Üks periood elust on jälle selja taga. Vahest pole õige nii pidulikult alustada, aga omal kombel on iga tüki esietenduseni jõudmine millegi lõpp, teatud kogemise ja kogemuse haripunkt ja samas selja taha jätmine. Siis hakkab lavalugu elama omasoodu, sa oled iga kord küll erinev (sõltuvalt päevast, aastaajast, ilmast, maailmapoliitikast või lainetustest enese sees), aga tegelikult enam midagi põhjapanevalt ei muutu. Ses mõttes on esietendus ühtaegu pidulik ja teisalt kurb sündmus.
Hea sõber Kaarel Kilvet ütles kord (lavastaja seisukohalt), et esietenduse järel on tühi ja kurb tunne, pane või nöör kaela. Eks sõltu tükist, energiahulgast, mis sellesse läinud. Aga - eeskätt lavastajal - võib teatud abitus küll olla - tema töö on tehtud ja tal pole enam sõnaõigust.
Ma ei hakka siinkohal kõnelema lavastajaist, kes ka viimase etenduse eel näitlejaile märkusi teevad ja midagi "ümber seavad". Tegelikult ei usalda nad seega enese prooviperioodil tehtud tööd. Kui materjal on korralikult koos, siis ta ei lagune ka saja mängukorraga. Ja kui materjal pole küllalt kindlalt paigas, siis võid sa kosmeetilisi muudatusi teha vahetpidamata, tervik rebeneb kuskilt ikkagi.
Nojah, selline segane jutt.
Nüüd siis lõppenud (või algava) töö juurde.
Tammsaarel on juubel. 130. Ja seks puhuks sai Variuse teater tükiga maha. Tammsaarest. Keda küll füüsiliselt (peaaegu) lavale ei ilmu. Laval kõnelevad, jahuvad, vaidlevad ja mäle(s)tavad kirjanikku ta naine Käthe, sõber ja kirjastaja Bernhard Linde, kirjandusteadlane ja muuseumidirektor Endel Tõde (päriselus on sel vanahärral - ta ainuke, kes lavalmängitavaist ka hetkel päriselt elus on - teine nimi), Tammsaarede kauaaegne teenijanna preili Holm ja romaani "Elu ja armastus" lehekülgedelt elule lastud Rudolf Ikka. Viiul mängib (Tammsaare armastas ka vahel viiuldada). Valgused ei vilgu, eriefekte pole, vaheaega ega puhvetit kah. On kirjaniku elutuba kirjutuslauaga, millel "Tõde ja õigus" suvekuudel valmis kirjutatud, on mälestused ja on vaim. See viimatinimetatu lehvib etenduse kohal tõesti. Lehvib seal toas ka etendusest sõltumata. See tabamatu miski, mis on hoomatav ka vanade suurmeeste jälgedes kõndivale kirjanduskaugele arvutiajastu noorele.
See vaim ongi peamine, mida peaks sellistelt etendustelt otsima tulema. Loomulikult saab üht-teist Tammsaarest, tema elust ja armastusest teada. Nii fakte, kui "liha" nendele ümber. Aga suurim rõõm tegijaile oleks, kui mõni noor inimene võtaks peale muuseumiskäiku vabatahtlikult kätte mõne Tammsaare raamatu. Üldse mõne raamatu. Või kui mõnel elu- ja kirjanduskogenul inimesel tekiks meie mängu järel tahtmine klassikut taasavastada.
Vist parim kompliment sedalaadi etenduste järel mida mina kuulnud olen, öeldi Stockholmi Eesti Majas. Mängisime etendust Eduard Vilde elust, toeks polnud Vilde elutoa seinu, ja ometi etendus õnnestus. Ja peale kummardamist tuli mu juurde (olin laval olnud nimitegelasena) üks vanaproua, kes uskus end olevat nooremas eas lugenud läbi kogu ilmunud Vilde, aga kes meie etenduse järel ütles enesel tugev tahtmine olla too suurmees uuesti avastada. Lugeda, aina lugeda.
Aga tagasi Vilde naabrimehe, kodanik Hanseni juurde. Tükk laval, teiste katsuda-hinnata. Enda meelest oleme teinud kena töö, Variuse teatri kohta ebatavalisel hulgal proove. Suur nauding on olla laval koos HEA näitlejaga, see teeb sind ennast ka kuidagi suuremaks, parimail hetkil kergitab korraks maast lahti ja annab mingi teistmoodi hingamise.
Nende hetkede nimel tasub teatrit teha ja teatrit vaadata. Ja teatrit armastada.
Kahjuks on muuseumi ruum kitsas ja mahutab imevähe inimesi, etenduste mängukordade arvgi pole liiga suur - praeguste plaanide järgi 10, ehkki tavaliselt on nendele lepitud kordadele hiljem ikka lisa tulnud.
