Õnnetu on see inimene, kes ei suuda üksindust tunda. Just üksinduses täitubki inimese süda ja hing mingi sisuga. Teadmised võid koolis saada, teadmus tuleb üksi olles. Nagu svammi imbub niiskus, imbub teadmus inimesse. (Nikolai Baturin, Maaleht, 31.07.08)
neljapäev, 31. juuli 2008
esmaspäev, 14. juuli 2008
18. Fragmente filmi"maailmast"
Nagu eelmises postituses kirjas, lõppes (seni) viimane võttepäev varahommikul. Ja tohutu väsimusega. Seda hoopiski mitte pingelise töö pärast. Vaid põhjusel, et tuli oodata, oodata ja veelkord oodata. Mis iseenesest pole midagi imelikku võtteplatsil. Aga mis kurnab hoopis rohkem, kui action ise.
See-eest kasutasin passimisaega ometi mõnede nimede ülestähendamiseks. Toon nad siinkohal ära - äkki keegi on vene tänapäeva kinoga enam kursis (või sellest huvitatud). Saab siis lugeda, keda selle kuu jooksul Tallinnas liikumas näeb.
Režissöör on Sergei Ursuljak (Likvideerimine, Bednaja Nastja jpt.), peaoperaator Mihhail Suslov. Ja noorsand, kes kangelaslikult seisab 50-kilose kandamiga ja meid platsil üles võtab (peaoperaator istub enamasti koos režissööriga omaette ruumis ja jälgib monitori) on Anatoli Simtšenko. Kostüümikunstnik Aleksei Kamõšev (kelle armas väike koerake ka aeg-ajalt võtteplatsi elu elavdab).
Peaosades Daniil Strahhov - Issajev - ja Ksenja Rappoport - Lida Bosse. Ilmselt kuulsaim kaasa tegev tänapäeva vene kino täht on poeet Nikandroffi kehastav Sergei Makovetski (Brat 2). Šorohhovi osas Tallinna päritolu Aleksandr Sirin, Požamtšij osas Konstantin Želdin, Vorontsovi rollis Mihhail Poretšenkov. Minu "ülemuse" Nolmari rollis Viktor Lanberg. Eestlastest olen seni võtteplatsil kokku saanud Hendrik Toomperega (poeet Lõpse), Jaan Rekkoriga (Krasnitski), Tõnu Ojaga (ajakirjanik Jürla), Martin Veinmanniga (Lahme). Tean, et politseinik Schwarzwasseri osas on Tõnu Kark, et kaasa teevad veel Tõnu Aav, Lembit Ulfsak, Riho Rosberg, Raivo Mets, Are Uder oli ajalehemüüja raudteejaamastseenis Haapsalus (vaata eelmisi postitusi). On veel hulk näitlejarahvast, keda siinkohal täpselt nimetada ei oska. Aga neid on (eestlasi, pean silmas).
Nimedega olen seega enam-vähem ühele poole saanud.
Üks tilluke uudis tuli laupäeval - Sveta helistas ja küsis, kas nad võiksid minu rolli jätkata ka peale Tallinna võtteperioodi lõppu (kas saaksin tulla teatud septembrikuu päevadel võtetele Moskvasse). Enesestmõistetavalt olin nõus, kohe rõõmuga. Sest reisida mulle meeldib. Ja Venemaale pole oma 18 aastat saanud. Ja nüüd asja pärast ja raha eest - mis sa hing veel igatsed.
Aga järgmine võttepäev on sel reedel. Eks siis peale seda ehk saa jälle miskit üles kirjutada. Sinnamaale katsun Pärnus ometi paar korda juba poole peal oleva suve jooksul vette saada.
Päikest!
See-eest kasutasin passimisaega ometi mõnede nimede ülestähendamiseks. Toon nad siinkohal ära - äkki keegi on vene tänapäeva kinoga enam kursis (või sellest huvitatud). Saab siis lugeda, keda selle kuu jooksul Tallinnas liikumas näeb.
