27. Eelviimane täispäev Sydneys.

See Austraalia (Sydney sealhulgas ja eriti) on kohe mõeldud inimestele elamiseks-olemiseks. Ma ei pea silmas kliimat, vaid elukorraldust. Kliima on põhjamaalasele nagunii paradiislik. Täna, esmaspäeval, on 30 kraadi sooja ja enamus seltskonnast läks Manly randa. Mina paraku (aga mitte erilise kahjutundeta) istun kodus ja kirjutan siia muljeid-mälestusi. Sest vabariigi aastapäeval sai kodumaa eest verd valatud :D Jalg on kaunis katki ja otsustasin täna talle puhkust anda, pildimajandust korraldada, blogisse kirjutada ja niisama olla.
Eelmise nädala olulisemad märksõnad olid vabariigi aastapäev (ja selle tähistamise piknik Haisaarel), kabaree-õhtu ja etendus Eesti Majas. Noh ja laiemalt Sydney.
Üsna raske on kõike kogetut kirja panna - see läheks hirmus pikaks või nõuaks tõhusamat toimetamistööd, mida aga siinses soojuses mitte ei viitsi tegema hakata. Seega lihtsalt mõned mõttekillud:
Sinimägedes oli imeilus. Sellist metsa pole mina oma ihusilmaga veel näinud. Paraku olid inimeste rajad eraldatud aedadega loomade omadest, sestap sai nautida vaid floorat. Aga muljetavaldav seegi.
Aastapäevapiknikul Haisaarel päikest võttes läks mõte kodustele radadele - paraadil külmetavatele sõdurpoistele ja pealtvaatajatele (selliste asjade korraldajatele on nimetet törts miinuskraade palga sisse kirjutatud). Talv on ilus aastaaeg, aga selleks aastaks on temast isu täis küll ja loodan väga, et märtsi keskel naastes juba selged kevademärgid Eestimaa õhus on.
Kabaree-õhtu Eesti Majas oli menukas, ehkki osa nooremat rahvast tuli vist midagi muud kuulama-vaatama. Sõna "kabaree" eksitas. Noh, ometi saime oma numbrid ette kantud ja kokkuvõttes tundusid kõik rahule jäävat. See-eest eile, pühapäeval, 27.02 toimunud "Heliseva viisi" saal oli publikust tulvil ja vastuvõtt enam kui soe.
Õhtul sõitsime läbi veel Watsons Bay'st, kust avanes imeline vaade päikeseloojangus Sydneyle ja teisel pool kaljut Vaiksele Ookeanile. Olen viimatinimetatusse ka oma jalad kastnud. Mõned käisid Bondi Beachil ka ujumas, mina riiete puudumise ja mõningase jalavalu tõttu loobusin. Senised veeskäigud on olnud ikka mõnes lahes või meres, mitte otse avaookeanis. Ja kardetavasti jääb mul see Vaikne ka ses mõttes proovimata, sest me puhkuse viimane osa Cairnsis toimub Korallimere ääres. Ookeani osa seegi, aga ikkagi mere nime all :)
Homme sõidame kõige täiega Thirlmere'i, mis on eestlaste asula Sydney ja Canberra vahel. Sealgi toimub väike vabariigi aastapäeva (hilinenud) tähistamine ja õhtul meie kontsert (taas kabaree nime all).
Homme, 1. märtsil, muide, algab siinmail sügis. Mitte vist küll astronoomiline. Ses mõttes oli tänane +30 ilusaks hüvastijätuks suvega :)
Kolmapäeva õhtuks oleme Thirlmere'ist tagasi ja saame veel ühe õhtupoolikeu Sydneyga hüvasti jätta. Ja neljapäeva hommikul juba lendame troopikasse, Cairnsi. Siit üle tuhande km põhja - s.t. ekvaatori suunas!
Päikest!

