Üle pika pika aja on taas elus midagi sellist toimunud, mis tundub kirjapanemist väärt. Vahepeal olen küll ravinud hambaid, käinud Göteborgis etendust tegemas ja isegi korra Pärnus ujuma jõudnud, aga see kõik ei tundunud nii elamusterikas, et pidanuks paljudega jagama.
Nüüd aga, ootamatult - nagu vahvad asjad mõnikord juhtuvad - on midagi teoksil.
Venelastel. Teevad Tallinnas kino. Seriaali omaaegse kuulsa filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ainetel. "Issajev" on nüüdne (vähemalt töö-)pealkiri. Stirlitzist.
Ja esmaspäeva päeval kella 13 ajal Piret helistas ja kutsus režissöörile näitama. Saksa keele kõnelemise kogemust eeldati. Mul tilluke on, omal ajal sai ansambel "Talongiga" mitu aastat esinetud mööda saksa kabareeteatreid. Sakslastele ja nende endi keeles. Isegi Aimla humoreske sai selles keeles ette kantud. Ja sakslased - viisakad inimesed - naersid täiesti õigetel kohtadel. Mistõttu olen sunnitud arvama, et päris puusse oma esitustega ei pannud.
Ladusin selle režissöörile ette, kaks saksakeelset lauset "Minu Leninite" filmist ka. Ja sain omale 8 võttepäeva, osa nimeks belobrõsõj gospodin.
Täna öösel oli siis esimene võte.
Kell 00.00 oli takso ukse ees, sõitsime läbi Mustamäelt, kust võtsime peale mu põhilist hilisemat stseenipartnerit - Nolmari - kehastava Viktori. Temast pisut hiljem.
Jõudsime platsile, kus võttepäev (=öö) täie hooga käis. Tehti umbes 8 duublit eelnevast stseenist. Seega läksin kõigepealt kostüümibussi, siis grimmi.
Venelased ikka austavad ja armastavad näitlejat. Kummardati ja naeratati, iga veidikese aja järel muretseti, kas ma ei sooviks puhkebussi minna, teed või kohvi. Kõik riided aidati selga. Et aga artist end hästi tunneks. Kusjuures nad suutsid seda kõike teha nii sundimatult, et ma tundsingi end hästi. Igatahes ei tekkinud (üllatus!) piinlikkustunnet, kui minust hoopis eakam daam kummardus mu kingapaelu kinni siduma.
Peale kostümeerumist sai grimmibussist läbi käidud. Põhigrimm pandi peale, vuntsid lubati kleepida vahetult enne algust (meenutan, et alles käis eelmise stseeni võte).
Siis kutsuti kibekähku kolmandasse bussi, kus meeldiv näitsik juba ootas võttepäeva honorariga. Meeleolu muudkui kerkis :)
No ja siis oli aeg "lõunatama" minna. Kell 2 öösel kaeti Müürivahe tänavale lauad, oli valida kahte sorti supi (siberi borš ja kanasupp) ja kahte sorti prae (kalakotlet kartuliga ja pilaff) vahel. Lõpetuseks muidugi kompot.
See oli nii eksootiline, 20-aastate kostüümis öisel Müürivahe tänaval proževalguses süüa, et ehkki ma polnud sugugi näljane, sai poolik ports pilaffi siiski manustatud. Väga maitsev oli. Samuti nagu murelikompott.
Teed sai joodud mitu tassi, kõrval olev lahustuv kohv ei meelitanud eriti.
Sõime näitlejate puhkebussis ja seal tutvusin ka Viktoriga. Mees elab hetkel Tallinnas, aga on aastaid olnud Berliinis Gorki-teatri näitleja. Tema tõlgitud on ka saksakeelne tekstimaterjal (mu kolmest sõnalisest stseenist on kaks saksakeelsed).
Aeg läks märkamatult. Tegin tutvust paari eestlasega, kes tehniliste töötajatena asja juures toimetasid.
Siis ühel hetkel, kella 2.45 paiku hõigati mind proovi. Sain režissöörilt ülesande kätte (sel korral oli tarvis vaid kaadrist läbi jalutada). Ja tehti ära ka üks proov kaamera ja valgusega ning anti korraldus prigotovitsa k sjomku.