Režissöör on Sergei Ursuljak (Likvideerimine, Bednaja Nastja jpt.), peaoperaator Mihhail Suslov. Ja noorsand, kes kangelaslikult seisab 50-kilose kandamiga ja meid platsil üles võtab (peaoperaator istub enamasti koos režissööriga omaette ruumis ja jälgib monitori) on Anatoli Simtšenko. Kostüümikunstnik Aleksei Kamõšev (kelle armas väike koerake ka aeg-ajalt võtteplatsi elu elavdab).
Peaosades Daniil Strahhov - Issajev - ja Ksenja Rappoport - Lida Bosse. Ilmselt kuulsaim kaasa tegev tänapäeva vene kino täht on poeet Nikandroffi kehastav Sergei Makovetski (Brat 2). Šorohhovi osas Tallinna päritolu Aleksandr Sirin, Požamtšij osas Konstantin Želdin, Vorontsovi rollis Mihhail Poretšenkov. Minu "ülemuse" Nolmari rollis Viktor Lanberg. Eestlastest olen seni võtteplatsil kokku saanud Hendrik Toomperega (poeet Lõpse), Jaan Rekkoriga (Krasnitski), Tõnu Ojaga (ajakirjanik Jürla), Martin Veinmanniga (Lahme). Tean, et politseinik Schwarzwasseri osas on Tõnu Kark, et kaasa teevad veel Tõnu Aav, Lembit Ulfsak, Riho Rosberg, Raivo Mets, Are Uder oli ajalehemüüja raudteejaamastseenis Haapsalus (vaata eelmisi postitusi). On veel hulk näitlejarahvast, keda siinkohal täpselt nimetada ei oska. Aga neid on (eestlasi, pean silmas).
Nimedega olen seega enam-vähem ühele poole saanud.
Üks tilluke uudis tuli laupäeval - Sveta helistas ja küsis, kas nad võiksid minu rolli jätkata ka peale Tallinna võtteperioodi lõppu (kas saaksin tulla teatud septembrikuu päevadel võtetele Moskvasse). Enesestmõistetavalt olin nõus, kohe rõõmuga. Sest reisida mulle meeldib. Ja Venemaale pole oma 18 aastat saanud. Ja nüüd asja pärast ja raha eest - mis sa hing veel igatsed.
Aga järgmine võttepäev on sel reedel. Eks siis peale seda ehk saa jälle miskit üles kirjutada. Sinnamaale katsun Pärnus ometi paar korda juba poole peal oleva suve jooksul vette saada.
Päikest!
neljapäev, 10. juuli 2008
17a. Vahepala, ikka filmivõtetelt.
Kolmapäevane võte algas kell 14 ja lõppes öösel kell 3. Ja üks planeeritud stseen jäi salvestamata ka (aga keegi enam ei jaksanud jätkata). Mina ei jaksa hetkel ka pikemalt kirjutada. Lisan vaid loo sellest, kuidas inimesi massistseenidesse registreeriti:
Vajaminevad inimesed kutsuti lehekuulutuste abil. Oli nii eesti- kui venekeelsetes ajalehtedes teadaanne, et vajatakse nii- ja niisuguseid inimesi, sel ja sel kuupäeval, filmivõtetele, päevatasu nii ja nii palju. Helistada või meilida.
Helistab kuulutust lugenud inimene, pakub end. Ja kõne lõpuks küsib: "Kellele ja millal peab maksma?"
Tõestisündinud ja geniaalne.
Peale magamist tänasest võttepäevast pikemalt. Pikemalt lõputust ootamisest ja kohvitamisest, et paarikümneks sekundiks "pildile" saada.
Kuud (sest muud praegu ei paista:)
Vajaminevad inimesed kutsuti lehekuulutuste abil. Oli nii eesti- kui venekeelsetes ajalehtedes teadaanne, et vajatakse nii- ja niisuguseid inimesi, sel ja sel kuupäeval, filmivõtetele, päevatasu nii ja nii palju. Helistada või meilida.
Helistab kuulutust lugenud inimene, pakub end. Ja kõne lõpuks küsib: "Kellele ja millal peab maksma?"
