Kõigepealt peaksin panema kas teise pealkirja või siis vähemalt lisama selgitava alapealkirja - sest tänase päevani peab põhijoontes paika Peeter Kaberi 1990. aastal öeldu: "...ma pole käinud mitte Kanadas vaid välis-eestis!"
Sest tõepoolest enam-vähem kõik vajaliku saad hea tahtmise korral siinmail aetud me mahlakas maakeeles. Nii et sügis on, aga Kanada justkui oleks ja justkui poleks ka.
Aga üht-teist toredat on selle nädala sisse ometi sattunud.
Ma ei hakka siin üles lugema kohti, kus käisime, kuhu ronisime või kus šoppasime. See oleks siinolnu jaoks kaunis trafaretne loetelu ja ilmselt ka asjaga mitte väga kursis olija jaoks igav. Piirdun vaid mõne meeldejäävama seigaga.
Kõigepealt ilm. Vahelduv - võiks selle kohta küll öelda. Kui saabusime, oli päeval päikeseline, aga selline eestimaine. 12 - 13 kraadi. Kuiv ja kaunis sügis. Ja hästi värviline.
Aga vahepealsed päevad on näidanud tormituult, mis siin, Toronto kandis, suure osa värvikirevusest puudelt maha on rebinud. Paar päeva tagasi saime näha selgelt lumekorraga kaetud maapinda (ja auto- ning majakatuseid). CN-toweris alul nägime kaugusesse ja siis eriti ei näinud. Pilved tõusid ja vajusid, vahepeal puistas sekka midagi lumetaolist. Eile, s.o.neljapäeval, Niagara-päeval, aga säras taevas taas päike ja vahepeal sai rahumeeli hõlmad valla lastud. Ja täna, reedel, äralennupäeval, on väljas 17 kraadi. Päike - too hää sõbrake - muidugi ka.
Teater. Toronto Royal Alexandras vaadatud "Dirty Dancing" "määris" meeli eeskätt hea tulemusega kujunduslik-tehnilises vallas - palju erinevaid mängupaiku oli markeeritud ülinappide vahenditega ja ometi väga täpselt ja arusaadavalt (lugu ise oli kaunis banaalne - eks filmi näinud tea isegi). Näitlejad laval olid üsna erineva tasemega, ehkki on tegu Toronto ühe prestiižsema teatrimaja ja igati lugupeetud produktsioonikompaniiga.
Õnneks sattusime juhuslikult Niagara Fallsis Fallswiew Casino-Resortis uurima Avalone teatri mänguplaane ja see juhuslik uudishimuväljendus võimaldas veel samal õhtul kiigata Broadway muusikalide võlumaailma hoopis glamuursemal moel. Heade lauljate ja suurepäraste tantsijatega show oli imeline punkt me reisile. Ja see valgus... Oh, olen kindel, et kodumaal ideid ja teostajaid oleks, kui vaid tehniline park järele jõuaks.
Ma pole kunagi saanud reisidel üle ega ümber söögiteemast. Nii ka seekord. Kui Burlingtonis manustatud merikeel ja kammkarbid võib juba üsna tavaliste mu menüüsolevate artiklite hulka liigitada, siis siin, Torontos, proovitud hiinlaste poolt ja hiinlaste jaoks valmistatud road olid omaette elamus. Seda nii positiivses - omandatud sai ju uus kogemus - kui ka negatiivses mõttes. Seda viimast pean selgitama.
Ühel kenal õhtul sai hiinlaste uut suurt kaubanduskeskust kaema mindud ja asja krooniks otsustatud sealseid hõrgutisi proovida. Loomulikult ei suuda ma nende "roogade" nimesid nimetada. Ja kahe kausitäie puhul ei oska ma ka öelda, millega just täpselt tegu oli. Kolm erinevat rooga me võtsime. Sel kombel, et vaatasime peale ja palusime endale serveerida. Leti taga seisnud noor hiinlanna ei suutnud meile inglise keeli igatahes arusaadavalt seletada, millega tegu. Chicken oli ühe kausi puhul siiski sõna, mille me kuidagiviisi tuvastasime.
Noh, asusime laua äärde ja hakkasime maitsma. Esimeses kausikeses olid mingid pelmeenide moodi pallikesed. Õigemini hingaalide moodi - kaukaasias käinud teavad neid sisuliselt pelmeene, millel kinnivõtmiseks jahune "tipp" (mida ei sööda). Ma otsustasin süüa kahvliga ja selle "tipu" ka manustada. Esimene viga! See oli maitsetu ja kuiv. Ülejäänud "pelmeen" oli siiski kuidagimoodi söödav, ehkki üsna selgusetuks jäi, millega ta just täidetud oli. Aga see "miski" oli kenasti peeneks hakitud ja seega "hamba all ei karjunud".
Teises kausis ujusid punase vedeliku (=rasva) sees tükid, mis tundusid lihana, aga osutusid puhtaks võbelevaks pekiks. Kummaline, et hiinlased sellist asja söövad. Üks mu kaassööjaist tunnistas selle maitse "sooja süldi" omaks (siinkohal tuleb sülti võtta kujundina millestki amorfsest ja arusaamatust). Igatahes oli proovijail vaja kiirelt kohvi peale rüübata. Mina selle kausi sisu ei puutunud.