Tormasin grimmibussi poole, sest vunts tahtis kleepimist. Mind peatas üks kahest toimetajanäitsikust, kes maailma võluvaima naeratusega teatas, et ärgu ma jooksku midagi, küll nad võtteplatsil ootavad (=näitleja on tähtsaim!). Noh, eks võtsingi siis tempo maha.
Vunts sai kleebitud ja grimm üle käidud, läksin oma kohale kui tuli taaskohtuda selle suve lahutamatu kaaslase - vihmaga. Mis aja edenedes üha tugevnes.
Seisime Gloria restorani ukseavas varjus oma 20 minutit, kuni režiitelgist väljus peaoperaator (tema perekonnanimi - või hüüdnimi - oli Suslov). Vaatas visalt sadavat vihma, juba selgelt hahetavat taevast ja teatas, et (t)öö on lõppenud ja tema tehnikat enam varju alt välja välja ei vii.
Egas midagi, võtsin grimmi maha, kostüümi ära, ootasin kümmekond minutit, kuni taksoga viidi hotelli peaosatäitjanna (kunstilise kooseisu nimedega loodan oma halle ajurakke koormata järgmistel kohtumistel ja eks siis saa need ka siin teada antud). Siis palus ikka veel (kell 3.45 hommikul) naeratav Anja mind taksosse, Viktori sinnasamasse, ja asusime sama targalt tagasiteele kui olime tulnud.
Või siiski mitte - honorar oli ju käes, kuna võttepäev toimus (ehkki meie stseeni võtet mitte). Kõht oli head-paremat täis. Ja kogu see vahva sagin seal platsil oli sellise mõnusa eelmeki järgnevast filmimiskuust (minu viimane stseen saab plaani järgi "purki" 7. augustil) jätnud.
Tänaöist stseeni filmitakse mingil lisapäeval, seega saan oma kaheksale juurde üheksanda, mis kasvatab ka honorari kokkuvõttes mõnusasti. Mis sa hing veel ihaldad.
Järgmine võte on minul 8. juulil, siis toimub asi päeval ja kuskil Balti jaama kandis. Eks siis kirjutan jälle.
Päikest!
Nüüd aga, ootamatult - nagu vahvad asjad mõnikord juhtuvad - on midagi teoksil.
Venelastel. Teevad Tallinnas kino. Seriaali omaaegse kuulsa filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ainetel. "Issajev" on nüüdne (vähemalt töö-)pealkiri. Stirlitzist.
Ja esmaspäeva päeval kella 13 ajal Piret helistas ja kutsus režissöörile näitama. Saksa keele kõnelemise kogemust eeldati. Mul tilluke on, omal ajal sai ansambel "Talongiga" mitu aastat esinetud mööda saksa kabareeteatreid. Sakslastele ja nende endi keeles. Isegi Aimla humoreske sai selles keeles ette kantud. Ja sakslased - viisakad inimesed - naersid täiesti õigetel kohtadel. Mistõttu olen sunnitud arvama, et päris puusse oma esitustega ei pannud.
Ladusin selle režissöörile ette, kaks saksakeelset lauset "Minu Leninite" filmist ka. Ja sain omale 8 võttepäeva, osa nimeks belobrõsõj gospodin.
Täna öösel oli siis esimene võte.
Kell 00.00 oli takso ukse ees, sõitsime läbi Mustamäelt, kust võtsime peale mu põhilist hilisemat stseenipartnerit - Nolmari - kehastava Viktori. Temast pisut hiljem.
Jõudsime platsile, kus võttepäev (=öö) täie hooga käis. Tehti umbes 8 duublit eelnevast stseenist. Seega läksin kõigepealt kostüümibussi, siis grimmi.
Venelased ikka austavad ja armastavad näitlejat. Kummardati ja naeratati, iga veidikese aja järel muretseti, kas ma ei sooviks puhkebussi minna, teed või kohvi. Kõik riided aidati selga. Et aga artist end hästi tunneks. Kusjuures nad suutsid seda kõike teha nii sundimatult, et ma tundsingi end hästi. Igatahes ei tekkinud (üllatus!) piinlikkustunnet, kui minust hoopis eakam daam kummardus mu kingapaelu kinni siduma.
Peale kostümeerumist sai grimmibussist läbi käidud. Põhigrimm pandi peale, vuntsid lubati kleepida vahetult enne algust (meenutan, et alles käis eelmise stseeni võte).