Tõestisündinud ja geniaalne.
Peale magamist tänasest võttepäevast pikemalt. Pikemalt lõputust ootamisest ja kohvitamisest, et paarikümneks sekundiks "pildile" saada.
Kuud (sest muud praegu ei paista:)
kolmapäev, 9. juuli 2008
17. "Issajev": kui Haapsalu Tallinnaks sai
Teine võttepäev minu kaheksast...
Eelmine kord olin kogu sellest masinavärgist kangesti sisse võetud ja kirjeldasin asju pigem superlatiivseina.
Tänase võttepäeva järel on muljed samasugused. Ehkki kardetavasti kahandab mu kiidukõne kõlavust kõikehõlmav väsimus.
Aga ärgem rutakem ette.
Kell 13 oli väljasõit, seekord hotell "Olümpia" juurest, kus filmigrupp peatub. Taas taksosse ja Haapsalu poole. Või õieti kõigi teiste meelest Haapsalu poole peale taksojuhi, kes tiirutas mööda linna ja peatus lõpuks Lennusadama väravate taga. Kus eilseid stseene üles võeti. Seepeale julgesin arglikult pärida, kas me mitte merevärava asemel relsirägastikku ei peaks sattuma. Pidime küll. Ots ümber ja tuldud teed tagasi. Kogu see tühitiir vältas tubli 25 minutit kuni lõpuks Pärnu maanteed pidi sobivasse suunda sahisesime. Aga see-eest käisin peaaegu Lennusadamas ära. Seni olin sellest paigast vaid kuulnud (no ja telekas teda näinud).
Teel sain põgusalt tuttavaks kahe taksos olnud näitlejaga, mõlemad Venemaalt. Ühe perekonnanimi oli Sirin (rõhk sõna alul, mitte hääldada nagu linnuhäälitsust), teise oma ei jäänud meelde (taas kord luban, et järgmistel päevadel lasen toimetajanäitsikel endale KOGU selle peategelaste ja "kunstiliste" ülemuste galerii selgeks teha. Tänane õppetund: olen saksa luuraja Nolmari eestlasest abiline ja mu ülemust mängib Viktor Lamberg. Naispeategelast Lida Bosset kehastab Ksenja Rappoport. Peaoperaator on Mihhail Suslov ja režissöör keerulise perekonnanimega Sergei. Nimekiri jätkub homme :).
Jõudsime igatahes vaatamata oma kilulinnas keerutamisele Haapsallu hetkel, mil nii kostüümibuss kui grimmiauto olid alles teel. Taas kord sai kinnitust asjaolu, mida mäletan juba nõukaaegsest televisioonitegemisest - et igasugustele pildiga salvestustele lihtsalt ei ole võimalik hiljaks jääda. Tule, mis kell tahad, ikka saad oodata.
Raudteejaam-muuseumist sai pikaks päevaks Revali vaksal. Ilus ja korras on see vana jaamakompleks seal "depressiivses eesti väikelinnas" :)
Tänase päeva tegi keeruliseks 80 inimese osalemine jaamas saalivate kodanike rollides. Iga stseeni seati esmalt tund aega, kõik-see-mees pandi liikuma, tegutsema, sisenema-väljuma eri hetkedel ja eri avaustest. Mis tähendas, et näitlejad tegelikult pidid ootama (kaunis kannatlikult) oma võimalust "sõna sekka öelda".
Ometi sai "purki" kolm stseeni, viimase finaalduubel kuulutati kunstiküpseks täpselt südaööl.
See viimane täna võetu andis võimaluse öelda ka esimesed sõnad selle produktsiooni jooksul. Need olid "M...mis, ah jaa, ostan. Aitäh!" Hea lihtne tekst, oleks see tulnud võõras keeles üles öelda, poleks hullu midagi. Aga pikk kolmeleheküljeline stseen, kus peamiselt mina vahutan saksa keeles, mitte vaid maha häälida, vaid ka (ladusalt ja ilma teatraalsete liialdusteta) maha mängida, tundub hetkel piisavalt pretensioonika väljakutsena. Õnneks on 2. augustini, mil selle salvestamiseks läheb, pisut aega.