Uskugem. Lootkem. Armastagem.
See kirjatükk pole reklaam, aga kui kellelgi huvi tekkis, siis www.varius.ee saab lisainfot.
Päikest!
Hea sõber Kaarel Kilvet ütles kord (lavastaja seisukohalt), et esietenduse järel on tühi ja kurb tunne, pane või nöör kaela. Eks sõltu tükist, energiahulgast, mis sellesse läinud. Aga - eeskätt lavastajal - võib teatud abitus küll olla - tema töö on tehtud ja tal pole enam sõnaõigust.
Ma ei hakka siinkohal kõnelema lavastajaist, kes ka viimase etenduse eel näitlejaile märkusi teevad ja midagi "ümber seavad". Tegelikult ei usalda nad seega enese prooviperioodil tehtud tööd. Kui materjal on korralikult koos, siis ta ei lagune ka saja mängukorraga. Ja kui materjal pole küllalt kindlalt paigas, siis võid sa kosmeetilisi muudatusi teha vahetpidamata, tervik rebeneb kuskilt ikkagi.
Nojah, selline segane jutt.
Nüüd siis lõppenud (või algava) töö juurde.
Tammsaarel on juubel. 130. Ja seks puhuks sai Variuse teater tükiga maha. Tammsaarest. Keda küll füüsiliselt (peaaegu) lavale ei ilmu. Laval kõnelevad, jahuvad, vaidlevad ja mäle(s)tavad kirjanikku ta naine Käthe, sõber ja kirjastaja Bernhard Linde, kirjandusteadlane ja muuseumidirektor Endel Tõde (päriselus on sel vanahärral - ta ainuke, kes lavalmängitavaist ka hetkel päriselt elus on - teine nimi), Tammsaarede kauaaegne teenijanna preili Holm ja romaani "Elu ja armastus" lehekülgedelt elule lastud Rudolf Ikka. Viiul mängib (Tammsaare armastas ka vahel viiuldada). Valgused ei vilgu, eriefekte pole, vaheaega ega puhvetit kah. On kirjaniku elutuba kirjutuslauaga, millel "Tõde ja õigus" suvekuudel valmis kirjutatud, on mälestused ja on vaim. See viimatinimetatu lehvib etenduse kohal tõesti. Lehvib seal toas ka etendusest sõltumata. See tabamatu miski, mis on hoomatav ka vanade suurmeeste jälgedes kõndivale kirjanduskaugele arvutiajastu noorele.
See vaim ongi peamine, mida peaks sellistelt etendustelt otsima tulema. Loomulikult saab üht-teist Tammsaarest, tema elust ja armastusest teada. Nii fakte, kui "liha" nendele ümber. Aga suurim rõõm tegijaile oleks, kui mõni noor inimene võtaks peale muuseumiskäiku vabatahtlikult kätte mõne Tammsaare raamatu. Üldse mõne raamatu. Või kui mõnel elu- ja kirjanduskogenul inimesel tekiks meie mängu järel tahtmine klassikut taasavastada.
Vist parim kompliment sedalaadi etenduste järel mida mina kuulnud olen, öeldi Stockholmi Eesti Majas. Mängisime etendust Eduard Vilde elust, toeks polnud Vilde elutoa seinu, ja ometi etendus õnnestus. Ja peale kummardamist tuli mu juurde (olin laval olnud nimitegelasena) üks vanaproua, kes uskus end olevat nooremas eas lugenud läbi kogu ilmunud Vilde, aga kes meie etenduse järel ütles enesel tugev tahtmine olla too suurmees uuesti avastada. Lugeda, aina lugeda.
Aga tagasi Vilde naabrimehe, kodanik Hanseni juurde. Tükk laval, teiste katsuda-hinnata. Enda meelest oleme teinud kena töö, Variuse teatri kohta ebatavalisel hulgal proove. Suur nauding on olla laval koos HEA näitlejaga, see teeb sind ennast ka kuidagi suuremaks, parimail hetkil kergitab korraks maast lahti ja annab mingi teistmoodi hingamise.
Nende hetkede nimel tasub teatrit teha ja teatrit vaadata. Ja teatrit armastada.
Kahjuks on muuseumi ruum kitsas ja mahutab imevähe inimesi, etenduste mängukordade arvgi pole liiga suur - praeguste plaanide järgi 10, ehkki tavaliselt on nendele lepitud kordadele hiljem ikka lisa tulnud.
Uskugem. Lootkem. Armastagem.
See kirjatükk pole reklaam, aga kui kellelgi huvi tekkis, siis www.varius.ee saab lisainfot.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar