Olen peaaegu vandunud mõnele sõbrale, et minust ei saa iial blogijat. Ja siin ma nüüd olen - uues usus, et kui see raamistik kord loodud, siis peab seda üritama ka millegagi täita.
Tegelikult sundis "sulge haarama" (anakronism, aga kõlab kenasti) varahommikune tegu mis siiani mõtteainet pakub.
Raamistik on lühidalt järgmine - olnud nädalajagu päevi haige ja kodune sai taas õue minnes minust võitu vastupandamatu iha seltskonna, mõne põneva suupiste ja parema joogi järele. Sestap seadsin sammud eelpoolloetletud naudinguid pakkuvate asutuste poole. Sain nii parma sinki, metsaseeni, Moet&Chandoni kui Alsace'i gewürztraminerimahla. Lõpetasin oma palverännaku asutuses, mille keldrikorrusel asuvas osas olen kunagi filmi teinud. Naljakas oli, vahva ikka ka.
Aja edenedes tükkis vägisi kupli alla mõte baarikassa nuumamise mõttetusest olukorras, kus kodus mõned valitud veinid kapis ootel.
Üks sõber oli läinud sünnipäevale, aga seal polnud juhtunud midagi väga põrutavat, nii teatas ta telefonis, et kui mul süüa on, siis on tema nõus läbi astuma. Oli. Süüa.
Teine sõber jagas ülalmainitud asutuses mu seisukohta kulutuste suurendamise osas.
Maandusime minu pool. Napsitasime natuke, kuulasime plaate, ajasime juttu, ühesõnaga - selline lihtne aga mõnus olemine.
Varahommikuks kiskus, sõbrad läksid sobival hetkel kumbki oma teed ja mina asusin lauda koristama. Ja siis see juhtus.
Nõudega polnud probleemi. Probleem tekkis siis, kui selgus, et kõik pudelid polegi tühjad. Fakt iseenesest kõneleb pidutsenute kasuks. Aga mu edasine tegevus sunnib Viidingu kombel küsima: mismoodi on mu vaimu seis? - Ei seisa nigu!
Järel oli ka pea kolmandik pudelit head burgundia veini. Burgunderid on mu lemmikud juba aastaid, paraku on nende valik meie kaubandusvõrgus kesine (kui mõned eriti spetsialiseerunud paigad välja arvata) ja hinnaklass keskmisest pisut kõrgem.
Ja ikkagi ma ARMASTAN burgundereid.
Nüüd aga, avastanud tubli kolmandiku pudelis alles olevat, valasin endale veel klaasikese. Esimene šokk - ei maitsenud. See oli seletatav hilise (=varase) tunni- ja teatud küllastumuseastmega.
Teine šokk - valasin mitte ainult klaasis oleva vaid ka pudelisse jäänud kuningliku rüüpe kraanikausist alla.
Sellele kuritegelikule hävitustööle järgnenud hetkest alates olen veeretanud peas mõtteid sellise käitumise põhjuslikust seosest oma vaimse seisukorraga. Kas on kätte jõudnud see mälestusväärne hetk, mil mu eluline hea- ja rahulolu on jõudnud sedavõrg kõrge kraadini, et võin rahumeeli lasta sündida asjadel, millele kitsamates oludes märkimisväärse valulikkusega tagasi oleks vaadanud.
Kõige kummalisem oligi, et mul polnud ka kahju. Ei rahast ega hüvast rüüpest, mis sobivalt suletuna oleks säilinud ja võinud ka mõnel lähipäeval mu meeli kosutada.
Probleemi nagu polegi, aga pikk jutt kirjas. Loodetavasti ei kahetse sa, hea lugeja, selleks kulutatud aega. Ja küsid endalt nagu mina, kas me tarbimis- ja raiskamisühiskonnas leidub kohta kainele mõistusele ja kenale talupoeglikule alalhoidlikkusele.
Ah jaa, mul on heameel, et sa selle iseenesest kaunis mõttetu postituse lugemisele kulutatud aja jooksul ei raisanud raha ega tegelenud muu moodsa mõttetusega.
Võta klaas veini, lase mõtted uitama ja naudi rahu ja iseenesesolemist. Rabeleda jõuad oma elus küll veel.
Päikest, miks mitte näiteks burgundiast :) .