Leping sai ka täna alla kirjutatud. Niipalju sain targemaks, et seriaal hakkab jooksma kanalil RTR 2009. aasta teises pooles. Võtted kestavad selle aasta 28. novembrini (Eestis ja eestlastega muidugi vaid augusti keskpaigani). Ja et kui mu tekstistseene peab hiljem üle helindama, siis tuleb sõita Moskvasse. Õigupoolest läheks meelsasti, pole sealkandis juba oma 20 aastat käinud. Seda enam, et saaks nende kulu- ja kirjadega sõita ja magada. Ja viisa kindlustavad nad ka priilt ja probleemideta. Oleks mugav idanaabri tänaseid tegemisi takseerida.
Kui midagi veel lisada, siis - hoolimata sellest, et nad eilsed võtted lõpetasid taas kell 5 hommikul, olid nad kell 13 täna päeval reipad ja rõõmsad, ja kell 12 öösel Anja ikka suutis naeratada.
Aga samas miks ka mitte, sest 14. ja 15. juuli on neil puhkepäevad ja pool meeskonda sõidab nimetatud kuupäevade vahelist ööd magama Pariisi. Vaat' nii käib kinotegemine venelaste moodi :)
Homme (kella järgi küll täna, aga peale magamist) pean olema grimmis kell 14. Võtteks läheb restoranis "Vanaema juures" Tallinnas ja seal peaks osalema ka juba hulk eesti näitlejaid. Meelde jäid Jaan Rekkor ja Hendrik Toompere jr. Aga neid on veel. Pluss taas "mass" - sedapuhku 20 inimest ja 3 kelnerit. Mis veetlev vahetegemine :)
Vähemalt saab homme istuda (kõrtsilauas). Tänane 11-tunnine jalulolek oli mitte just jalustrabav, aga kergelt kõikuma kallutas korpuse küll.
Uute muljeteni. Päikest!
Eelmine kord olin kogu sellest masinavärgist kangesti sisse võetud ja kirjeldasin asju pigem superlatiivseina.
Tänase võttepäeva järel on muljed samasugused. Ehkki kardetavasti kahandab mu kiidukõne kõlavust kõikehõlmav väsimus.
Aga ärgem rutakem ette.
Kell 13 oli väljasõit, seekord hotell "Olümpia" juurest, kus filmigrupp peatub. Taas taksosse ja Haapsalu poole. Või õieti kõigi teiste meelest Haapsalu poole peale taksojuhi, kes tiirutas mööda linna ja peatus lõpuks Lennusadama väravate taga. Kus eilseid stseene üles võeti. Seepeale julgesin arglikult pärida, kas me mitte merevärava asemel relsirägastikku ei peaks sattuma. Pidime küll. Ots ümber ja tuldud teed tagasi. Kogu see tühitiir vältas tubli 25 minutit kuni lõpuks Pärnu maanteed pidi sobivasse suunda sahisesime. Aga see-eest käisin peaaegu Lennusadamas ära. Seni olin sellest paigast vaid kuulnud (no ja telekas teda näinud).
Teel sain põgusalt tuttavaks kahe taksos olnud näitlejaga, mõlemad Venemaalt. Ühe perekonnanimi oli Sirin (rõhk sõna alul, mitte hääldada nagu linnuhäälitsust), teise oma ei jäänud meelde (taas kord luban, et järgmistel päevadel lasen toimetajanäitsikel endale KOGU selle peategelaste ja "kunstiliste" ülemuste galerii selgeks teha. Tänane õppetund: olen saksa luuraja Nolmari eestlasest abiline ja mu ülemust mängib Viktor Lamberg. Naispeategelast Lida Bosset kehastab Ksenja Rappoport. Peaoperaator on Mihhail Suslov ja režissöör keerulise perekonnanimega Sergei. Nimekiri jätkub homme :).