26. Nädalajagu nähtud!

Olles end selleks korraks Melbourne'ist ja sealsetest eestlastest "läbi närinud" (parimas võimalikus mõttes, aga sellest allpool) on lõpuks aega veidi muljeid üles tähendada.
Reis algas ses mõttes erandlikult (mu varasemate kogemustega kõrvutades), et magasin kodus üsna rahulikult ja viimase minutini. Tavaliselt on eelõhtul mingi ärevus, pidanuks seekordki olema - nii kaugele pole enne ju kodust sattunud. Aga näe - polnud. Mis kindlustas mõnusa meeleolu ja puhanud tunde esimestest hetkedest peale.
Kahe ja poole tunnine lend Münchenisse, sealse (Franz Josef) Straussi lennujaama õlled ja umbkaudu sama pikk õhutee Istanbuli kulgesid valutult. Lufthansa toitis ja kerged dringidki ei läinud miskit maksma.
Iidne Bütsants, Constantinuse linn või Osmanite impeeriumi pealinn tervitas meid suhteliselt jahedalt. Seda otseses, õhutemperatuuri mõttes. Metroosõit kesklinna ja jalutuskäik Hipodroomil, Sinise Mošee ja Hagia Sophia vahel, Topkapi väravate ees värskeltpressitud granaadimahla manustamine, Basilica Tsisterni külastus ja sellele järgnenud õhtusöök "ühes kohas ümber nurga" olid ka kenaks sissejuhatuseks hoopis kaugemale kandile.
Istanbulist istusime lennukile kell 23.30 ja kurss sai võetud Singapurile.
Isiklikult minu maitse jaoks oli Türgi Õhuliinide teenindus aeglane ja säratu. Ehkki toidu kvaliteedi üle ei tohi just nuriseda :)
Singapuri lennujaamas oodatud nelja tunni jagu saime eelmaiku troopilisest soojusest ja niiskusest. Ja eesootava maa(ilma) suhtelisest kallidusest - austraalia dollarites maksis üks õlleklaas 12 raha, singapuri dollarites veel enam...
Lõpuks õnnelikult Quantase 747-e pardale istutatutena oli eriti selgelt tunda lennukompaniide klassivahet. Soovitan Rohelise Mandri õhusõidutajaid soojalt!
Melbourne'i jõudsime varahommikul ja taksotasime end öömajale. Meie 11-liikmelise grupi elupaigaks sai Eesti Maja lähedal Wilson Streetil asuv apartmenthotell, õieti kaks korterit sellest. Mehed ühte (nelja magamistoaga) ja naised teise korterisse majutatud, võeti pisut einet ja siis kerisin vähemasti mina magama ja tossasin mõnusasti poole õhtuni. Oli nooremaid ja energilisemaid, kes leidsid üles me elukoha lähedal asuva basseini ja poe :)
Austraaliasviibimise teisel päeval läksime linna. Klaastorne parasjagu, parke ja rohelust ohtralt, jättis see Yarra jõe kallastel asuv Austraalia suuruselt teine linn väga sõbraliku ja mõnusa mulje. Peale põgusat tutvumist linnaga (tasuta) bussituuri abil suundusime kohti võtma Sidney Myer Music Bowli, kus õhtul toimus Melbourne'i Sümfooniaorkestri kontsert. Kavas Mozarti Jupiterisümfoonia, Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemadele (soleeris Andrea Lam) ja Tšaikovski "Romeo ja Julia". Dirigendipuldis Tadaaki Otaka. Mozart jättis külmaks, teine pool - vene muusika aga oli suurepäraselt ette kantud. Kahjuks sadas tagasiteel vihma, aga üldiselt võis päevaga rahule jääda.
Järgmise päeva hommikul kohtusime esmakordselt eestlaskonnaga nende Eesti Maja ees. Toimus väljasõit Phillip Islandile. Sättisin end bussi tagumisse otsa ja see oli igati õige otsus - sõbrunesin üsna kiirelt sealse noorema rahvaga.
Phillip Island olla põnev paik, kus näha hülgeid, pingviinide paraadi (mitte seda Estonia kontserdimaja oma, vaid tõelist - pingviinid istuvat päev otsa kaljude vahel ja peale päikeseloojangut marssivat merre, et hommikupoole, enne päikesetõusu oma kaljudevahelistele istumiskohtadele naasta). Aga see kõik toimub - nagu öeldud - pimedas. Meie aga olime seal kesk selget päeva ja seega jäid need pisikesed loodusimed meil kogemata. Küll nägin esimest kängurut - paraku surnut, autotee veeres maas.
Otsustasime väljasõidust siiski kuidagi kasu lõigata ja käisime ujumas - ilus liivarand ja kena liivane merepõhi - kui vesi poleks olnud üpris soolane, oleks võinud arvata, et oled Pärnu rannas :)
Reedel, 18. veebruaril sai veelkord Melbourne'i linnaga tutvutud. Eureka-torni skydeckilt oli linn imeliselt vaadeldav, sõit ajaloolise trammiga sümpaatne ja hiline lõuna/varane õhtusöök ühes äärelinna india restoranis samuti maitsev. Kokkuvõttes taas kena päev. Mõned variuslased sõitsid St. Kilda Beachile, kus peale päikeseloojangut nähti need vettemarssivad pingviinid siiski ära. Minul selleks öiseks tretiks jaksu polnud, sest järgmisel - laupäeval - toimus esimene etteaste seal maal - vabariigi aastapäeva aktus ja peale seda "Heliseva viisi" etendus.
Võib öelda, et meil oli menu! :)
Peale etendust mindi koos kohaliku noorema seltskonnaga meie ööbimispaika, kus peeti väike aia- (õigem oleks öelda parkimisplatsi-)pidu :D ja napid unetunnid lahutasid meid taas lennujaamast ja teekonnast Sidneysse.
Tõsi - segadused Blue Virgin lennukompanii arvutisüsteemidega nihutasid me lendu tubli nelja tunni võrra hilisemaks. Mis pani omakorda Sidney eestlaskonna ootama ja oma aktust kahes jaos pidama - esmalt kohalike kõned-laulud, siis väike vaheaeg dringi ja suupistetega, millele järgnes kodu-eestlaste etteaste - nii Annely tervituskõne kui väike kontsert.
Õhtuks jõudsime siinse aukonsuli Aivo Takise poole, majja, mis jääb osale meist koduks lähemaks nädalaks-poolteiseks. Ilus on siin, imeline vaade lahele, bassein, saunad... Niiske on siin, sooja samamoodi kui Melbourne'is - päeval 25-30 kraadi, aga siinne õhk on niiske, nii niiske.
Ah jaa, eile sai Sidney Eesti Majas täidetud ka oma kodanikukohust - antud oma hääl omaenda erakonna heaks :)
Ja nüüd, esmaspäeva hommikul, ujunud basseinis, kohvitanud ja kirjutanud need read, asume praamiga teele Sidney kesklinna poole. Ilm on täna jalutamiseks hästi mõnus - ei ole nii kuum kui eile (ehkki niiskust on muidugi õhus endiselt).
Noh, ometi on see kliima siin (vahelduseks) meeldivam kui kodune külmalaine.
Et Aivo juures on eesti klaviatuuriga lauaarvuti, siis ilmselt panen enne Sidneyst Cairnsi (päris troopikasse) lahkumist siia veel üht-teist kirja.
Päikest kodumaalegi!