Siis kutsuti kibekähku kolmandasse bussi, kus meeldiv näitsik juba ootas võttepäeva honorariga. Meeleolu muudkui kerkis :)
No ja siis oli aeg "lõunatama" minna. Kell 2 öösel kaeti Müürivahe tänavale lauad, oli valida kahte sorti supi (siberi borš ja kanasupp) ja kahte sorti prae (kalakotlet kartuliga ja pilaff) vahel. Lõpetuseks muidugi kompot.
See oli nii eksootiline, 20-aastate kostüümis öisel Müürivahe tänaval proževalguses süüa, et ehkki ma polnud sugugi näljane, sai poolik ports pilaffi siiski manustatud. Väga maitsev oli. Samuti nagu murelikompott.
Teed sai joodud mitu tassi, kõrval olev lahustuv kohv ei meelitanud eriti.
Sõime näitlejate puhkebussis ja seal tutvusin ka Viktoriga. Mees elab hetkel Tallinnas, aga on aastaid olnud Berliinis Gorki-teatri näitleja. Tema tõlgitud on ka saksakeelne tekstimaterjal (mu kolmest sõnalisest stseenist on kaks saksakeelsed).
Aeg läks märkamatult. Tegin tutvust paari eestlasega, kes tehniliste töötajatena asja juures toimetasid.
Siis ühel hetkel, kella 2.45 paiku hõigati mind proovi. Sain režissöörilt ülesande kätte (sel korral oli tarvis vaid kaadrist läbi jalutada). Ja tehti ära ka üks proov kaamera ja valgusega ning anti korraldus prigotovitsa k sjomku.
Tormasin grimmibussi poole, sest vunts tahtis kleepimist. Mind peatas üks kahest toimetajanäitsikust, kes maailma võluvaima naeratusega teatas, et ärgu ma jooksku midagi, küll nad võtteplatsil ootavad (=näitleja on tähtsaim!). Noh, eks võtsingi siis tempo maha.
Vunts sai kleebitud ja grimm üle käidud, läksin oma kohale kui tuli taaskohtuda selle suve lahutamatu kaaslase - vihmaga. Mis aja edenedes üha tugevnes.
Seisime Gloria restorani ukseavas varjus oma 20 minutit, kuni režiitelgist väljus peaoperaator (tema perekonnanimi - või hüüdnimi - oli Suslov). Vaatas visalt sadavat vihma, juba selgelt hahetavat taevast ja teatas, et (t)öö on lõppenud ja tema tehnikat enam varju alt välja välja ei vii.
Egas midagi, võtsin grimmi maha, kostüümi ära, ootasin kümmekond minutit, kuni taksoga viidi hotelli peaosatäitjanna (kunstilise kooseisu nimedega loodan oma halle ajurakke koormata järgmistel kohtumistel ja eks siis saa need ka siin teada antud). Siis palus ikka veel (kell 3.45 hommikul) naeratav Anja mind taksosse, Viktori sinnasamasse, ja asusime sama targalt tagasiteele kui olime tulnud.
Või siiski mitte - honorar oli ju käes, kuna võttepäev toimus (ehkki meie stseeni võtet mitte). Kõht oli head-paremat täis. Ja kogu see vahva sagin seal platsil oli sellise mõnusa eelmeki järgnevast filmimiskuust (minu viimane stseen saab plaani järgi "purki" 7. augustil) jätnud.
Tänaöist stseeni filmitakse mingil lisapäeval, seega saan oma kaheksale juurde üheksanda, mis kasvatab ka honorari kokkuvõttes mõnusasti. Mis sa hing veel ihaldad.
Järgmine võte on minul 8. juulil, siis toimub asi päeval ja kuskil Balti jaama kandis. Eks siis kirjutan jälle.
Päikest!
2 kommentaari:
rõõm kuulda (et kõik kenasti läheb) ja lugeda (et taas kirjutada viitsid).
kuna see sinu rollinimi jäi minu jaoks pisut segaseks - ehkki aimatavaks - siis otsisin.
Someone who is belobrysyi is white blond, which seems to have a negative connotation (i.e. so pale in coloring that they seem almost albino).
http://www.sptimes.ru/index.php?action_id=100&story_id=724
vot nii :)
eks ta nii ole, minu puhul tähendab see silmatorkamatut (hele)halli kostüümi, väikesi hõredaid (heledaid) vuntse ja muud seesugust. Eks see üks spioon ole (kust sa seda albiinot eesti näitlejate seast ikka leiad) :)
Postita kommentaar