Satun üha enam selle enesepaljastusvõimalusi pakkuva keskkonna võrku ja - üllatus - ei pea seda kuidagi ebamoraalseks. Sest kui järele mõelda, siis kirjutades siia midagi alles siis, kui TÕESTI vaja, kui miski niimoodi väljapääsemist otsib, et enam teisiti ei saa kui avaliku enesepaljastusega esineda, siis ilmselt seisaks see blogikeskkond nukkertühjana siin kaunis kaua.
Igatahes olen hetkel rõõmus.
Sain kätte jaanuari alul ilmutatud "Aruküla Uudised", kus noor sümpaatne autor minu aastalõpuesinemist sealses mõisas nimetab "glamuuriks" ja "uskumatult andekateks etteasteteks" (ammu pole nii kenasti öeldud, edev ka ju, meeldib küll). Tänan teda, südamest.
Sõin lõunaks sushit ja ei väsi taasvaimustumast maitsebuketist, mis moodustub sojakastmest, sellesse "uputatud" wasabist ja kõige sellega ülevalatud marineeritud ingverist. Lonksuke rohelist teed sinna kõrvale, Chopini prelüüdid selja taga mängimas.
Uue pudeli (no kaks) meeltesegaduses äravalatud burgunderi asemele ostsin ka. Ega muu pärast, et saaks eluga edasi minna...
Mida on veel mõnusaks äraolemiseks vaja?
Eriti magusvalusaks minnes võiks muidugi meenutada seda aega aastaid tagasi, kui ma ise neid Chopini prelüüde mängisin, nii kohustuslikus korras kui hiljem vabatahtlikult. Sel ajal oli enamasti keegi teine ka mu kõrval. Isegi vaikusehetkil. Või neil just eriti. Praegu pole. Inimest. Vaikusehetki tekib tihti ja aeg-ajalt pikendan neid ise teadlikult.
Aga ma ei lähe NII magusvalusaks.
Ja siis tundub, et elu on ikka mõnus.
Haigus ka taandub.
Ja Stockholmi piletid ostsin ära, et peale puhkust Floridas korraks puhkama sõita. Hehee.
See tänane sissekanne on natuke juba päeviku moodi.
Nii ma tahtsingi.
Igatahes olen hetkel rõõmus.
Sain kätte jaanuari alul ilmutatud "Aruküla Uudised", kus noor sümpaatne autor minu aastalõpuesinemist sealses mõisas nimetab "glamuuriks" ja "uskumatult andekateks etteasteteks" (ammu pole nii kenasti öeldud, edev ka ju, meeldib küll). Tänan teda, südamest.
Sõin lõunaks sushit ja ei väsi taasvaimustumast maitsebuketist, mis moodustub sojakastmest, sellesse "uputatud" wasabist ja kõige sellega ülevalatud marineeritud ingverist. Lonksuke rohelist teed sinna kõrvale, Chopini prelüüdid selja taga mängimas.
Uue pudeli (no kaks) meeltesegaduses äravalatud burgunderi asemele ostsin ka. Ega muu pärast, et saaks eluga edasi minna...
Mida on veel mõnusaks äraolemiseks vaja?
Eriti magusvalusaks minnes võiks muidugi meenutada seda aega aastaid tagasi, kui ma ise neid Chopini prelüüde mängisin, nii kohustuslikus korras kui hiljem vabatahtlikult. Sel ajal oli enamasti keegi teine ka mu kõrval. Isegi vaikusehetkil. Või neil just eriti. Praegu pole. Inimest. Vaikusehetki tekib tihti ja aeg-ajalt pikendan neid ise teadlikult.
Aga ma ei lähe NII magusvalusaks.
Ja siis tundub, et elu on ikka mõnus.
Haigus ka taandub.
Ja Stockholmi piletid ostsin ära, et peale puhkust Floridas korraks puhkama sõita. Hehee.
See tänane sissekanne on natuke juba päeviku moodi.
Nii ma tahtsingi.
1 kommentaar:
mina olen eneseõigustuseks võtnud kasutsuele järgmise tähendamissõna - aga kuskohast ma tean, mida ma mõtlen, kui ma pole kuulnud, kuidas ma seda ütlen? ehk siis - sõnastades oma mõtted, korrastan ma need.
ehk on sullegi sellest abi;)
Postita kommentaar