Jõudsime igatahes vaatamata oma kilulinnas keerutamisele Haapsallu hetkel, mil nii kostüümibuss kui grimmiauto olid alles teel. Taas kord sai kinnitust asjaolu, mida mäletan juba nõukaaegsest televisioonitegemisest - et igasugustele pildiga salvestustele lihtsalt ei ole võimalik hiljaks jääda. Tule, mis kell tahad, ikka saad oodata.
Raudteejaam-muuseumist sai pikaks päevaks Revali vaksal. Ilus ja korras on see vana jaamakompleks seal "depressiivses eesti väikelinnas" :)
Tänase päeva tegi keeruliseks 80 inimese osalemine jaamas saalivate kodanike rollides. Iga stseeni seati esmalt tund aega, kõik-see-mees pandi liikuma, tegutsema, sisenema-väljuma eri hetkedel ja eri avaustest. Mis tähendas, et näitlejad tegelikult pidid ootama (kaunis kannatlikult) oma võimalust "sõna sekka öelda".
Ometi sai "purki" kolm stseeni, viimase finaalduubel kuulutati kunstiküpseks täpselt südaööl.
See viimane täna võetu andis võimaluse öelda ka esimesed sõnad selle produktsiooni jooksul. Need olid "M...mis, ah jaa, ostan. Aitäh!" Hea lihtne tekst, oleks see tulnud võõras keeles üles öelda, poleks hullu midagi. Aga pikk kolmeleheküljeline stseen, kus peamiselt mina vahutan saksa keeles, mitte vaid maha häälida, vaid ka (ladusalt ja ilma teatraalsete liialdusteta) maha mängida, tundub hetkel piisavalt pretensioonika väljakutsena. Õnneks on 2. augustini, mil selle salvestamiseks läheb, pisut aega.
Leping sai ka täna alla kirjutatud. Niipalju sain targemaks, et seriaal hakkab jooksma kanalil RTR 2009. aasta teises pooles. Võtted kestavad selle aasta 28. novembrini (Eestis ja eestlastega muidugi vaid augusti keskpaigani). Ja et kui mu tekstistseene peab hiljem üle helindama, siis tuleb sõita Moskvasse. Õigupoolest läheks meelsasti, pole sealkandis juba oma 20 aastat käinud. Seda enam, et saaks nende kulu- ja kirjadega sõita ja magada. Ja viisa kindlustavad nad ka priilt ja probleemideta. Oleks mugav idanaabri tänaseid tegemisi takseerida.
Kui midagi veel lisada, siis - hoolimata sellest, et nad eilsed võtted lõpetasid taas kell 5 hommikul, olid nad kell 13 täna päeval reipad ja rõõmsad, ja kell 12 öösel Anja ikka suutis naeratada.
Aga samas miks ka mitte, sest 14. ja 15. juuli on neil puhkepäevad ja pool meeskonda sõidab nimetatud kuupäevade vahelist ööd magama Pariisi. Vaat' nii käib kinotegemine venelaste moodi :)
Homme (kella järgi küll täna, aga peale magamist) pean olema grimmis kell 14. Võtteks läheb restoranis "Vanaema juures" Tallinnas ja seal peaks osalema ka juba hulk eesti näitlejaid. Meelde jäid Jaan Rekkor ja Hendrik Toompere jr. Aga neid on veel. Pluss taas "mass" - sedapuhku 20 inimest ja 3 kelnerit. Mis veetlev vahetegemine :)
Vähemalt saab homme istuda (kõrtsilauas). Tänane 11-tunnine jalulolek oli mitte just jalustrabav, aga kergelt kõikuma kallutas korpuse küll.
Uute muljeteni. Päikest!
reede, 4. juuli 2008
16. Filmitegemine vene moodi.
Üle pika pika aja on taas elus midagi sellist toimunud, mis tundub kirjapanemist väärt. Vahepeal olen küll ravinud hambaid, käinud Göteborgis etendust tegemas ja isegi korra Pärnus ujuma jõudnud, aga see kõik ei tundunud nii elamusterikas, et pidanuks paljudega jagama.