See-eest too chickeniga täidetud kauss, mille targu viimaseks jätsime - ikkagi teada ja tuntud asi - osutus omal kombel kõige eksootilisemaks. Ja tekitab mus tänaseni veel võdinaid kui sellele mõtlen.
(Taas)punase kastme sees ujusid mingid piklikud tükid. Tõstsin ühe taldrikule ja asusin sööma. Osutus ühest otsast olevat kolmeharuline. Ka siis veel ei hakanud minus häirekell helisema - kana on kana, mis üllatusi seal ikka...
Oligi kana, aga sealt altpoolt, alates sellest kohast, kus liha lõpeb ja jäävad jalasääred ja varbad. Kondid, mis sitke säbrulise nahaga kaetud. Needsamad nahaga kondid olidki mingi maitsetu mögina sees hautatud. Paraku tuli arusaam sellest, mida söön, pisut hiljem kui käsi "chickeniga" suhu läks. Sealt see iiveldus, mis tänaseni kestab.
Teisest küljest olen nüüd näinud, mida süüakse (ka Torontos) ja mitte ainult näinud vaid ka maitsta üritanud. Kogemus missugune :)
Esinesime Meelisega Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipeol. Pidu oli vahva, maavanem Kivimägi kõneles. Hästi. Aupeakonsul Laas Leivat ja maakondade ühenduste esindajad ka. Süüa oli palju ja SEE kõik seal oli väga maitsev. Baar oli tasuta. Kõigile pidulistele, mitte vaid kallitele kodumaa külalistele.
Niagara on the Lake´is käis Shaw-festival. Eesti Kodu saun ja bassein olid üsna mõnusad. Elamine Marju ja Meinhardi juures soe ja kodune. Vastuvõtt laiemalt vahva ja lahke - mis sa hing veel igatsed.
Kel pisut huvi pärnumaalaste seltsi peo vastu, võib minna ajalehe "Eesti Elu" veebiküljele (eesti.ca). Vaado Sarapuu on sinna üht-teist üles sättinud.
Täna õhtul stardib Air Canada lennuk Frankfurti poole ja homme õhtuks peaksime Meelisega kenasti kodumaa pinnal tagasi olema.
Igal juhul kena reis oli. Igas mõttes. Kui millegi üle nukrutseda, siis vast selle üle, et täna - reede - õhtul ei saa pidutseda koos tantsuansambel "Kuljusega" nende 59.ndal. Aga eks tuleval aastal teeb tasa.
Rõõmsat pidu neile ja päikest kõigile!
Sest tõepoolest enam-vähem kõik vajaliku saad hea tahtmise korral siinmail aetud me mahlakas maakeeles. Nii et sügis on, aga Kanada justkui oleks ja justkui poleks ka.
Aga üht-teist toredat on selle nädala sisse ometi sattunud.
Ma ei hakka siin üles lugema kohti, kus käisime, kuhu ronisime või kus šoppasime. See oleks siinolnu jaoks kaunis trafaretne loetelu ja ilmselt ka asjaga mitte väga kursis olija jaoks igav. Piirdun vaid mõne meeldejäävama seigaga.
Kõigepealt ilm. Vahelduv - võiks selle kohta küll öelda. Kui saabusime, oli päeval päikeseline, aga selline eestimaine. 12 - 13 kraadi. Kuiv ja kaunis sügis. Ja hästi värviline.
Aga vahepealsed päevad on näidanud tormituult, mis siin, Toronto kandis, suure osa värvikirevusest puudelt maha on rebinud. Paar päeva tagasi saime näha selgelt lumekorraga kaetud maapinda (ja auto- ning majakatuseid). CN-toweris alul nägime kaugusesse ja siis eriti ei näinud. Pilved tõusid ja vajusid, vahepeal puistas sekka midagi lumetaolist. Eile, s.o.neljapäeval, Niagara-päeval, aga säras taevas taas päike ja vahepeal sai rahumeeli hõlmad valla lastud. Ja täna, reedel, äralennupäeval, on väljas 17 kraadi. Päike - too hää sõbrake - muidugi ka.
Teater. Toronto Royal Alexandras vaadatud "Dirty Dancing" "määris" meeli eeskätt hea tulemusega kujunduslik-tehnilises vallas - palju erinevaid mängupaiku oli markeeritud ülinappide vahenditega ja ometi väga täpselt ja arusaadavalt (lugu ise oli kaunis banaalne - eks filmi näinud tea isegi). Näitlejad laval olid üsna erineva tasemega, ehkki on tegu Toronto ühe prestiižsema teatrimaja ja igati lugupeetud produktsioonikompaniiga.
Õnneks sattusime juhuslikult Niagara Fallsis Fallswiew Casino-Resortis uurima Avalone teatri mänguplaane ja see juhuslik uudishimuväljendus võimaldas veel samal õhtul kiigata Broadway muusikalide võlumaailma hoopis glamuursemal moel. Heade lauljate ja suurepäraste tantsijatega show oli imeline punkt me reisile. Ja see valgus... Oh, olen kindel, et kodumaal ideid ja teostajaid oleks, kui vaid tehniline park järele jõuaks.
