6. Mina süüa ei vaja, poeesia täidab mind väärt vitamiinidega.

Ma olen tähtkujult Sõnn, aga sunnitud pidama end pidevalt Kaksikuteks. Nii vastuolulised on inimesed, kes elutsevad mu sees. Ja neid on mitu - no kaks vähemalt.
Üks neist vajab pidevalt rahu, tervislikku toitu, näpuotsaga tööd ja killukest inimlikku õnne.
Teine neist (eeldades, et neid on just kaks) vajab lärmi, tähelepanu, seiklusi eneseunustamiseni, põgenemist argireaalsusest.
See teine sunnib ka pidevalt peast haarates hiilima kalendri järgi, mis elus ärakulutatud päevi loendab. See teine sunnib regulaarselt tõdema, et on ronge, mis tagurpidi ei liigu ja seetõttu tuleb üritada pidevalt maha hüpata. Selline meeleheitlik "peatu hetk" sündroom.
See esimene nendib aeg-ajalt vaikse lepliku tooniga, et liigub küll, aga jätab ka maha mälestusi ja kogemusi ja et selle pagasi üle võib ju ka rõõmu tunda.
Kuidas elada kahe minaga, kui kõigi kriteeriumide järgi peaks neid üks olema. Selles on küsimus. Hetkel valitseb - pagan teab, kui kauaks - see esimene, laseb ehk järele mõelda.
Aga kuskil pea hoomamatus sügavikus varitseb ometi kamp vallatuid jeekimeid, kes puurivad su peaaju seestpoolt ja ihkavad õue.
Siia lõppu mõned read August Sangalt:

Et aastad kaovad ja aastatega

Tilkhaaval palgest kaob punagi,
See nii on seatud, see mind ei sega –
Meid kõiki ootab see kunagi.

Las sadestuda mu liikmeis tina,
Las närtsida lokkide lillenurm,
Las tulla surmgi – ei karda mina.
Ma kardan seda, mis hullem kui surm.

Ma kardan seda, et süda tahkub,
Kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
Sestsaadik alles on kõigel ots.

Kui elureegliks saab ettevaatus,
Kui käima hakkan ma käidud teel,
Sel kurval tunnil, mu helde saatus,
Üht, viimast armu ma palun veel,

Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks,
Vaid leida laseks mõnd ausat meest,
Kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks
Ja ütleks: „Lurjus, käi tee pealt eest!”