No nii, teine reisipäev on poole peal, internetiühendus Villa Estos taastatud ja aeg esimesteks kokkuvõteteks.
Kui inimesel on reisipalavik (ja naljakas - seekord oli), siis ta magab teadagi, kuidas. Nii minagi. Voodis lebatud viiest tunnist vaevalt kolmel külastas mind üks teatav Mati. Ja kell 4.45 hakkas telefon äratavalt plärisema. Jõudsin lennujaama viperusteta, tšekkasin end lennukile (sain õnneks kaasa rääkida ka üle ookeani lennu kohavalikul), läbisin turvaväravad (karmimad sel päeval, sest kuskil mujal ei palutud püksirihma ära võtta), jõin ühe latte, ostsin kolm suuremat päevalehte ja lendasin Stockholmi.
Arlandas anti kaks ja veerand tundi istumiseks, kostitasin oma altserit kahe pudelikese valge veini ja krevettidega, tutvusin tantsuteater Fine5 tantsijaga, mistõttu aeg möödus juteldes linnulennul ja veidi peale kella 10-t istusin juba Chicagosse suunduva Airbusi tagaotsas. Kõrval kena keskealine proua (hiljem avalikustas end Deboraks). Lend üle ookeani sujus ka enam-vähem kenasti. Jutlesime, hellitasin end vee, veini, õlle ja konjakiga. Jõudsin märgata, et kaunis suurt osa Michigani järve kattis jää ja peagi maandusime O'Hare-i lennujaamas.
Tolles Airbusis nägin esmakordselt tagaotsas kapitaolist moodustist, millel silt "For crew use only", kahe uksega ja ca 3 meetrit pikka. Mõlemast uksest sisenes aeg-ajalt keegi - sabapoolsest stjuuardessid, ninapoolsest mulle tundmatud meesterahvad. Mis seal sees toimus või kas üldse midagi toimus (nii lühikese "kapi" puhul ei uskunud sisemise vaheseina olemasollu) - ei tea. Igaks juhuks ei läinud ka lähemalt uurima, pärast oleks pidanud "kapist välja tulema" ja oleks seda jama siis vaja. Võib-olla nad puhkasid seal?
Nii ehk teisiti olin ühel hetkel Chicagos, kaaslasteks kolm tallinlast - nimetatud Debora ja üks vene abielupaar, kelledest naine teadis inglise keeles kahte sõna: "thank" ja "you", ja otsustades kohtade üle, mil ta neid kasutas oli tal kindlasti aimu ka nende sõnade tähendusest. Mees oskas hoopis enam, ta suutis välja hääldada fraasi - kust läheb Miami lennuk - ja suutis stjuuardessidele arusaadavalt juurde küsida ka veini ja õlut. Samas olen enam-vähem kndel, et ta stjuuardessi vastusest Miami lennuki kohta aru ei saanud. Samamoodi, nagu ta ei saanud aru ka ühestki ingliskeelsest sildist lennujaamas. Soovisin mõttes neile kena edasilendu - neil vedas, sest pidid ootama vaid 2 tundi.
Meie Deboraga aga 6 ja natuke pealegi, ehkki tema lendas edasi West Palm Beachi, mina Fort Lauderdale'i.
Omamoodi naljakas oli immigratsiooniametnikuga kokkusaamine. Tavaliselt tekitab see stressi, juba ootamine looklevas sabas praeb sind eeloleva ristküsitluse hirmus kaunis läbi. Sedapuhku kestis järjekord minutit 5 (10 punkti Chicagole JFK ees) ja ma seisin silmitsi sümpaatse noore VALGE mehega. Ta küsis, kuhu lähen, vastasin, et puhkama. Küsimuse alla otsustas ta võtta ka mu töö, millest välja puhkama hakkan. Ja siis see sündis! Minu vastuse peale, et olen natuke laulja ja natuke näitleja läksid ta silmad peas suureks, vaatas teine mind peaaegu armunult, kui söandas küsida, kas mängin laval või filmis või... Vastasin, et vaba inimene, seal, kuhu kutsutakse. Tema ainult noogutas ja lõi mulle vastavad templid passi kuhu vaja. Ise naeratades head puhkamist soovides. Vaat' nii suhtutakse lavainimesesse sealpool (minu poolt vaadatuna siinpool) lompi. Ma olekski ta imetlevate pilkude saatel lahkunud, kui talle poleks viimasel hetkel meenunud oma töökohustused. Peaaegu vabandavalt palus ta mind teepealt tagasi tulla, teatades (mida ma ise ammu teadsin), et ta oli unustanud peamise - võtta mu sõrmejäljed ja teha minust igasugu eriteenistuste tarvis pilt (nagu neid seal USA piiril must veel vähe oleks tehtud). Igatahes lahkusime "sõpradena" ja mina sain taas uudse kogemuse kardetud ameerika piiriületusest.