25. Taastulemine!

Pole siia kirjutanud väga pikka aega. Pole miskit jagamistväärivat olnud või pole lihtsalt viitsinud sõnu ritta laduda - eks seegi ole omamoodi ettevõtmine.
Nüüd aga, kui Allah annab, kiman - kolmandal katsel oma elus - maakera kuklapoolele, Rohelisele Mandrile. Ja kui seal vähegi võimalust on arvutisse sattuda, siis panen - nagu ikka - kõigi sõberlugejate kadeduseks üht-teist kirja. Nii et oodake vaid, teoreetiliselt algavad postitused koos äralennuga. Ehk pühapäeval, 13.02. Praktiliselt aga... :)

24. Võõrad mõtted, mis tekitavad uusi mõtteid.

Küsimus rahva tervest ja rahvuslikust teadlikkusest on esmajärjekorras küsimus tervete sotsiaalsete suhete kui vundamendi loomisest õigele individuaalsele mõtlemisele. Sest ainult see, kes kasvatuse kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib sisemise uhkusega selle üle, et ta kuulub antud rahva juurde, tungida asja olemusse. Võidelda jaksan ma vaid siis, kui ma armastan. Armastada suudan vaid siis, kui ma austan, austada aga võin vaid seda, mida ma vähemalt tunnen.