Nüüd aga, ootamatult - nagu vahvad asjad mõnikord juhtuvad - on midagi teoksil.
Venelastel. Teevad Tallinnas kino. Seriaali omaaegse kuulsa filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ainetel. "Issajev" on nüüdne (vähemalt töö-)pealkiri. Stirlitzist.
Ja esmaspäeva päeval kella 13 ajal Piret helistas ja kutsus režissöörile näitama. Saksa keele kõnelemise kogemust eeldati. Mul tilluke on, omal ajal sai ansambel "Talongiga" mitu aastat esinetud mööda saksa kabareeteatreid. Sakslastele ja nende endi keeles. Isegi Aimla humoreske sai selles keeles ette kantud. Ja sakslased - viisakad inimesed - naersid täiesti õigetel kohtadel. Mistõttu olen sunnitud arvama, et päris puusse oma esitustega ei pannud.
Ladusin selle režissöörile ette, kaks saksakeelset lauset "Minu Leninite" filmist ka. Ja sain omale 8 võttepäeva, osa nimeks belobrõsõj gospodin.
Täna öösel oli siis esimene võte.
Kell 00.00 oli takso ukse ees, sõitsime läbi Mustamäelt, kust võtsime peale mu põhilist hilisemat stseenipartnerit - Nolmari - kehastava Viktori. Temast pisut hiljem.
Jõudsime platsile, kus võttepäev (=öö) täie hooga käis. Tehti umbes 8 duublit eelnevast stseenist. Seega läksin kõigepealt kostüümibussi, siis grimmi.
Venelased ikka austavad ja armastavad näitlejat. Kummardati ja naeratati, iga veidikese aja järel muretseti, kas ma ei sooviks puhkebussi minna, teed või kohvi. Kõik riided aidati selga. Et aga artist end hästi tunneks. Kusjuures nad suutsid seda kõike teha nii sundimatult, et ma tundsingi end hästi. Igatahes ei tekkinud (üllatus!) piinlikkustunnet, kui minust hoopis eakam daam kummardus mu kingapaelu kinni siduma.
Peale kostümeerumist sai grimmibussist läbi käidud. Põhigrimm pandi peale, vuntsid lubati kleepida vahetult enne algust (meenutan, et alles käis eelmise stseeni võte).
Siis kutsuti kibekähku kolmandasse bussi, kus meeldiv näitsik juba ootas võttepäeva honorariga. Meeleolu muudkui kerkis :)
No ja siis oli aeg "lõunatama" minna. Kell 2 öösel kaeti Müürivahe tänavale lauad, oli valida kahte sorti supi (siberi borš ja kanasupp) ja kahte sorti prae (kalakotlet kartuliga ja pilaff) vahel. Lõpetuseks muidugi kompot.
See oli nii eksootiline, 20-aastate kostüümis öisel Müürivahe tänaval proževalguses süüa, et ehkki ma polnud sugugi näljane, sai poolik ports pilaffi siiski manustatud. Väga maitsev oli. Samuti nagu murelikompott.
Teed sai joodud mitu tassi, kõrval olev lahustuv kohv ei meelitanud eriti.
Sõime näitlejate puhkebussis ja seal tutvusin ka Viktoriga. Mees elab hetkel Tallinnas, aga on aastaid olnud Berliinis Gorki-teatri näitleja. Tema tõlgitud on ka saksakeelne tekstimaterjal (mu kolmest sõnalisest stseenist on kaks saksakeelsed).
Aeg läks märkamatult. Tegin tutvust paari eestlasega, kes tehniliste töötajatena asja juures toimetasid.
Siis ühel hetkel, kella 2.45 paiku hõigati mind proovi. Sain režissöörilt ülesande kätte (sel korral oli tarvis vaid kaadrist läbi jalutada). Ja tehti ära ka üks proov kaamera ja valgusega ning anti korraldus prigotovitsa k sjomku.