Ei tasu mainimist, et meel kaunis lahe oli peale sellist kohtlemist.
Siis saime kätte oma kohvrid ja nende vahel saalis üks imetilluke koerake, kes iga kord imelikult piiksuma hakkas kui kellelgi kotis midagi lubamatut oli. Arvasin, et narkotsi otsib, aga ei. Hoopis toiduaineid. Nii sai ka Debora oma paberitesse mingid arusaamatud märkmed, sest ta käsipagasist avastati kaks apelsini. Need arusaamatud varesejalad olid ka põhjuseks, miks ta pagas tollis spetsiaalsele läbivaatusele valiti. Mina sammusin nagu valge mees (ja immigratsiooniametniku sõber:) kunagi tolliväravast läbi ja olin seega sisenenud Uu Ess Aa-sse.
See kõik kokku oli võtnud vähem aega kui tavaliselt on kulunud lihtsalt lennukist väljumisele ja immigratsioonisaba lõppu seismajäämisele. Seega oli alles jäänud tublisti üle viie tunni vaba aega.
Ilm oli kaunis, aga kuna olen Chicagos 5 korda käinud, lennujaam linnast eemal, liiklus ameerikas teadagi, milline ja eesti keelt kõnelev proua seltsiliseks, otsustasin seekord "tuulise linna" ahvatlustele mitte alluda ja piirduda õlle ja mõne snäkiga mind nii rõõmsalt tervitanud lennujaamas. Ja nagu elu näitas - tegin ainuõige valiku!
Läksime istuma ühte enam-vähem pubiõhustikuga jaamapuhvetisse. Nimega Chili's bar. Samaaegselt meiega juhatati kõrvallauda üks minu arust minust selgelt noorem ameeriklane. Ta tellis õlut. Toodi sekeldusteta. Ma tellisin ka, kannukese Sam Adamsit, mida teadsin olevat ameerika diureetikumidest ühte maitsvamat. Ja ettekandjaproua KÜSIS MU ID-d ja vedas seal näpuga mu sünniaastat kajastava numbri juures. Ehkki see VÕIB OLLA siin maal "law" (milles ma 100% kindel pole - naaberlaua selgelt noore mehe käest ei küsinud ta midagi!), tahan ma ometi uskuda, et proua tegi mulle tahtmatult komplimendi, arvates mind väljanägemiselt puhta noorukeseks. No lubage ma usun seda versiooni. See oli imearmas ja ma ei koonerdanud ka vastavalt jootrahaga, seda sai selgelt enam traditsioonilisest 10-15%-st. Ecce homo...
Lõpuks lõppes meile antud ooteaeg, Debora suundus West Palm Beachi ja mina Fort Lauderdale-i suunduvale lennukile. United Airlines-i "allasutuse" TED lennukile.
Esimene kokkupuude totakalt naeru kõkutava (vähemalt) 60-aastase stjuuardessiga tegi nõutuks. Kaks ülejäänud saatjat olid VEEL vanemad, kõkutasid vähem, aga pilk nende paljunäinud silmades lasi aimata vaimustavalt veedetud lennueelseid tunde.
Kõige tipp oli esmakohatud saatja "nali" mida kogu lennukile teadaandmiseks tuli läbi mikrofoni esitada:
Kui sisenes paras klassitäis noori (oma 20 ikka), haaras proua ühel koolipoisil persest kinni, mudis ja raputas, ise samal ajal teiste lennukisistujate käest pärides, kas keegi ei soovi oma piletit (ja kohta loovutada), et ta saaks oma armukese endaga kaasa lendama viia. Noormees oli pisut ehmatanud, ülejäänud lennuseltskonnast tubli pool elas "vaimukusele" südamest kaasa.
Lennuk oli vana ja kindlasti näinud paremaid aegu. Lootsin, et ta siiski mäletab, mismoodi lendamine käib. Piloote ei nänud, aga väsimusest hoolimata "lõbustasin" end mõttega, millised nemad veel võivad olla (mõtteks sain inspiratsiooni stjuurdessidelt).