23. Killukesi kevadsuvisest Salzburgist ja teelt sinna ja tagasi.

Blogimine pole minu puhul sattunud nende ajaviidete sekka, mida regulaarselt harrastaksin. Ometi kostus eile õhtul hääli (!), et võiksin oma seekordsest käigust Austriasse mõne sõna kirja panna.
Õige ta ju on, alatud sai blogipidamisega just selleks, et kõigis sõpradest huvitatuis korraga ja häälepaelu säästes kadedust tekitada (noh, et tema käib, mina samal ajal...). Samas on vahepeal koguni kolm käimist kajastamata jäänud. Olgu siis sedakorda ometi paar sõna täheldatud.
Tallinn-Riia lend maandus rappudes läbi äikesepilve, mistõttu kippus alateadvusest esile pidevalt paar päeva tagasi Atlandi kohal Air France'iga juhtunu. Ometi saime rattad maha. Ainult pintsakunööbi kaotasin. Ja see polnud tormi ega turbulentsiga kuidagi seotud.
Lendamine läbi Riia on omamoodi piin - sealse lennujaama tualetimajandus on kaugel rahuldavast. Vastavaid asutusi on vähe. Sestap on nende uste taga alailma järjekorrad. Ning ilmselgelt ka nende vähesusest ja diferentseerimata kasutuskorraldusest tingituna on nad räpased. Õnneks ei tulnud mul kummalgi suunal Riias eriti pikalt aega viita. Sinnasuunal aitas sedagi nappi aega sisustada Kalle, omaaegne ansambel "Ukulele" muusik, kellega vanasti sai tihti koos esinemas käidud ja vahel ka pidutsetud. Nüüd siis nägemine üle aastate. Tema oli teel Kaliningradi.
Lend Riiast Müncheni oli pisut pikem, aga sisaldas lõhesteeki, veini, kohvi ja konjakit. Mistõttu planeeritud tukastuseks ei jäänudki eriti mahti. Kui Tallinnast ära lennates oli siin õhusooja 10 kraadi kandis, sadas ja tuulas, siis Baierimaa pealinn tervitas sinise taeva, päikesepaiste ja umbes 20-kraadise soojaga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see soojanivoo eelseisvail päevil tublisti tõusis.
Ostbahnhofi raudteejaamas sain kokku oma teisest Euroopa otsast tulnud reisiseltsilisega ja rongisõit Austriasse võis alata.
Rong oli vanem ja pool teed (umbes kuni Rosenheimini, no hea küll, kuni Traunsteinini) suhteliset täis. Salzburgi peavaksalisse jõudes olime aga oma vagunis kahekesi. Lõpp hea-kõik hea.
Kati, vaeseke, oli haige. Nuuskas nina ja tundis end kehvalt nii tervise tõttu, kui sõltuvalt stressist. Sest me lahkumispäeval, esmaspäeval, oli tal sealse Landestheater'i uuele intendandile ettemängimine - mis maakeeli tähendab töövestlust. Et kas saad uueks hooajaks koha või mitte. Praeguseks on teada, et uus muusikadirektor öelnud sõnad "great, see You soon". Tore!
Kati on kolinud vanalinnast PISUT kaugemale, see-eest jaamale hoopis lähemale. Mistõttu asjade äraviimine võttis aega napilt.
Kohe esimesel õhtul käisime teatris. Landestheater'is mängiti Mozarti "Röövimist Serailist" (meil omal ajal ka "Haaremiröövi" nime all etendatud laulumängu). Polnud just vaimustavaim ooperielamus mu elus, aga ega viga ka õieti miskit olnud. Orkester (Mozarteumi oma) kõlas väga kenasti ja mõned solistid olid päris tublid. Enne vaheaega lauldi-mängiti maha järjepanu 2 vaatust ja pideva istumise pikkus - 1.45 - pani kannatuse kenasti proovile.
Peale etendust käisime teatri garderoobides ja puhvetis. Kati tutvustas meid mõnedele lavalolnutele. Kantiini sundimatus õhustikus tundusid kõik kenad inimesed olevat (heh!).
Teine päev kulus kohustuslike vaatamisväärsuste läbijalutamisele. Kena oli Mönchbergil kohvi juua ja jalutada sealt üle oru Hochensalzburgi. Olin selles kindluses teist korda. Ehkki elamus polnud ehk sama võimas kui esimesel korral, oli see ometi kulutatud euroraha väärt. Olen keskmisest suurem sedasorti mäeotstel asuvate kindlus-losside fänn.
Käisime mõnes kirikus, Peetri kloostri katedraalis panin küünla oma endiste ja võimalike tulevaste pattude lunastuseks. Ja tõesti - mõjus (kuidas see avaldus, sellest siis, kui kirjeldan rongiga tagasisõitu). Kolasime katakombides, vanalinnas, kaputsiinidemäel (Stefan Zweigi radadel), uudistasime Maison de Plaisir'i, küll ainult väljaspoolt :) ja elasime kaasa Salzachi vete kiirele kulgemisele. Leopold Mozarti haual käisime ka, Mozarti enda maja sissepääsu juures tabas meid aga tilluke tagasilöök, sest - nagu muide enamus muudes paikadeski sealkandis - maksta sai ainult sularahas. Kuna ma olin aga oma väljaminekud planeerinud sooritada just kaardi abil ja evisin sularaha minimaalselt (selleks hetkeks peaaegu olematu summa) ja silmaga nähtavas läheduses polnud ühtki pangaautomaati, jäime lootma loojale, et see meile eelseisvatel päevadel aja kingib tolle maja sisemiseks kaemiseks. Ei kinkinud. Aga et oma eelmisel reisil sinnakanti sai see maja ära vaadatud, siis polnud pettumus väga suur.
Peale väikest puhkust Kati pool otsustasime võtta ette pikema jalutuskäigu. Leopoldskron'i lossi. Mäletate, "Heliseva muusika" filmis tulid lapsed paadiga sõitmast just selle lossi taga asuvalt järvelt. Ja veel muidki kaadreid on just seal ümbruses üles võetud.
Vahemärkusena olgu muide nimetatud, et igal õhtul vaatasime fragmente sellest suurepärasest filmist (Katil oli dvd) ja meenutasime, millistes "võttepaikades" just käidud või planeerisime, millistesse järgmisel päeval minna. Päris vahva ajaviide sellinegi.
Kolmandal päeval aga sai teoks suurim seiklus ja õhtul ka lõbusaim pidu kirjeldatava reisi jooksul.
Hommikukohvitanud, istusime bussi ja kimasime linnast välja, veel mitmest väikesest linnakesest läbi. Ka Anifist, kus elas ja suri ja kuhu on ka maetud Herbert von Karajan. Buss number 25 viis meid Untersbergbahnile. See on gondlike, mis sõidutab köie küljes rippudes huvilised mäe otsa. Untersbergile. 1776 meetri kõrgusele. Sealt sai veel paarsada meetrit kõrgemale, neid tippe oli kohe mitu. Aga seda pidi juba omil jalgel tegema.