Ma pole kunagi saanud reisidel üle ega ümber söögiteemast. Nii ka seekord. Kui Burlingtonis manustatud merikeel ja kammkarbid võib juba üsna tavaliste mu menüüsolevate artiklite hulka liigitada, siis siin, Torontos, proovitud hiinlaste poolt ja hiinlaste jaoks valmistatud road olid omaette elamus. Seda nii positiivses - omandatud sai ju uus kogemus - kui ka negatiivses mõttes. Seda viimast pean selgitama.
Ühel kenal õhtul sai hiinlaste uut suurt kaubanduskeskust kaema mindud ja asja krooniks otsustatud sealseid hõrgutisi proovida. Loomulikult ei suuda ma nende "roogade" nimesid nimetada. Ja kahe kausitäie puhul ei oska ma ka öelda, millega just täpselt tegu oli. Kolm erinevat rooga me võtsime. Sel kombel, et vaatasime peale ja palusime endale serveerida. Leti taga seisnud noor hiinlanna ei suutnud meile inglise keeli igatahes arusaadavalt seletada, millega tegu. Chicken oli ühe kausi puhul siiski sõna, mille me kuidagiviisi tuvastasime.
Noh, asusime laua äärde ja hakkasime maitsma. Esimeses kausikeses olid mingid pelmeenide moodi pallikesed. Õigemini hingaalide moodi - kaukaasias käinud teavad neid sisuliselt pelmeene, millel kinnivõtmiseks jahune "tipp" (mida ei sööda). Ma otsustasin süüa kahvliga ja selle "tipu" ka manustada. Esimene viga! See oli maitsetu ja kuiv. Ülejäänud "pelmeen" oli siiski kuidagimoodi söödav, ehkki üsna selgusetuks jäi, millega ta just täidetud oli. Aga see "miski" oli kenasti peeneks hakitud ja seega "hamba all ei karjunud".
Teises kausis ujusid punase vedeliku (=rasva) sees tükid, mis tundusid lihana, aga osutusid puhtaks võbelevaks pekiks. Kummaline, et hiinlased sellist asja söövad. Üks mu kaassööjaist tunnistas selle maitse "sooja süldi" omaks (siinkohal tuleb sülti võtta kujundina millestki amorfsest ja arusaamatust). Igatahes oli proovijail vaja kiirelt kohvi peale rüübata. Mina selle kausi sisu ei puutunud.
See-eest too chickeniga täidetud kauss, mille targu viimaseks jätsime - ikkagi teada ja tuntud asi - osutus omal kombel kõige eksootilisemaks. Ja tekitab mus tänaseni veel võdinaid kui sellele mõtlen.
(Taas)punase kastme sees ujusid mingid piklikud tükid. Tõstsin ühe taldrikule ja asusin sööma. Osutus ühest otsast olevat kolmeharuline. Ka siis veel ei hakanud minus häirekell helisema - kana on kana, mis üllatusi seal ikka...
Oligi kana, aga sealt altpoolt, alates sellest kohast, kus liha lõpeb ja jäävad jalasääred ja varbad. Kondid, mis sitke säbrulise nahaga kaetud. Needsamad nahaga kondid olidki mingi maitsetu mögina sees hautatud. Paraku tuli arusaam sellest, mida söön, pisut hiljem kui käsi "chickeniga" suhu läks. Sealt see iiveldus, mis tänaseni kestab.
Teisest küljest olen nüüd näinud, mida süüakse (ka Torontos) ja mitte ainult näinud vaid ka maitsta üritanud. Kogemus missugune :)
Esinesime Meelisega Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipeol. Pidu oli vahva, maavanem Kivimägi kõneles. Hästi. Aupeakonsul Laas Leivat ja maakondade ühenduste esindajad ka. Süüa oli palju ja SEE kõik seal oli väga maitsev. Baar oli tasuta. Kõigile pidulistele, mitte vaid kallitele kodumaa külalistele.
Niagara on the Lake´is käis Shaw-festival. Eesti Kodu saun ja bassein olid üsna mõnusad. Elamine Marju ja Meinhardi juures soe ja kodune. Vastuvõtt laiemalt vahva ja lahke - mis sa hing veel igatsed.
Kel pisut huvi pärnumaalaste seltsi peo vastu, võib minna ajalehe "Eesti Elu" veebiküljele (eesti.ca). Vaado Sarapuu on sinna üht-teist üles sättinud.
Täna õhtul stardib Air Canada lennuk Frankfurti poole ja homme õhtuks peaksime Meelisega kenasti kodumaa pinnal tagasi olema.
Igal juhul kena reis oli. Igas mõttes. Kui millegi üle nukrutseda, siis vast selle üle, et täna - reede - õhtul ei saa pidutseda koos tantsuansambel "Kuljusega" nende 59.ndal. Aga eks tuleval aastal teeb tasa.
Rõõmsat pidu neile ja päikest kõigile!