Igatahes õhku me tõusime ja Florida poole kursi võtsime.
Umbes pool tundi enne maandumist sain esmakordselt elus aru ka lennuistme turvavöö mõttekusest. Tornaadohoiatusega ja kaks päeva tormi saanud Florida tervitas meid nii tugeva turbulentsiga, et ilma eelnimetatud vööta oleksin ma ühel hetkel lennuki vabalangemisse sattudes ilmselt lae all olnud. Päris jube oli, aga kohale me saime.
Kohver jõudis ka minuni, Marju ja Meinhard olid lennujaamas vastas. Õhusooja oli - kell pool 12 öösel - 21 kraadi (ikka seda celsiuse oma), õhuniiskust ka omajagu.
Kojusõit kestis vähem kui pool tundi ja teine asi oli - peale esinemisülikonna kohvrist väljavõtmist - basseini jahutavatesse voogudesse sukeldumine. Mõnus!!!!!!!!!
Pea 30-tunnine sõidupäev päädis väikese konjakiga. Ja napilt viietunnise unega (ajavahe ja soov IGA minu kasutuses olevat päikselist hetke sihtostarbeliselt kasutada ei lasknud enam kui kella 8-ni lamada). Hommikune basseiniskäik ja naabrinaise Murieliga lobisemine juhatas sisse tänase, sõbrapäeva. Mille - kui hommikusöök ja käesoleva teksti kirjutamisele kulutatud aeg välja arvata - on sisustanud lamamine basseini ääres või vees. Väsimus on veel sees, aga aega pole magada, kohe mitte pole aega. Täna ookeani ei lähe, tuul on, ja sestap ei ole rannal päikest võtta eriti mõnus (ujumine selles vahus oleks küll kindlasti nauditav). Aga siin tagaaias, basseiniveeres, peab saunasein tuule kinni ja Bahama saarte ja Tšaadiga samal laiuskraadil paistev päike teeb oma tööd halastamatult hurmava jõuga.
Nautige sõbrapäeva. Päikest!
Kui inimesel on reisipalavik (ja naljakas - seekord oli), siis ta magab teadagi, kuidas. Nii minagi. Voodis lebatud viiest tunnist vaevalt kolmel külastas mind üks teatav Mati. Ja kell 4.45 hakkas telefon äratavalt plärisema. Jõudsin lennujaama viperusteta, tšekkasin end lennukile (sain õnneks kaasa rääkida ka üle ookeani lennu kohavalikul), läbisin turvaväravad (karmimad sel päeval, sest kuskil mujal ei palutud püksirihma ära võtta), jõin ühe latte, ostsin kolm suuremat päevalehte ja lendasin Stockholmi.
Arlandas anti kaks ja veerand tundi istumiseks, kostitasin oma altserit kahe pudelikese valge veini ja krevettidega, tutvusin tantsuteater Fine5 tantsijaga, mistõttu aeg möödus juteldes linnulennul ja veidi peale kella 10-t istusin juba Chicagosse suunduva Airbusi tagaotsas. Kõrval kena keskealine proua (hiljem avalikustas end Deboraks). Lend üle ookeani sujus ka enam-vähem kenasti. Jutlesime, hellitasin end vee, veini, õlle ja konjakiga. Jõudsin märgata, et kaunis suurt osa Michigani järve kattis jää ja peagi maandusime O'Hare-i lennujaamas.
Tolles Airbusis nägin esmakordselt tagaotsas kapitaolist moodustist, millel silt "For crew use only", kahe uksega ja ca 3 meetrit pikka. Mõlemast uksest sisenes aeg-ajalt keegi - sabapoolsest stjuuardessid, ninapoolsest mulle tundmatud meesterahvad. Mis seal sees toimus või kas üldse midagi toimus (nii lühikese "kapi" puhul ei uskunud sisemise vaheseina olemasollu) - ei tea. Igaks juhuks ei läinud ka lähemalt uurima, pärast oleks pidanud "kapist välja tulema" ja oleks seda jama siis vaja. Võib-olla nad puhkasid seal?
