega kui tavaliselt on kulunud lihtsalt lennukist väljumisele ja immigratsioonisaba lõppu seismajäämisele. Seega oli alles jäänud tublisti üle viie tunni vaba aega.
Ilm oli kaunis, aga kuna olen Chicagos 5 korda käinud, lennujaam linnast eemal, liiklus ameerikas teadagi, milline ja eesti keelt kõnelev proua seltsiliseks, otsustasin seekord "tuulise linna" ahvatlustele mitte alluda ja piirduda õlle ja mõne snäkiga mind nii rõõmsalt tervitanud lennujaamas. Ja nagu elu näitas - tegin ainuõige valiku!
Läksime istuma ühte enam-vähem pubiõhustikuga jaamapuhvetisse. Nimega Chili's bar. Samaaegselt meiega juhatati kõrvallauda üks minu arust minust selgelt noorem ameeriklane. Ta tellis õlut. Toodi sekeldusteta. Ma tellisin ka, kannukese Sam Adamsit, mida teadsin olevat ameerika diureetikumidest ühte maitsvamat. Ja ettekandjaproua KÜSIS MU ID-d ja vedas seal näpuga mu sünniaastat kajastava numbri juures. Ehkki see VÕIB OLLA siin maal "law" (milles ma 100% kindel pole - naaberlaua selgelt noore mehe käest ei küsinud ta midagi!), tahan ma ometi uskuda, et proua tegi mulle tahtmatult komplimendi, arvates mind väljanägemiselt puhta noorukeseks. No lubage ma usun seda versiooni. See oli imearmas ja ma ei koonerdanud ka vastavalt jootrahaga, seda sai selgelt enam traditsioonilisest 10-15%-st. Ecce homo...
Lõpuks lõppes meile antud ooteaeg, Debora suundus West Palm Beachi ja mina Fort Lauderdale-i suunduvale lennukile. United Airlines-i "allasutuse" TED lennukile.
Esimene kokkupuude totakalt naeru kõkutava (vähemalt) 60-aastase stjuuardessiga tegi nõutuks. Kaks ülejäänud saatjat olid VEEL vanemad, kõkutasid vähem, aga pilk nende paljunäinud silmades lasi aimata vaimustavalt veedetud lennueelseid tunde.
Kõige tipp oli esmakohatud saatja "nali" mida kogu lennukile teadaandmiseks tuli läbi mikrofoni esitada:
Kui sisenes paras klassitäis noori (oma 20 ikka), haaras proua ühel koolipoisil persest kinni, mudis ja raputas, ise samal ajal teiste lennukisistujate käest pärides, kas keegi ei soovi oma piletit (ja kohta loovutada), et ta saaks oma armukese endaga kaasa lendama viia. Noormees oli pisut ehmatanud, ülejäänud lennuseltskonnast tubli pool elas "vaimukusele" südamest kaasa.
Lennuk oli vana ja kindlasti näinud paremaid aegu. Lootsin, et ta siiski mäletab, mismoodi lendamine käib. Piloote ei nänud, aga väsimusest hoolimata "lõbustasin" end mõttega, millised nemad veel võivad olla (mõtteks sain inspiratsiooni stjuurdessidelt).
Igatahes õhku me tõusime ja Florida poole kursi võtsime.
Umbes pool tundi enne maandumist sain esmakordselt elus aru ka lennuistme turvavöö mõttekusest. Tornaadohoiatusega ja kaks päeva tormi saanud Florida tervitas meid nii tugeva turbulentsiga, et ilma eelnimetatud vööta oleksin ma ühel hetkel lennuki vabalangemisse sattudes ilmselt lae all olnud. Päris jube oli, aga kohale me saime.
Kohver jõudis ka minuni, Marju ja Meinhard olid lennujaamas vastas. Õhusooja oli - kell pool 12 öösel - 21 kraadi (ikka seda celsiuse oma), õhuniiskust ka omajagu.
Kojusõit kestis vähem kui pool tundi ja teine asi oli - peale esinemisülikonna kohvrist väljavõtmist - basseini jahutavatesse voogudesse sukeldumine. Mõnus!!!!!!!!!
Pea 30-tunnine sõidupäev päädis väikese konjakiga. Ja napilt viietunnise unega (ajavahe ja soov IGA minu kasutuses olevat päikselist hetke sihtostarbeliselt kasutada ei lasknud enam kui kella 8-ni lamada). Hommikune basseiniskäik ja naabrinaise Murieliga lobisemine juhatas sisse tänase, sõbrapäeva. Mille - kui hommikusöök ja käesoleva teksti kirjutamisele kulutatud aeg välja arvata - on sisustanud lamamine basseini ääres või vees. Väsimus on veel sees, aga aega pole magada, kohe mitte pole aega. Täna ookeani ei lähe, tuul on, ja sestap ei ole rannal päikest võtta eriti mõnus (ujumine selles vahus oleks küll kindlasti nauditav). Aga siin tagaaias, basseiniveeres, peab saunasein tuule kinni ja Bahama saarte ja Tšaadiga samal laiuskraadil paistev päike teeb oma tööd halastamatult hurmava jõuga.
Nautige sõbrapäeva. Päikest!

