8. Pole aega!

Kirja pandud aastal 1924, Anton Hansen Tammsaare poolt:

Mäletate, millal Mephisto pidi Fausti hinge kätte saama? Siis, kui Faust pidi tahtma ajale öelda: peatu, viibi!

Faust jõudis viimaks sinnamaale, aga siis tulid inglid ja näppasid ta hinge kuradi käest. Kogu inimsugu peab kord sinnamaale jõudma /…/ ja nimelt nõnda: aeg muutub meie silmas püsivaks ja seisvaks nagu ruumgi. Päevad seisavad nagu aiateibad ja aastad nagu verstapostid ning meie kõnnime neist mööda siia- või sinnapoole.

Aga kui aeg tõesti kord püsivaks muutuks, siis hakkame vististi jälle püramiide ehitama ja pagoode raiuma kaljudesse eluasemeks inimestele ja jumalatele, iseäranis jumalatele. Nüüd pole meil selleks aega, sest päevad ja aastad lendavad alles! /…/
Nüüd peame silmapilku valvama ja tabama, aina tabama. Istume oleviku lõukal ja katsume võimalikult palju tabada. Aina uued muljed, uued asjad ja sündmused, uued võistlused, võidupingutused. Kes lööb kellegi üle? Kes jääb võitjaks? Kes jõuab teistest ette? See maksab tööstuses, kaubanduses, liikumises. Kus kuidagi võimalik, pannakse see maksma ka kirjanduses ja kunstis. /…/

Nobeli auhind anti tänavu Reymontile neljaköitelise teose eest. Auhinnamõistjad pidid küll väga ajast ja arust läinud inimesed olema. Ei ole praegu sünnis auhinnaga töid kroonida, mille valmistamine, isegi lugemine nõuab võimata pikka aega. Või on auhinnamõistjate arvates päevad juba aiateivasteks ja aastad verstapostideks muutunud? Ei, ei, päevad ja aastad lendavad alles ja kellelgi pole mahti Reymonti talupoegi lugeda, ehk olgu siis, et kino meie peale halastab ja talupojad ekraanile toob. Siis muidugi! Sest siis on need talupojad moodsa kultuuriga hingestatud. Nad on masinasse üles seatud! /…/ Annaks jumal meile ometi rohkem masinaid!

Millal hakatakse küll masinatega poliitikat ajama! Või usute, et keegi söandaks masina välja arvata, mis nii kaua Tallinna linnavalitsust moodustaks, nagu tegid seda ekslikud elavad olevused? Niisugust masinameistrit nimetatakse tingimata idioodiks ja tema läheks ühes oma masinaga haamri alla. /…/

Nõnda on igal pool, kuhu silmad pöörad. Elav olevus sibab ja vehkleb, räägib ja karjub, aga asi ei nihku i-st ega a-st. Ja kunagi pole tal aega, ei millekski mahti. Vaevalt pääseb ta veel teatrisse või kontserdile, laulgu seal või inglite koor.

Elavate kunsti peaksid hakkama vististi maitsma masinad, sest elaval inimesel jatkub aega veel ainult masinakunstiks. Nõnda tundub see meil ja ka mujal, nõnda toonitatakse seda Stokholmis, Berliinis, Pariisis. Pariisi suur ooper harrastab kino, Stokholmi kuninglik ooper kaalub sama küsimust, Berliin ägab igasuguse elava kunsti languses.

Kuid inimene sibab ja vehkleb. Ta käib koosolekuil, kõneleb, vaidleb, kirjutab, peab jahti raha peale, lõbutseb, sööb, ja kui aega saab, siis puhkab. Aga ka puhkuseks napib aeg, hädatarvilik oleks mingisugune masin, mis inimese eest puhkaks, puhkaks tuhandete ja miljonite eest korraga. Oo, see peaks olema midagi vana eesti vommi taolist – soe ja muhe, inimene peaks seda soojust ja muhedust tundma sibades ja veheldes. Ta peaks sealjuures võima kuulatada elavate kunstide helinaid, nagu laulaks ritsikas kusagil leelõuka-praos toa soojuses. Ah, niisugune masin oleks inimese elus kõige tarvilikum. Aga vaevalt mõtleb inimene tänapäev kõige tarvilikuma peale. Sellepärast peab ta ikka veel ise puhkamiseks aega raiskama.

Õnnetu inimene! Kui ta võiks ometi masinaks muutuda, mis ei vajaks kunagi puhkust ega kunste, vaid ainult auru ning elektrit. Aga ei, inimene pole veel masin ja sellepärast ägab ta igal pool, kus temaga kokku puutud, et pole aega, pole aega. Teeks seda, läheks sinna, loeks seda raamatut, kuulaks seda kontserti, aga mis teha – aega ei ole. Ja mis peaasi: pole kunagi aega teha seda, mis sind huvitab. Nõnda hädaldab minister ja professor, advokaat ja arst, kunstnik ja kirjanik. Kõigil kuluvad päevad mingisuguse tühise askeldamisega, peatöö, mida nii väga vaja oleks, jääb nagu iseenda ja teiste kiuste tegemata.

Inimese tühised ühiskondlised elutarvidused kasvavad rutemini kui võimalused nende rahuldamiseks, sellepärast tuntaksegi just siin masinkultuuri puudust. Inimene on nõudlik igasuguses tühjas-tähjas, kribu-krabus, see on tema saatuslik vanne. Aga millal leidis Faust rahulduse, millal tahtis ta, et aeg peatuks? Siis kui ta hakkas muretsema vett ja leiba, ainult vett ja leiba, aineid, mis eluks tingimata tarvilikud. Aga siis tuli ka kohe surm. Imelik, seni kui jatkus elamiseks päevi, vehkles ja ägas ta tühjas tuuletallamises, aga surma eel, siis hakkas ta seda tegema, mis tarvilik. Nõnda siis peaks inimsugu alles surmast kaugel olema, sest nii armetult tallame meie tühja tuult: kiusleme, jonnime, kanname väiklast viha ja kurja keelt. Ise aga ägame, et pole aega, koguni mitte pole aega.