Nii ehk teisiti olin ühel hetkel Chicagos, kaaslasteks kolm tallinlast - nimetatud Debora ja üks vene abielupaar, kelledest naine teadis inglise keeles kahte sõna: "thank" ja "you", ja otsustades kohtade üle, mil ta neid kasutas oli tal kindlasti aimu ka nende sõnade tähendusest. Mees oskas hoopis enam, ta suutis välja hääldada fraasi - kust läheb Miami lennuk - ja suutis stjuuardessidele arusaadavalt juurde küsida ka veini ja õlut. Samas olen enam-vähem kndel, et ta stjuuardessi vastusest Miami lennuki kohta aru ei saanud. Samamoodi, nagu ta ei saanud aru ka ühestki ingliskeelsest sildist lennujaamas. Soovisin mõttes neile kena edasilendu - neil vedas, sest pidid ootama vaid 2 tundi.
Meie Deboraga aga 6 ja natuke pealegi, ehkki tema lendas edasi West Palm Beachi, mina Fort Lauderdale'i.
Omamoodi naljakas oli immigratsiooniametnikuga kokkusaamine. Tavaliselt tekitab see stressi, juba ootamine looklevas sabas praeb sind eeloleva ristküsitluse hirmus kaunis läbi. Sedapuhku kestis järjekord minutit 5 (10 punkti Chicagole JFK ees) ja ma seisin silmitsi sümpaatse noore VALGE mehega. Ta küsis, kuhu lähen, vastasin, et puhkama. Küsimuse alla otsustas ta võtta ka mu töö, millest välja puhkama hakkan. Ja siis see sündis! Minu vastuse peale, et olen natuke laulja ja natuke näitleja läksid ta silmad peas suureks, vaatas teine mind peaaegu armunult, kui söandas küsida, kas mängin laval või filmis või... Vastasin, et vaba inimene, seal, kuhu kutsutakse. Tema ainult noogutas ja lõi mulle vastavad templid passi kuhu vaja. Ise naeratades head puhkamist soovides. Vaat' nii suhtutakse lavainimesesse sealpool (minu poolt vaadatuna siinpool) lompi. Ma olekski ta imetlevate pilkude saatel lahkunud, kui talle poleks viimasel hetkel meenunud oma töökohustused. Peaaegu vabandavalt palus ta mind teepealt tagasi tulla, teatades (mida ma ise ammu teadsin), et ta oli unustanud peamise - võtta mu sõrmejäljed ja teha minust igasugu eriteenistuste tarvis pilt (nagu neid seal USA piiril must veel vähe oleks tehtud). Igatahes lahkusime "sõpradena" ja mina sain taas uudse kogemuse kardetud ameerika piiriületusest.
Ei tasu mainimist, et meel kaunis lahe oli peale sellist kohtlemist.
Siis saime kätte oma kohvrid ja nende vahel saalis üks imetilluke koerake, kes iga kord imelikult piiksuma hakkas kui kellelgi kotis midagi lubamatut oli. Arvasin, et narkotsi otsib, aga ei. Hoopis toiduaineid. Nii sai ka Debora oma paberitesse mingid arusaamatud märkmed, sest ta käsipagasist avastati kaks apelsini. Need arusaamatud varesejalad olid ka põhjuseks, miks ta pagas tollis spetsiaalsele läbivaatusele valiti. Mina sammusin nagu valge mees (ja immigratsiooniametniku sõber:) kunagi tolliväravast läbi ja olin seega sisenenud Uu Ess Aa-sse.
See kõik kokku oli võtnud vähem aega kui tavaliselt on kulunud lihtsalt lennukist väljumisele ja immigratsioonisaba lõppu seismajäämisele. Seega oli alles jäänud tublisti üle viie tunni vaba aega.
Ilm oli kaunis, aga kuna olen Chicagos 5 korda käinud, lennujaam linnast eemal, liiklus ameerikas teadagi, milline ja eesti keelt kõnelev proua seltsiliseks, otsustasin seekord "tuulise linna" ahvatlustele mitte alluda ja piirduda õlle ja mõne snäkiga mind nii rõõmsalt tervitanud lennujaamas. Ja nagu elu näitas - tegin ainuõige valiku!