Alul oli ilm ilus ja peaaegu tuulevaikne, vaated lummavad. Sedasorti asju ei saa kirjeldada, peab ise nägema ja kogema. Ronisime ikka kõige kõrgemale tipule ka. Seal saime kaela paraja vihmasabina, aga õnneks pööras ilm kenaks tagasi. Lasime lumel liugu (oli teine määrdunud, aga üsna paksu kihina, tõsi - mitte kogu tipu ulatuses, vaid laiguti). Otsustasime gondlijaama tagasi minna, et veidi keret kinnitada (mina - nagu seal maal ikka - väikese õllega). Teel tagasi (mis oma suhteliselt lühikesest pikkusest hoolimata võttis tubli pool tundi - lahtisel kiviklibul libisedes või paarikümne sentimeetri laiusel astmestikul kuristiku ja kaljuseina vahel kõõludes tundub 200-300 meetrit kaunis karmi matkana.
Tee peal haaras meid kummaline vaatepilt. See, et mägedes kuskil pilv sust mööda purjetab, pole just üllatav. Aga et äkki, täiesti selge ja klaari vaate sisse altpoolt pahinal - just see sõna on õige selle kerkimise kiiruse ja intensiivsuse kirjeldamiseks - udusein tõuseb, oli meile paras elamus. Vaatepilt, mille tegelikku tähendust me siis ei mõistnud. Lihtsalt imetlesime. Õnneks olime üsna gondlijaama (ja seal asuva väikese kohviku) lähedal. Vähem kui 10 minutiga sai selgeks, et olnuks me kaugemal, oleks sinnajõudmine seotud suure riskiga. Nähtavus kadus, kõik mattus piimjasse uttu, milles paremal juhul nägid kahe-kolme meetri kaugusele. Ja tõusis tuul. Pagesime seda looduse mängu jälgima supikausi ja õlleklaasi juurde maja kaitsvate seinte vahele. Ja siis algas. Vihm, torm. Selle sõna kõige otsesemas ja metsikumas tähenduses. Hääled, mis õuest kostsid, olid kõike muud kui rahustavad. Kohutavad madalatoonilised möirged, vahepeal kime kiunumine - tuulest ikka, lakkamatu vihmapladin. Majauksed suleti, aga tormi-iilid kiskusid need aeg-ajalt valla. Ühesõnaga - olime 1776 meetri kõrgusel vangis. Sest köie otsas kõikuvasse gondlisse - kui ta oleks üritanud allapoole minna - poleks meid ajanud mitte miski vägi. Aga ega polnud vaja ka kangelast mängida, transport nagunii ei toiminud. Allasaamine lükkus määramata ajaks edasi.
Varsti saabus kamp punasesse riietatud mehi koos valgusallikate ja raadiosaatjatega varustatud koertega. Päästjad. Ühes nendega mäe pealt tosinkond kaamet-kahvatut ja läbimärga inimest. Inimesi naases kogu tormi kestmise vältel, ka lapsi koos vanematega. Meie ajastus - mille põhjuste hulgas ei puudunud ka minu soov väikese õlle juures jalgu puhata enne uut kangelaslikku mägiretke - oli perfektne. Vihma peaaegu ei saanud, nägime selle tormi puhkemise kiirust ja veeauru kerkimise intensiivsust. Saime turvalises hoones olles osa kogu jubedusest. Ja pooleteise-kahe tunni pärast - kui kõik sama kähku lõppes kui oli alanud - kümne-viieteistkümne minutiga - ka kenasti gondliga alla. Alul oli sinna ronides küll pisut kõhe tunne, alles oli see vagunike kõikunud looduse stiihia meelevallas ja nii habras tundus köis, nii kõrge kaljusein (millest ta vahepeal pea püstloodis allapoole "kukkus") ja nii hinnaline omaenda elunatuke. Eh...
Noh, bussiga linna tagasi, kuivad riided selga ja pidusse.
Sel õhtul toimus Sirje juures Salzburgi eestlaskonna suvepidu. Inimest paarkümmend oli koos. Ka suursaadik Katrin Saarsalu-Layachi Viinist. Samuti OSCE Eesti Austria esinduse juht. Oli pidulikkust - Sirje on Eesti auasepeakonsul Salzburgis. Kohal oli ka Eesti aupeakonsul Henn-Jüri Uibopuu. Mõlemale konsulile anti Välisministeeriumi poolt vapiga kilbid (maja välisseinale panemiseks). Pärast söödi-joodi, lauldi ja tralliti. Päris hea hulga tunde.
Millegipärast kipun mina sellistel üritustel olema ikka viimaste lahkujate seas. Ei tea kohe, millest see tuleb... Igatahes oli lõbus, nägi tuttavaid nägusid ja sõlmusid uued tutvused. Sinna tahaks ikka ja jälle minna.
Järgmisel päeval magasin mõistetavatel põhjustel kauem, kui keskmine turist. Tagatipuks olin unustanud ka oma fotoaparaadi Sirje poole. Nii tuli enne uute avastusretkede juurde asumist veel kord Salzburgi lennujaama lähistele minna, fotokas võtta ja Kati juurde naasta. Noh, valuvaigistuseks sain pererahvalt kotitäie maasikaid kaasa. Ikka ja jälle hääd mälestused.
Kõigil kolmel eelmisel Salzburgiskäigul olen plaaninud minna Hellbrunni. Lustilossi ja loomaaeda. Ja pole planeerimisest kaugemale jõudnud. Nüüd siis sai asjast asja.
Ikka vana hea 25 peale, Fürstenhofi, teelt veidi alla ja olimegi kohal. Ei osanud asjalt alul midagi arvata. Ostsime (esimesel hetkel tundus, et) küllalt kallid piletid (16 eurot per persoon). Ja jäime sissepääsuvärava taha seisma, sest sealne automaatne piletiregistreerimissüsteem ei tahtnud meist midagi teada. Hetke pärast selgus, et ei pidanudki tahtma. Tuur hakkas kindlal kellaajal ja selleni oli paar minutit. Ja enne, kui tuurijuht tuli ja oma võtmekesega masinale "elu sisse keeras", ei pidanudki midagi juhtuma. Igatahes saime koos terve hulga (enamasti saksakeelsete) turistidega sisse ja esmalt suunati meid ühte pargi serva istuma. Peeti väike sissejuhatav tutvustuskõne ja demonstreeriti esimest nalja - vigurivändast piiskop Marcus Sitticus kutsus oma külalisi sinnasamasse parginurka kivist laua taha pidutsema ja napsitama. Ja siis, mõnel eriti ülevoolaval hetkel, üllatas külalisi altpoolt :) Ses mõttes, et külastajate pinkide põhjadest hakkas äkki vett purskama. Samamoodi nende selja tagant kaares neile lauale (selga muidugi ka). Ainult piiskopi enda lauaots jäi "kuivale". Nali missugune.