Tegelikult sundis "sulge haarama" (anakronism, aga kõlab kenasti) varahommikune tegu mis siiani mõtteainet pakub.
Raamistik on lühidalt järgmine - olnud nädalajagu päevi haige ja kodune sai taas õue minnes minust võitu vastupandamatu iha seltskonna, mõne põneva suupiste ja parema joogi järele. Sestap seadsin sammud eelpoolloetletud naudinguid pakkuvate asutuste poole. Sain nii parma sinki, metsaseeni, Moet&Chandoni kui Alsace'i gewürztraminerimahla. Lõpetasin oma palverännaku asutuses, mille keldrikorrusel asuvas osas olen kunagi filmi teinud. Naljakas oli, vahva ikka ka.
Aja edenedes tükkis vägisi kupli alla mõte baarikassa nuumamise mõttetusest olukorras, kus kodus mõned valitud veinid kapis ootel.
Üks sõber oli läinud sünnipäevale, aga seal polnud juhtunud midagi väga põrutavat, nii teatas ta telefonis, et kui mul süüa on, siis on tema nõus läbi astuma. Oli. Süüa.
Teine sõber jagas ülalmainitud asutuses mu seisukohta kulutuste suurendamise osas.
Maandusime minu pool. Napsitasime natuke, kuulasime plaate, ajasime juttu, ühesõnaga - selline lihtne aga mõnus olemine.
Varahommikuks kiskus, sõbrad läksid sobival hetkel kumbki oma teed ja mina asusin lauda koristama. Ja siis see juhtus.
Nõudega polnud probleemi. Probleem tekkis siis, kui selgus, et kõik pudelid polegi tühjad. Fakt iseenesest kõneleb pidutsenute kasuks. Aga mu edasine tegevus sunnib Viidingu kombel küsima: mismoodi on mu vaimu seis? - Ei seisa nigu!
Järel oli ka pea kolmandik pudelit head burgundia veini. Burgunderid on mu lemmikud juba aastaid, paraku on nende valik meie kaubandusvõrgus kesine (kui mõned eriti spetsialiseerunud paigad välja arvata) ja hinnaklass keskmisest pisut kõrgem.
Ja ikkagi ma ARMASTAN burgundereid.
Nüüd aga, avastanud tubli kolmandiku pudelis alles olevat, valasin endale veel klaasikese. Esimene šokk - ei maitsenud. See oli seletatav hilise (=varase) tunni- ja teatud küllastumuseastmega.
Teine šokk - valasin mitte ainult klaasis oleva vaid ka pudelisse jäänud kuningliku rüüpe kraanikausist alla.
Sellele kuritegelikule hävitustööle järgnenud hetkest alates olen veeretanud peas mõtteid sellise käitumise põhjuslikust seosest oma vaimse seisukorraga. Kas on kätte jõudnud see mälestusväärne hetk, mil mu eluline hea- ja rahulolu on jõudnud sedavõrg kõrge kraadini, et võin rahumeeli lasta sündida asjadel, millele kitsamates oludes märkimisväärse valulikkusega tagasi oleks vaadanud.
Kõige kummalisem oligi, et mul polnud ka kahju. Ei rahast ega hüvast rüüpest, mis sobivalt suletuna oleks säilinud ja võinud ka mõnel lähipäeval mu meeli kosutada.
Probleemi nagu polegi, aga pikk jutt kirjas. Loodetavasti ei kahetse sa, hea lugeja, selleks kulutatud aega. Ja küsid endalt nagu mina, kas me tarbimis- ja raiskamisühiskonnas leidub kohta kainele mõistusele ja kenale talupoeglikule alalhoidlikkusele.
Ah jaa, mul on heameel, et sa selle iseenesest kaunis mõttetu postituse lugemisele kulutatud aja jooksul ei raisanud raha ega tegelenud muu moodsa mõttetusega.
Võta klaas veini, lase mõtted uitama ja naudi rahu ja iseenesesolemist. Rabeleda jõuad oma elus küll veel.
Päikest, miks mitte näiteks burgundiast :) .
1 kommentaar:
Isegi mina olen nii teinud järgmisel hommikul/lõunal. Tegemist küll õllega, kuna sel hetkel ei kannata lihtsalt seda lõhna. Seega oli see täiesti "tavaline" tegevus/reaktsioon.
Marko
Postita kommentaar