Läksime istuma ühte enam-vähem pubiõhustikuga jaamapuhvetisse. Nimega Chili's bar. Samaaegselt meiega juhatati kõrvallauda üks minu arust minust selgelt noorem ameeriklane. Ta tellis õlut. Toodi sekeldusteta. Ma tellisin ka, kannukese Sam Adamsit, mida teadsin olevat ameerika diureetikumidest ühte maitsvamat. Ja ettekandjaproua KÜSIS MU ID-d ja vedas seal näpuga mu sünniaastat kajastava numbri juures. Ehkki see VÕIB OLLA siin maal "law" (milles ma 100% kindel pole - naaberlaua selgelt noore mehe käest ei küsinud ta midagi!), tahan ma ometi uskuda, et proua tegi mulle tahtmatult komplimendi, arvates mind väljanägemiselt puhta noorukeseks. No lubage ma usun seda versiooni. See oli imearmas ja ma ei koonerdanud ka vastavalt jootrahaga, seda sai selgelt enam traditsioonilisest 10-15%-st. Ecce homo...
Lõpuks lõppes meile antud ooteaeg, Debora suundus West Palm Beachi ja mina Fort Lauderdale-i suunduvale lennukile. United Airlines-i "allasutuse" TED lennukile.
Esimene kokkupuude totakalt naeru kõkutava (vähemalt) 60-aastase stjuuardessiga tegi nõutuks. Kaks ülejäänud saatjat olid VEEL vanemad, kõkutasid vähem, aga pilk nende paljunäinud silmades lasi aimata vaimustavalt veedetud lennueelseid tunde.
Kõige tipp oli esmakohatud saatja "nali" mida kogu lennukile teadaandmiseks tuli läbi mikrofoni esitada:
Kui sisenes paras klassitäis noori (oma 20 ikka), haaras proua ühel koolipoisil persest kinni, mudis ja raputas, ise samal ajal teiste lennukisistujate käest pärides, kas keegi ei soovi oma piletit (ja kohta loovutada), et ta saaks oma armukese endaga kaasa lendama viia. Noormees oli pisut ehmatanud, ülejäänud lennuseltskonnast tubli pool elas "vaimukusele" südamest kaasa.
Lennuk oli vana ja kindlasti näinud paremaid aegu. Lootsin, et ta siiski mäletab, mismoodi lendamine käib. Piloote ei nänud, aga väsimusest hoolimata "lõbustasin" end mõttega, millised nemad veel võivad olla (mõtteks sain inspiratsiooni stjuurdessidelt).
Igatahes õhku me tõusime ja Florida poole kursi võtsime.
Umbes pool tundi enne maandumist sain esmakordselt elus aru ka lennuistme turvavöö mõttekusest. Tornaadohoiatusega ja kaks päeva tormi saanud Florida tervitas meid nii tugeva turbulentsiga, et ilma eelnimetatud vööta oleksin ma ühel hetkel lennuki vabalangemisse sattudes ilmselt lae all olnud. Päris jube oli, aga kohale me saime.
Kohver jõudis ka minuni, Marju ja Meinhard olid lennujaamas vastas. Õhusooja oli - kell pool 12 öösel - 21 kraadi (ikka seda celsiuse oma), õhuniiskust ka omajagu.
Kojusõit kestis vähem kui pool tundi ja teine asi oli - peale esinemisülikonna kohvrist väljavõtmist - basseini jahutavatesse voogudesse sukeldumine. Mõnus!!!!!!!!!
Pea 30-tunnine sõidupäev päädis väikese konjakiga. Ja napilt viietunnise unega (ajavahe ja soov IGA minu kasutuses olevat päikselist hetke sihtostarbeliselt kasutada ei lasknud enam kui kella 8-ni lamada). Hommikune basseiniskäik ja naabrinaise Murieliga lobisemine juhatas sisse tänase, sõbrapäeva. Mille - kui hommikusöök ja käesoleva teksti kirjutamisele kulutatud aeg välja arvata - on sisustanud lamamine basseini ääres või vees. Väsimus on veel sees, aga aega pole magada, kohe mitte pole aega. Täna ookeani ei lähe, tuul on, ja sestap ei ole rannal päikest võtta eriti mõnus (ujumine selles vahus oleks küll kindlasti nauditav). Aga siin tagaaias, basseiniveeres, peab saunasein tuule kinni ja Bahama saarte ja Tšaadiga samal laiuskraadil paistev päike teeb oma tööd halastamatult hurmava jõuga.
Nautige sõbrapäeva. Päikest!
2 kommentaari:
võta sooja päikest kohe mitme eest - siinpool hakkas talv peale ... üleöö on maa valge ja külmakraadid väljas.
miks mitte:)
Postita kommentaar