Nädal aega võib olla hirmus pikk aeg. Umbes nii palju aega on möödas viimasest ülesastumisest Bernhard Lindena Tammsaare muuseumis. Ja just niipalju aega oli vaja täita enne ärasõitu. Puhkama.
Veetsin sellest nädalast enamuse Pärnus. Ja võin vaid öelda, et hirmus lõbus oli. Pole see mu väike sünnipaik midagi talvel unine väikelinn. Kui asju õieti korraldada, siis võib viiest sealviibitud päevast koju jõuda vaid kahel. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.
Just käisin "Tähelaeva" salvestusel, Ene Järvisest tehti ja eetrisse jõuab teatrikuu alul, 3. märtsil. Lahe inimene see Ene, naljakas, et saatus varem meid kokku pole viinud. Aga ilmselt teatud asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. KUI peavad. Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tahtsin sellest, et homsest saab see veebipäevik enesele funktsiooni, mille talle alustades külge mõtlesin. Ja nimelt reisipäeviku oma.
Saan lõpuks peale hullumeelset detsembrikuud ja kohe Tammsaare-lainel jätkunud jaanuari puhkama. Homme varahommikul lendan Floridasse, Boca Ratoni. Ja lasen (kui orkaani ei tule) päikesel enda peale paista kuni veebruari lõpuni.
Ja just sinnamaani on mu kirjutisi põhjust ja mõtet lugeda vaid neil, kes kadedad pole ja siiralt huvi tunnevad, palju seal sooja või kas ookeanirannal kehtib man-o-war'ihoiatus või mitte. Kui kuskil kaugemal kui rand käin, eks siis seegi saa kirja. Aga kardetavasti (kuna pole esimene reis sinnakanti) palju ringirändamist ette ei võta. Nagu öeldud - lähen lihtsalt palmi alla pikutama. Ja loodan coconutiga mitte pähe saada (see võib ka ilma tuuleta juhtuda).
Hoidkem pöialt, et Eestimaale jõuaks ilus talv ja seal kaugel teisel pool ookeani oleks kena vähemalt eestimaise suvesoojusega ilm.
Päikest!
Veetsin sellest nädalast enamuse Pärnus. Ja võin vaid öelda, et hirmus lõbus oli. Pole see mu väike sünnipaik midagi talvel unine väikelinn. Kui asju õieti korraldada, siis võib viiest sealviibitud päevast koju jõuda vaid kahel. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.
Just käisin "Tähelaeva" salvestusel, Ene Järvisest tehti ja eetrisse jõuab teatrikuu alul, 3. märtsil. Lahe inimene see Ene, naljakas, et saatus varem meid kokku pole viinud. Aga ilmselt teatud asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. KUI peavad. Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tahtsin sellest, et homsest saab see veebipäevik enesele funktsiooni, mille talle alustades külge mõtlesin. Ja nimelt reisipäeviku oma.
Saan lõpuks peale hullumeelset detsembrikuud ja kohe Tammsaare-lainel jätkunud jaanuari puhkama. Homme varahommikul lendan Floridasse, Boca Ratoni. Ja lasen (kui orkaani ei tule) päikesel enda peale paista kuni veebruari lõpuni.
Ja just sinnamaani on mu kirjutisi põhjust ja mõtet lugeda vaid neil, kes kadedad pole ja siiralt huvi tunnevad, palju seal sooja või kas ookeanirannal kehtib man-o-war'ihoiatus või mitte. Kui kuskil kaugemal kui rand käin, eks siis seegi saa kirja. Aga kardetavasti (kuna pole esimene reis sinnakanti) palju ringirändamist ette ei võta. Nagu öeldud - lähen lihtsalt palmi alla pikutama. Ja loodan coconutiga mitte pähe saada (see võib ka ilma tuuleta juhtuda).
Hoidkem pöialt, et Eestimaale jõuaks ilus talv ja seal kaugel teisel pool ookeani oleks kena vähemalt eestimaise suvesoojusega ilm.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar