Olles end selleks korraks Melbourne'ist ja sealsetest eestlastest "läbi närinud" (parimas võimalikus mõttes, aga sellest allpool) on lõpuks aega veidi muljeid üles tähendada.
Reis algas ses mõttes erandlikult (mu varasemate kogemustega kõrvutades), et magasin kodus üsna rahulikult ja viimase minutini. Tavaliselt on eelõhtul mingi ärevus, pidanuks seekordki olema - nii kaugele pole enne ju kodust sattunud. Aga näe - polnud. Mis kindlustas mõnusa meeleolu ja puhanud tunde esimestest hetkedest peale.
Kahe ja poole tunnine lend Münchenisse, sealse (Franz Josef) Straussi lennujaama õlled ja umbkaudu sama pikk õhutee Istanbuli kulgesid valutult. Lufthansa toitis ja kerged dringidki ei läinud miskit maksma.
Iidne Bütsants, Constantinuse linn või Osmanite impeeriumi pealinn tervitas meid suhteliselt jahedalt. Seda otseses, õhutemperatuuri mõttes. Metroosõit kesklinna ja jalutuskäik Hipodroomil, Sinise Mošee ja Hagia Sophia vahel, Topkapi väravate ees värskeltpressitud granaadimahla manustamine, Basilica Tsisterni külastus ja sellele järgnenud õhtusöök "ühes kohas ümber nurga" olid ka kenaks sissejuhatuseks hoopis kaugemale kandile.
Istanbulist istusime lennukile kell 23.30 ja kurss sai võetud Singapurile.
Isiklikult minu maitse jaoks oli Türgi Õhuliinide teenindus aeglane ja säratu. Ehkki toidu kvaliteedi üle ei tohi just nuriseda :)
Singapuri lennujaamas oodatud nelja tunni jagu saime eelmaiku troopilisest soojusest ja niiskusest. Ja eesootava maa(ilma) suhtelisest kallidusest - austraalia dollarites maksis üks õlleklaas 12 raha, singapuri dollarites veel enam...
Lõpuks õnnelikult Quantase 747-e pardale istutatutena oli eriti selgelt tunda lennukompaniide klassivahet. Soovitan Rohelise Mandri õhusõidutajaid soojalt!
Melbourne'i jõudsime varahommikul ja taksotasime end öömajale. Meie 11-liikmelise grupi elupaigaks sai Eesti Maja lähedal Wilson Streetil asuv apartmenthotell, õieti kaks korterit sellest. Mehed ühte (nelja magamistoaga) ja naised teise korterisse majutatud, võeti pisut einet ja siis kerisin vähemasti mina magama ja tossasin mõnusasti poole õhtuni. Oli nooremaid ja energilisemaid, kes leidsid üles me elukoha lähedal asuva basseini ja poe :)
Austraaliasviibimise teisel päeval läksime linna. Klaastorne parasjagu, parke ja rohelust ohtralt, jättis see Yarra jõe kallastel asuv Austraalia suuruselt teine linn väga sõbraliku ja mõnusa mulje. Peale põgusat tutvumist linnaga (tasuta) bussituuri abil suundusime kohti võtma Sidney Myer Music Bowli, kus õhtul toimus Melbourne'i Sümfooniaorkestri kontsert. Kavas Mozarti Jupiterisümfoonia, Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemadele (soleeris Andrea Lam) ja Tšaikovski "Romeo ja Julia". Dirigendipuldis Tadaaki Otaka. Mozart jättis külmaks, teine pool - vene muusika aga oli suurepäraselt ette kantud. Kahjuks sadas tagasiteel vihma, aga üldiselt võis päevaga rahule jääda.
Järgmise päeva hommikul kohtusime esmakordselt eestlaskonnaga nende Eesti Maja ees. Toimus väljasõit Phillip Islandile. Sättisin end bussi tagumisse otsa ja see oli igati õige otsus - sõbrunesin üsna kiirelt sealse noorema rahvaga.
Phillip Island olla põnev paik, kus näha hülgeid, pingviinide paraadi (mitte seda Estonia kontserdimaja oma, vaid tõelist - pingviinid istuvat päev otsa kaljude vahel ja peale päikeseloojangut marssivat merre, et hommikupoole, enne päikesetõusu oma kaljudevahelistele istumiskohtadele naasta). Aga see kõik toimub - nagu öeldud - pimedas. Meie aga olime seal kesk selget päeva ja seega jäid need pisikesed loodusimed meil kogemata. Küll nägin esimest kängurut - paraku surnut, autotee veeres maas.
Otsustasime väljasõidust siiski kuidagi kasu lõigata ja käisime ujumas - ilus liivarand ja kena liivane merepõhi - kui vesi poleks olnud üpris soolane, oleks võinud arvata, et oled Pärnu rannas :)
Reedel, 18. veebruaril sai veelkord Melbourne'i linnaga tutvutud. Eureka-torni skydeckilt oli linn imeliselt vaadeldav, sõit ajaloolise trammiga sümpaatne ja hiline lõuna/varane õhtusöök ühes äärelinna india restoranis samuti maitsev. Kokkuvõttes taas kena päev. Mõned variuslased sõitsid St. Kilda Beachile, kus peale päikeseloojangut nähti need vettemarssivad pingviinid siiski ära. Minul selleks öiseks tretiks jaksu polnud, sest järgmisel - laupäeval - toimus esimene etteaste seal maal - vabariigi aastapäeva aktus ja peale seda "Heliseva viisi" etendus.
Võib öelda, et meil oli menu! :)
Peale etendust mindi koos kohaliku noorema seltskonnaga meie ööbimispaika, kus peeti väike aia- (õigem oleks öelda parkimisplatsi-)pidu :D ja napid unetunnid lahutasid meid taas lennujaamast ja teekonnast Sidneysse.
Tõsi - segadused Blue Virgin lennukompanii arvutisüsteemidega nihutasid me lendu tubli nelja tunni võrra hilisemaks. Mis pani omakorda Sidney eestlaskonna ootama ja oma aktust kahes jaos pidama - esmalt kohalike kõned-laulud, siis väike vaheaeg dringi ja suupistetega, millele järgnes kodu-eestlaste etteaste - nii Annely tervituskõne kui väike kontsert.
Õhtuks jõudsime siinse aukonsuli Aivo Takise poole, majja, mis jääb osale meist koduks lähemaks nädalaks-poolteiseks. Ilus on siin, imeline vaade lahele, bassein, saunad... Niiske on siin, sooja samamoodi kui Melbourne'is - päeval 25-30 kraadi, aga siinne õhk on niiske, nii niiske.
Ah jaa, eile sai Sidney Eesti Majas täidetud ka oma kodanikukohust - antud oma hääl omaenda erakonna heaks :)
Ja nüüd, esmaspäeva hommikul, ujunud basseinis, kohvitanud ja kirjutanud need read, asume praamiga teele Sidney kesklinna poole. Ilm on täna jalutamiseks hästi mõnus - ei ole nii kuum kui eile (ehkki niiskust on muidugi õhus endiselt).
Noh, ometi on see kliima siin (vahelduseks) meeldivam kui kodune külmalaine.
Et Aivo juures on eesti klaviatuuriga lauaarvuti, siis ilmselt panen enne Sidneyst Cairnsi (päris troopikasse) lahkumist siia veel üht-teist kirja.
Päikest kodumaalegi!
Reis algas ses mõttes erandlikult (mu varasemate kogemustega kõrvutades), et magasin kodus üsna rahulikult ja viimase minutini. Tavaliselt on eelõhtul mingi ärevus, pidanuks seekordki olema - nii kaugele pole enne ju kodust sattunud. Aga näe - polnud. Mis kindlustas mõnusa meeleolu ja puhanud tunde esimestest hetkedest peale.
Kahe ja poole tunnine lend Münchenisse, sealse (Franz Josef) Straussi lennujaama õlled ja umbkaudu sama pikk õhutee Istanbuli kulgesid valutult. Lufthansa toitis ja kerged dringidki ei läinud miskit maksma.
Iidne Bütsants, Constantinuse linn või Osmanite impeeriumi pealinn tervitas meid suhteliselt jahedalt. Seda otseses, õhutemperatuuri mõttes. Metroosõit kesklinna ja jalutuskäik Hipodroomil, Sinise Mošee ja Hagia Sophia vahel, Topkapi väravate ees värskeltpressitud granaadimahla manustamine, Basilica Tsisterni külastus ja sellele järgnenud õhtusöök "ühes kohas ümber nurga" olid ka kenaks sissejuhatuseks hoopis kaugemale kandile.
Istanbulist istusime lennukile kell 23.30 ja kurss sai võetud Singapurile.
Isiklikult minu maitse jaoks oli Türgi Õhuliinide teenindus aeglane ja säratu. Ehkki toidu kvaliteedi üle ei tohi just nuriseda :)
Singapuri lennujaamas oodatud nelja tunni jagu saime eelmaiku troopilisest soojusest ja niiskusest. Ja eesootava maa(ilma) suhtelisest kallidusest - austraalia dollarites maksis üks õlleklaas 12 raha, singapuri dollarites veel enam...
Lõpuks õnnelikult Quantase 747-e pardale istutatutena oli eriti selgelt tunda lennukompaniide klassivahet. Soovitan Rohelise Mandri õhusõidutajaid soojalt!