11. Reisieelne

Nädal aega võib olla hirmus pikk aeg. Umbes nii palju aega on möödas viimasest ülesastumisest Bernhard Lindena Tammsaare muuseumis. Ja just niipalju aega oli vaja täita enne ärasõitu. Puhkama.
Veetsin sellest nädalast enamuse Pärnus. Ja võin vaid öelda, et hirmus lõbus oli. Pole see mu väike sünnipaik midagi talvel unine väikelinn. Kui asju õieti korraldada, siis võib viiest sealviibitud päevast koju jõuda vaid kahel. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.
Just käisin "Tähelaeva" salvestusel, Ene Järvisest tehti ja eetrisse jõuab teatrikuu alul, 3. märtsil. Lahe inimene see Ene, naljakas, et saatus varem meid kokku pole viinud. Aga ilmselt teatud asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. KUI peavad. Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tahtsin sellest, et homsest saab see veebipäevik enesele funktsiooni, mille talle alustades külge mõtlesin. Ja nimelt reisipäeviku oma.
Saan lõpuks peale hullumeelset detsembrikuud ja kohe Tammsaare-lainel jätkunud jaanuari puhkama. Homme varahommikul lendan Floridasse, Boca Ratoni. Ja lasen (kui orkaani ei tule) päikesel enda peale paista kuni veebruari lõpuni.
Ja just sinnamaani on mu kirjutisi põhjust ja mõtet lugeda vaid neil, kes kadedad pole ja siiralt huvi tunnevad, palju seal sooja või kas ookeanirannal kehtib man-o-war'ihoiatus või mitte. Kui kuskil kaugemal kui rand käin, eks siis seegi saa kirja. Aga kardetavasti (kuna pole esimene reis sinnakanti) palju ringirändamist ette ei võta. Nagu öeldud - lähen lihtsalt palmi alla pikutama. Ja loodan coconutiga mitte pähe saada (see võib ka ilma tuuleta juhtuda).
Hoidkem pöialt, et Eestimaale jõuaks ilus talv ja seal kaugel teisel pool ookeani oleks kena vähemalt eestimaise suvesoojusega ilm.
Päikest!

11m. Jälle õige.

Tammsaare kommenteeris ise "Tõe ja õiguse" põhiideed niimoodi:

"(inimene) ehitab isiklikku õnne taotledes oma koja kas või liivale või tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul armetult kokku. Ja lõppude lõpuks on igal pool alistumine, kas teadlik või ebateadlik. /.../ Jääb ainsaks lohutuseks: meie võime üksteist aidata, üksteisele rõõmu ja head teha ning see ehk ongi see õige inimlik õnn."

Ilus ja... tuttav.

10m. Inferno

Jesaja 38:10 -

Ego dixi: In dimidio dierum meorum vadam ad portas inferi! - Ma mõtlesin iseeneses: oma elupäevade poolel teel ma pean minema, surmavalla väravaisse on mind kästud mu ülejäänud aastaiks!

Dante Inferno -

Nel mezzo del cammin di nostra vita mi ritrovai per una selva oscura ché la diritta via era smarrita! - Kesk meie elu vaevarikast rada end leidsin keset metsa tumenevat kus õige tee mul tuli kaotada! (Villem Grünthal-Ridala tõlge)

...

Kusagil oma elu keskel satume me kõik, igaüks meist, vastamisi põrguga iseeneses. Kirgastumine, "ma tean, et ma ei tea midagi"-sündroom või keskea kriis?