Tormasin grimmibussi poole, sest vunts tahtis kleepimist. Mind peatas üks kahest toimetajanäitsikust, kes maailma võluvaima naeratusega teatas, et ärgu ma jooksku midagi, küll nad võtteplatsil ootavad (=näitleja on tähtsaim!). Noh, eks võtsingi siis tempo maha.
Vunts sai kleebitud ja grimm üle käidud, läksin oma kohale kui tuli taaskohtuda selle suve lahutamatu kaaslase - vihmaga. Mis aja edenedes üha tugevnes.
Seisime Gloria restorani ukseavas varjus oma 20 minutit, kuni režiitelgist väljus peaoperaator (tema perekonnanimi - või hüüdnimi - oli Suslov). Vaatas visalt sadavat vihma, juba selgelt hahetavat taevast ja teatas, et (t)öö on lõppenud ja tema tehnikat enam varju alt välja välja ei vii.
Egas midagi, võtsin grimmi maha, kostüümi ära, ootasin kümmekond minutit, kuni taksoga viidi hotelli peaosatäitjanna (kunstilise kooseisu nimedega loodan oma halle ajurakke koormata järgmistel kohtumistel ja eks siis saa need ka siin teada antud). Siis palus ikka veel (kell 3.45 hommikul) naeratav Anja mind taksosse, Viktori sinnasamasse, ja asusime sama targalt tagasiteele kui olime tulnud.
Või siiski mitte - honorar oli ju käes, kuna võttepäev toimus (ehkki meie stseeni võtet mitte). Kõht oli head-paremat täis. Ja kogu see vahva sagin seal platsil oli sellise mõnusa eelmeki järgnevast filmimiskuust (minu viimane stseen saab plaani järgi "purki" 7. augustil) jätnud.
Tänaöist stseeni filmitakse mingil lisapäeval, seega saan oma kaheksale juurde üheksanda, mis kasvatab ka honorari kokkuvõttes mõnusasti. Mis sa hing veel ihaldad.
Järgmine võte on minul 8. juulil, siis toimub asi päeval ja kuskil Balti jaama kandis. Eks siis kirjutan jälle.
Päikest!
Nüüd aga, ootamatult - nagu vahvad asjad mõnikord juhtuvad - on midagi teoksil.
Venelastel. Teevad Tallinnas kino. Seriaali omaaegse kuulsa filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ainetel. "Issajev" on nüüdne (vähemalt töö-)pealkiri. Stirlitzist.
Ja esmaspäeva päeval kella 13 ajal Piret helistas ja kutsus režissöörile näitama. Saksa keele kõnelemise kogemust eeldati. Mul tilluke on, omal ajal sai ansambel "Talongiga" mitu aastat esinetud mööda saksa kabareeteatreid. Sakslastele ja nende endi keeles. Isegi Aimla humoreske sai selles keeles ette kantud. Ja sakslased - viisakad inimesed - naersid täiesti õigetel kohtadel. Mistõttu olen sunnitud arvama, et päris puusse oma esitustega ei pannud.
Ladusin selle režissöörile ette, kaks saksakeelset lauset "Minu Leninite" filmist ka. Ja sain omale 8 võttepäeva, osa nimeks belobrõsõj gospodin.
Täna öösel oli siis esimene võte.
Kell 00.00 oli takso ukse ees, sõitsime läbi Mustamäelt, kust võtsime peale mu põhilist hilisemat stseenipartnerit - Nolmari - kehastava Viktori. Temast pisut hiljem.
Jõudsime platsile, kus võttepäev (=öö) täie hooga käis. Tehti umbes 8 duublit eelnevast stseenist. Seega läksin kõigepealt kostüümibussi, siis grimmi.
Venelased ikka austavad ja armastavad näitlejat. Kummardati ja naeratati, iga veidikese aja järel muretseti, kas ma ei sooviks puhkebussi minna, teed või kohvi. Kõik riided aidati selga. Et aga artist end hästi tunneks. Kusjuures nad suutsid seda kõike teha nii sundimatult, et ma tundsingi end hästi. Igatahes ei tekkinud (üllatus!) piinlikkustunnet, kui minust hoopis eakam daam kummardus mu kingapaelu kinni siduma.