Melbourne'i jõudsime varahommikul ja taksotasime end öömajale. Meie 11-liikmelise grupi elupaigaks sai Eesti Maja lähedal Wilson Streetil asuv apartmenthotell, õieti kaks korterit sellest. Mehed ühte (nelja magamistoaga) ja naised teise korterisse majutatud, võeti pisut einet ja siis kerisin vähemasti mina magama ja tossasin mõnusasti poole õhtuni. Oli nooremaid ja energilisemaid, kes leidsid üles me elukoha lähedal asuva basseini ja poe :)
Austraaliasviibimise teisel päeval läksime linna. Klaastorne parasjagu, parke ja rohelust ohtralt, jättis see Yarra jõe kallastel asuv Austraalia suuruselt teine linn väga sõbraliku ja mõnusa mulje. Peale põgusat tutvumist linnaga (tasuta) bussituuri abil suundusime kohti võtma Sidney Myer Music Bowli, kus õhtul toimus Melbourne'i Sümfooniaorkestri kontsert. Kavas Mozarti Jupiterisümfoonia, Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemadele (soleeris Andrea Lam) ja Tšaikovski "Romeo ja Julia". Dirigendipuldis Tadaaki Otaka. Mozart jättis külmaks, teine pool - vene muusika aga oli suurepäraselt ette kantud. Kahjuks sadas tagasiteel vihma, aga üldiselt võis päevaga rahule jääda.
Järgmise päeva hommikul kohtusime esmakordselt eestlaskonnaga nende Eesti Maja ees. Toimus väljasõit Phillip Islandile. Sättisin end bussi tagumisse otsa ja see oli igati õige otsus - sõbrunesin üsna kiirelt sealse noorema rahvaga.
Phillip Island olla põnev paik, kus näha hülgeid, pingviinide paraadi (mitte seda Estonia kontserdimaja oma, vaid tõelist - pingviinid istuvat päev otsa kaljude vahel ja peale päikeseloojangut marssivat merre, et hommikupoole, enne päikesetõusu oma kaljudevahelistele istumiskohtadele naasta). Aga see kõik toimub - nagu öeldud - pimedas. Meie aga olime seal kesk selget päeva ja seega jäid need pisikesed loodusimed meil kogemata. Küll nägin esimest kängurut - paraku surnut, autotee veeres maas.
Otsustasime väljasõidust siiski kuidagi kasu lõigata ja käisime ujumas - ilus liivarand ja kena liivane merepõhi - kui vesi poleks olnud üpris soolane, oleks võinud arvata, et oled Pärnu rannas :)
Reedel, 18. veebruaril sai veelkord Melbourne'i linnaga tutvutud. Eureka-torni skydeckilt oli linn imeliselt vaadeldav, sõit ajaloolise trammiga sümpaatne ja hiline lõuna/varane õhtusöök ühes äärelinna india restoranis samuti maitsev. Kokkuvõttes taas kena päev. Mõned variuslased sõitsid St. Kilda Beachile, kus peale päikeseloojangut nähti need vettemarssivad pingviinid siiski ära. Minul selleks öiseks tretiks jaksu polnud, sest järgmisel - laupäeval - toimus esimene etteaste seal maal - vabariigi aastapäeva aktus ja peale seda "Heliseva viisi" etendus.
Võib öelda, et meil oli menu! :)
Peale etendust mindi koos kohaliku noorema seltskonnaga meie ööbimispaika, kus peeti väike aia- (õigem oleks öelda parkimisplatsi-)pidu :D ja napid unetunnid lahutasid meid taas lennujaamast ja teekonnast Sidneysse.
Tõsi - segadused Blue Virgin lennukompanii arvutisüsteemidega nihutasid me lendu tubli nelja tunni võrra hilisemaks. Mis pani omakorda Sidney eestlaskonna ootama ja oma aktust kahes jaos pidama - esmalt kohalike kõned-laulud, siis väike vaheaeg dringi ja suupistetega, millele järgnes kodu-eestlaste etteaste - nii Annely tervituskõne kui väike kontsert.
Õhtuks jõudsime siinse aukonsuli Aivo Takise poole, majja, mis jääb osale meist koduks lähemaks nädalaks-poolteiseks. Ilus on siin, imeline vaade lahele, bassein, saunad... Niiske on siin, sooja samamoodi kui Melbourne'is - päeval 25-30 kraadi, aga siinne õhk on niiske, nii niiske.
Ah jaa, eile sai Sidney Eesti Majas täidetud ka oma kodanikukohust - antud oma hääl omaenda erakonna heaks :)
Ja nüüd, esmaspäeva hommikul, ujunud basseinis, kohvitanud ja kirjutanud need read, asume praamiga teele Sidney kesklinna poole. Ilm on täna jalutamiseks hästi mõnus - ei ole nii kuum kui eile (ehkki niiskust on muidugi õhus endiselt).
Noh, ometi on see kliima siin (vahelduseks) meeldivam kui kodune külmalaine.
Et Aivo juures on eesti klaviatuuriga lauaarvuti, siis ilmselt panen enne Sidneyst Cairnsi (päris troopikasse) lahkumist siia veel üht-teist kirja.
Päikest kodumaalegi!
1 kommentaar:
suurepärane! aitäh,et jagad;) tervitused teistele ka!
Postita kommentaar