Igasugu krutskeid oli too huumorimeelega arhipiiskop veel leiutanud. Enamasti seoses veega. Igatahes märjaks saime seal kõik, ükskõik kui hoolikalt sa ka ei vaadanud, kuhu astusid või kuhu end varjasid. Ikka leidus mõni saladuslik fontäänikene, kes just sinu üles leidis hetkel, mil sa enda arust absoluutselt turvalise asupaiga olid leidnud tuurijuhi juttu kuulamaks.
Alul pani see narritamine mind pisut õlgu kehitama, aga õnneks leidsin ka mina lõpuks enda sees uinuva lapsemeelse üles ja lustisin ning naersin südamest.
Lossipark oli ilus, sterletid ujusid läbipaistva veega tiikides, suured ja laisad, püüa või kätega. Loss ise väike, aga sümpaatne ka seestpoolt. Meie combi-pileti sisse kuulus ka Monatschlossi külastus ja loomaaia sissepääs. Monatschloss oli mäe otsas, väike kolmekordne ehitis, mis ehitati täpselt kuu ajaga. Sealt ka nimi. Kahjuks ei jalutanud me Steintheater'isse, see jäi loomaaia suunast kõrvale ja me olime enda sihiks just viimase võtnud. Olevat väga hea akustikaga kaljusse raiutud amfiteater. Muide - ka lossis olnud muusikasalong - kaheksanurkne kuppelruum - oli imepärase akustikaga. Sosistasin seal keskel, otse kupli all, ja see kostus nagu oleks mulle suurt saali täitev võimendus "taha lülitatud". Müstiline. Kusjuures - hea akustikaga ruume on ju ilmas palju, aga esimest korda tajusin kummalist efekti - ma oleks nagu tunnetanud helilainete liikumist enda ümber ja endast läbi. Midagi pisut sellist, kui seisad üsna tugevaks keeratud võimenduskasti ees, hästi lähedal. Ja kere resoneerib kaasa. Ainult et ilma igasugu võimenduseta, lihtsalt helilained liikusid seal niimoodi.
Hellbrunni õuerestoranis sõime lõunat. Ma üritan väljaspool kodumaad käies rõhku panna kohalikele roogadele. Austria köök on kaunis rammus, rannahooaeg lähenemas :) Aga samas ei kujuta ma end ka ette sealses õhustikus salatilehti söömas ja jogurtit joomas. Ikka kneedlid, hapukapsas, vorstid, liha. Gulyasit sõin, viini šnitslit ka. Ja muidugi sealne hea värske riesling ja õlu - Stiegl - Salzburgis toodetav - olid kalliks kaaslaseks enam kui korra :)
Loomaaed polnud väga suur, aga sümpaatne. Katad, väikesed ahvid, jooksid lausa külastajate seas, tekitades heas mõttes segadust ja lusti ning pildistamisvajadust. Veidraim elamus oli aga vist näha, kuidas suured (no ikka keskmise 150 kilose põllukivi suurused) kilpkonnad alul "mängisid" - teineteisele lähenesid. Me mõtlesime, et toimub midagi kakluselaadset. Aga ei - sealsel suurel isasel olid hoopis põnevamad plaanid. Saite vist isegi aru? Toimetasid nad seal külastajate nähes siis oma asja ära ka, polnud kaklemisest haisugi :)
Õhtul käisin Kati tütre Marianne etendust vaatamas. Ta õpib muusade gümnaasiumis, kus on neli õppesuunda - kunst, muusika, tants ja teater. Tema suund on tants, ja toimus kevadine "aruandekontsert" - tantsuklassides käijad näitasid suurel teatrilaval, mis neile õppeaasta jooksul külge on jäänud. Oli sealgi päris põnevaid momente.
No nii. Ja esmaspäev leidis meid taas rongist, teel Müncheni, kust lennukid reisisellid taaskodumaastasid.
Rongis aga oli väikene intsident, mis mällu sööbis.
Ostsime bayernticket-i. See on odavam moodus reisida mööda baierimaad (kaasa arvatud ka Salzburgerlandi). Aga istusime mitte regionaalrongile, vaid peenema, Grazist Frankfurti suunduva peale. Kuskilt mälusopist ma muidugi oleks koukinud teadmise, et ilmselt odavam pilet selle rongi peal ei kehti. Aga kellaaeg sobis ja tahtmine kokku hoida oli suur. No ja nii me sõitsime. Kõigepealt tuli Freilassingist peale saksa politsei, erariides kaks nooremapoolset meest. Kes pikemalt pinnisid meie lähedal istunud mustanahalist ja hispaania keelt kõnelevat noormeest. See action võttis aega tubli pool tundi ja tekitas teistes sõitjates parasjagu elevust. Oli ju noormees istunud vaikselt rongis, kust äkki see politsei ilmus ja millest selline suunatud huvi just tema vastu... Meile see ei selgunudki.
Küll aga tundis meie vastu huvi piletikontrolör, kes meist tagapool istunud mustanahalist, todasama, keda äsja politsei pinninud oli, trahvis selle eest, et too bayernticketiga sõitis rahvusvahelises kiirrongis. Ootasime oma saatust alandlikult ja manasime võimalikult lolli näo ette, kui ta meilt samalaadse pileti saanult seletama hakkas, et see nüüd siin küll ei kehti. Tea, kas mõjus kirikusse pandud küünal või miski muu, aga igatahes hetke pärast ta küsis, kas meil plaan sel päeval Salzburgi tagasi sõita. Saanud eitava vastuse päris leebe naeratusega edasi, kas ta võib pileti endale jätta. Me muidugi noogutasime koostöövalmilt. Ja sellega meie karistus piirduski. Ju tal siis samal päeval kellelegi seda kahe inimese piletit vaja läks. Lahkusime sõpradena ja õige pea tervitas meid juba Müncheni Hauptbahnhof. Koos vahepeal 23-24 kraadiseks kerkinud päevasoojaga.
Ongi enam-vähem kõik. Mina võtsin kursi lennujaama - mu lennuk läks päeval. Riias veetsin aega internetis - sealse lennujaama kohvikus maksis tund internetti - kui ma ei eksi - üks latt.
Ja AK ajaks olin juba kodus Spordi tänaval tagasi.
Vahepeal oli selgunud, et neljapäevaks planeeritud Riia sõit saab teoks päev varem, seega homme hommikul kiman tagasi Lätimaa pealinna. Sedapuhku autoga, ooperit kaema. Kui hästi läheb, siis vaatame kolmapäeva õhtul "Don Giovannit" ja neljapäeval "Lendavat hollandlast". Ja siis on puhkus kuni 23. juunini, mil Hiiumaal jaanipäevaesinemine ees.
Aga seekordne Salzburg oli huvitav ja mõnes mõttes eriline. Igatahes soovitan kõigil selle imelise linnaga tutvust teha. Usun, te ei kahetse. Ise lähen ka sinna tagasi, kui mitte enne, siis tuleval suvel ikka. Sankt Wolfgangis ju käimata ja...
Tulgu suvi ka Eestimaale! Päikest!