Peale kostümeerumist sai grimmibussist läbi käidud. Põhigrimm pandi peale, vuntsid lubati kleepida vahetult enne algust (meenutan, et alles käis eelmise stseeni võte).
Siis kutsuti kibekähku kolmandasse bussi, kus meeldiv näitsik juba ootas võttepäeva honorariga. Meeleolu muudkui kerkis :)
No ja siis oli aeg "lõunatama" minna. Kell 2 öösel kaeti Müürivahe tänavale lauad, oli valida kahte sorti supi (siberi borš ja kanasupp) ja kahte sorti prae (kalakotlet kartuliga ja pilaff) vahel. Lõpetuseks muidugi kompot.
See oli nii eksootiline, 20-aastate kostüümis öisel Müürivahe tänaval proževalguses süüa, et ehkki ma polnud sugugi näljane, sai poolik ports pilaffi siiski manustatud. Väga maitsev oli. Samuti nagu murelikompott.
Teed sai joodud mitu tassi, kõrval olev lahustuv kohv ei meelitanud eriti.
Sõime näitlejate puhkebussis ja seal tutvusin ka Viktoriga. Mees elab hetkel Tallinnas, aga on aastaid olnud Berliinis Gorki-teatri näitleja. Tema tõlgitud on ka saksakeelne tekstimaterjal (mu kolmest sõnalisest stseenist on kaks saksakeelsed).
Aeg läks märkamatult. Tegin tutvust paari eestlasega, kes tehniliste töötajatena asja juures toimetasid.
Siis ühel hetkel, kella 2.45 paiku hõigati mind proovi. Sain režissöörilt ülesande kätte (sel korral oli tarvis vaid kaadrist läbi jalutada). Ja tehti ära ka üks proov kaamera ja valgusega ning anti korraldus prigotovitsa k sjomku.
Tormasin grimmibussi poole, sest vunts tahtis kleepimist. Mind peatas üks kahest toimetajanäitsikust, kes maailma võluvaima naeratusega teatas, et ärgu ma jooksku midagi, küll nad võtteplatsil ootavad (=näitleja on tähtsaim!). Noh, eks võtsingi siis tempo maha.
Vunts sai kleebitud ja grimm üle käidud, läksin oma kohale kui tuli taaskohtuda selle suve lahutamatu kaaslase - vihmaga. Mis aja edenedes üha tugevnes.
Seisime Gloria restorani ukseavas varjus oma 20 minutit, kuni režiitelgist väljus peaoperaator (tema perekonnanimi - või hüüdnimi - oli Suslov). Vaatas visalt sadavat vihma, juba selgelt hahetavat taevast ja teatas, et (t)öö on lõppenud ja tema tehnikat enam varju alt välja välja ei vii.
Egas midagi, võtsin grimmi maha, kostüümi ära, ootasin kümmekond minutit, kuni taksoga viidi hotelli peaosatäitjanna (kunstilise kooseisu nimedega loodan oma halle ajurakke koormata järgmistel kohtumistel ja eks siis saa need ka siin teada antud). Siis palus ikka veel (kell 3.45 hommikul) naeratav Anja mind taksosse, Viktori sinnasamasse, ja asusime sama targalt tagasiteele kui olime tulnud.
Või siiski mitte - honorar oli ju käes, kuna võttepäev toimus (ehkki meie stseeni võtet mitte). Kõht oli head-paremat täis. Ja kogu see vahva sagin seal platsil oli sellise mõnusa eelmeki järgnevast filmimiskuust (minu viimane stseen saab plaani järgi "purki" 7. augustil) jätnud.
Tänaöist stseeni filmitakse mingil lisapäeval, seega saan oma kaheksale juurde üheksanda, mis kasvatab ka honorari kokkuvõttes mõnusasti. Mis sa hing veel ihaldad.
Järgmine võte on minul 8. juulil, siis toimub asi päeval ja kuskil Balti jaama kandis. Eks siis kirjutan jälle.
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)