22. Noppeid sügisesest Kanadast

Kõigepealt peaksin panema kas teise pealkirja või siis vähemalt lisama selgitava alapealkirja - sest tänase päevani peab põhijoontes paika Peeter Kaberi 1990. aastal öeldu: "...ma pole käinud mitte Kanadas vaid välis-eestis!"
Sest tõepoolest enam-vähem kõik vajaliku saad hea tahtmise korral siinmail aetud me mahlakas maakeeles. Nii et sügis on, aga Kanada justkui oleks ja justkui poleks ka.
Aga üht-teist toredat on selle nädala sisse ometi sattunud.
Ma ei hakka siin üles lugema kohti, kus käisime, kuhu ronisime või kus šoppasime. See oleks siinolnu jaoks kaunis trafaretne loetelu ja ilmselt ka asjaga mitte väga kursis olija jaoks igav. Piirdun vaid mõne meeldejäävama seigaga.
Kõigepealt ilm. Vahelduv - võiks selle kohta küll öelda. Kui saabusime, oli päeval päikeseline, aga selline eestimaine. 12 - 13 kraadi. Kuiv ja kaunis sügis. Ja hästi värviline.
Aga vahepealsed päevad on näidanud tormituult, mis siin, Toronto kandis, suure osa värvikirevusest puudelt maha on rebinud. Paar päeva tagasi saime näha selgelt lumekorraga kaetud maapinda (ja auto- ning majakatuseid). CN-toweris alul nägime kaugusesse ja siis eriti ei näinud. Pilved tõusid ja vajusid, vahepeal puistas sekka midagi lumetaolist. Eile, s.o.neljapäeval, Niagara-päeval, aga säras taevas taas päike ja vahepeal sai rahumeeli hõlmad valla lastud. Ja täna, reedel, äralennupäeval, on väljas 17 kraadi. Päike - too hää sõbrake - muidugi ka.
Teater. Toronto Royal Alexandras vaadatud "Dirty Dancing" "määris" meeli eeskätt hea tulemusega kujunduslik-tehnilises vallas - palju erinevaid mängupaiku oli markeeritud ülinappide vahenditega ja ometi väga täpselt ja arusaadavalt (lugu ise oli kaunis banaalne - eks filmi näinud tea isegi). Näitlejad laval olid üsna erineva tasemega, ehkki on tegu Toronto ühe prestiižsema teatrimaja ja igati lugupeetud produktsioonikompaniiga.
Õnneks sattusime juhuslikult Niagara Fallsis Fallswiew Casino-Resortis uurima Avalone teatri mänguplaane ja see juhuslik uudishimuväljendus võimaldas veel samal õhtul kiigata Broadway muusikalide võlumaailma hoopis glamuursemal moel. Heade lauljate ja suurepäraste tantsijatega show oli imeline punkt me reisile. Ja see valgus... Oh, olen kindel, et kodumaal ideid ja teostajaid oleks, kui vaid tehniline park järele jõuaks.
Ma pole kunagi saanud reisidel üle ega ümber söögiteemast. Nii ka seekord. Kui Burlingtonis manustatud merikeel ja kammkarbid võib juba üsna tavaliste mu menüüsolevate artiklite hulka liigitada, siis siin, Torontos, proovitud hiinlaste poolt ja hiinlaste jaoks valmistatud road olid omaette elamus. Seda nii positiivses - omandatud sai ju uus kogemus - kui ka negatiivses mõttes. Seda viimast pean selgitama.
Ühel kenal õhtul sai hiinlaste uut suurt kaubanduskeskust kaema mindud ja asja krooniks otsustatud sealseid hõrgutisi proovida. Loomulikult ei suuda ma nende "roogade" nimesid nimetada. Ja kahe kausitäie puhul ei oska ma ka öelda, millega just täpselt tegu oli. Kolm erinevat rooga me võtsime. Sel kombel, et vaatasime peale ja palusime endale serveerida. Leti taga seisnud noor hiinlanna ei suutnud meile inglise keeli igatahes arusaadavalt seletada, millega tegu. Chicken oli ühe kausi puhul siiski sõna, mille me kuidagiviisi tuvastasime.
Noh, asusime laua äärde ja hakkasime maitsma. Esimeses kausikeses olid mingid pelmeenide moodi pallikesed. Õigemini hingaalide moodi - kaukaasias käinud teavad neid sisuliselt pelmeene, millel kinnivõtmiseks jahune "tipp" (mida ei sööda). Ma otsustasin süüa kahvliga ja selle "tipu" ka manustada. Esimene viga! See oli maitsetu ja kuiv. Ülejäänud "pelmeen" oli siiski kuidagimoodi söödav, ehkki üsna selgusetuks jäi, millega ta just täidetud oli. Aga see "miski" oli kenasti peeneks hakitud ja seega "hamba all ei karjunud".
Teises kausis ujusid punase vedeliku (=rasva) sees tükid, mis tundusid lihana, aga osutusid puhtaks võbelevaks pekiks. Kummaline, et hiinlased sellist asja söövad. Üks mu kaassööjaist tunnistas selle maitse "sooja süldi" omaks (siinkohal tuleb sülti võtta kujundina millestki amorfsest ja arusaamatust). Igatahes oli proovijail vaja kiirelt kohvi peale rüübata. Mina selle kausi sisu ei puutunud.
See-eest too chickeniga täidetud kauss, mille targu viimaseks jätsime - ikkagi teada ja tuntud asi - osutus omal kombel kõige eksootilisemaks. Ja tekitab mus tänaseni veel võdinaid kui sellele mõtlen.
(Taas)punase kastme sees ujusid mingid piklikud tükid. Tõstsin ühe taldrikule ja asusin sööma. Osutus ühest otsast olevat kolmeharuline. Ka siis veel ei hakanud minus häirekell helisema - kana on kana, mis üllatusi seal ikka...
Oligi kana, aga sealt altpoolt, alates sellest kohast, kus liha lõpeb ja jäävad jalasääred ja varbad. Kondid, mis sitke säbrulise nahaga kaetud. Needsamad nahaga kondid olidki mingi maitsetu mögina sees hautatud. Paraku tuli arusaam sellest, mida söön, pisut hiljem kui käsi "chickeniga" suhu läks. Sealt see iiveldus, mis tänaseni kestab.
Teisest küljest olen nüüd näinud, mida süüakse (ka Torontos) ja mitte ainult näinud vaid ka maitsta üritanud. Kogemus missugune :)
Esinesime Meelisega Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipeol. Pidu oli vahva, maavanem Kivimägi kõneles. Hästi. Aupeakonsul Laas Leivat ja maakondade ühenduste esindajad ka. Süüa oli palju ja SEE kõik seal oli väga maitsev. Baar oli tasuta. Kõigile pidulistele, mitte vaid kallitele kodumaa külalistele.
Niagara on the Lake´is käis Shaw-festival. Eesti Kodu saun ja bassein olid üsna mõnusad. Elamine Marju ja Meinhardi juures soe ja kodune. Vastuvõtt laiemalt vahva ja lahke - mis sa hing veel igatsed.
Kel pisut huvi pärnumaalaste seltsi peo vastu, võib minna ajalehe "Eesti Elu" veebiküljele (eesti.ca). Vaado Sarapuu on sinna üht-teist üles sättinud.
Täna õhtul stardib Air Canada lennuk Frankfurti poole ja homme õhtuks peaksime Meelisega kenasti kodumaa pinnal tagasi olema.
Igal juhul kena reis oli. Igas mõttes. Kui millegi üle nukrutseda, siis vast selle üle, et täna - reede - õhtul ei saa pidutseda koos tantsuansambel "Kuljusega" nende 59.ndal. Aga eks tuleval aastal teeb tasa.
Rõõmsat pidu neile ja päikest kõigile!

20. Kummalised lood.

Alles sain ühe filmi "kaelast ära". Tegelikult peaks küll olema aupaklikum Mosfilmi "Issajevist" kõneldes. Andis ta ju tööd ja leiba pooleks suveks, võimaldas ette võtta Pariisi-matka ja muidu suve sisukana tajuda. Peale selle sai ka kaks päeva Moskvas, Mosfilmi hotellis elatud ja Riia vaksalis võtetel oldud. Nii et igati kena mäletada.

Ja nüüd - üllatus, üllatus - venelased jälle Eestist "väljamaalasi" noolimas. Filmi tarvis ikka.

Täna hommikul helistas Piret ja kutsus hollandlast mängima. Kuna paar stseenikest toimuvad lennukis, siis võiks ju naljaviluks ka "lendavat hollandlast" öelda. Filmis, kus kaks vene tädikest satuvad Amsterdami. Ja kus nendega siis igasugu veidraid asju sünnib.

Igatahes läheb blond eestlane sedapuhku hollandlase pähe käiku. Võtteid kolmel päeval, ühel Soomes ja kahel Amsterdamis. Mis selle vastu olla saab, seda enam, et seni olen vaid Schipholi lennnujaamas ülelendu oodanud, rohkem selle vabameelse maaga kokkupuuteid pole.

Variuse teatris algas ka töö uue lavastusega, kus minul Artur Rinnet kehastada tuleb. Ja Toronto pärnumaalaste seltsi juubelipidustused üle ookeani samuti oktoobris ees ootamas. Mis sa hing veel tahad.

Aga jah, kõige kummalisem vast ikkagi, et taas filmi, ja taas venelastele... Hollandi keelt pole ma siiani rääkinud isegi unenägudes mitte. Saab näha, kuidas see nüüd ilmsi välja kukub.