Oh, nüüd on SEAL siis käidud!
Olin üht-teist kuulnud selle koha võlust, aga juba vanarahvas teadis rääkida, et isiklik nägemisorgan on kroonitud riigipea. Sestap polnud kella 5 ajal tõusmine eesootava erutuses kuigi raske. Kerge kohv, dušš, ja Florida's Turnpike-i pidi lõunasse. Miami ärkas alles, kui temast mööda kimasime.
Esimene ehmatus, isegi teatud erutus tekkis poolsaare pealt ärasõitnuna. Kitsas tee - ühel pool mühamas Mehhiko laht ja teisel pool avardumas Atland. Just niipaljukest maad keskel, et kaks autot kõrvuti sõitma mahuks. Teatud fataalsusetunnet süvendas sadav vihm ja "tuulest tuiskav" merepind. Mõlemal pool. Suled silmad (silmapiir - tänu vihmaseinale - oli kaunis ligidal), usaldad end juhi kogemuste ja vanajumala enese hoolde. Samal ajal poevad pähe pildid sinust, vaesest ussikesest, autos sel teel orkaani aegu, või kõvema tormi käes, kui tee vee all ja lained üle pea kokku löövad. Key Largo kandis on maapind vaid 5 jalga üle merepinna (võrdluseks Key Westis 26 jalga).
Igatahes läbisime selle teelõigu, lugematud sillad ja saared (need key-d), sõime hommikusöögiks krevetiomletti (kuskil Marathoni kandis), jätsime selja taha vihmafrondi ja jõudsime kella 11 paiku Key Westi. Vikerkaarevärvilisse Hemingway, kunstnike ja mereröövlite (nende Kariibi mere omade) kuningriiki.
Auto päevaks pargitud, otsustasime esmalt teha linnatuuri väikese rongiga, mis ca pooleteise tunni jooksul sulle enam-vähem kõik olulise ära näitab. Juht juttu juurde vestmas. Ajaloost, tänapäevast, niisama suusoojaks. Huvitav ja hariv. Ja esimeseks kohtumiseks selle vahva paigaga igati sobiv.
See rongisõit oli paraku mu ainus sellekordne kohtumine ka Hemingway maja- ja USA lõunapoolseima punktiga, kust Kuubale jäi täpselt 90 miili. Need kaks "atraktsiooni" asusid kahjuks eemal hilisemate jalutuskäikude trajektoorist.
See-eest anti kaasa lucky-dollar, mille abil laevavrakkidelt leitud asjade ja aarete muuseumis allahindlust saab. Sai seegi asutus külastatud. Muuseumiosa vast mitte nii huvitav, kui nimi oletada laseb, aga vaatetorn maja katusel (millele ronimise au vaid muuseumikülastajad saavad) koondas kogumulje siiski positiivsele poolele.
Sloppy Joe's. Seinad täis Hemingway pilte, küll kaladega, õllekannudega. See oli paik, kus kirjanik armastas istuda. Seintel marliinitopised, ikka inimesepikkused ja suuremadki. Pole ime, et Vanamees merega nii pikka ja visa võitlust pidas, kui tal midagi sellist õnge otsa hakkas.
Õlu oli ameerikalik (mis tähendab, et ta jättis erutamata maitsemeele ja omas vaid diureetilist efekti), aga laval esinenud valges kostüümis pikkade lehvivate lokkidega noor laulja oleks väärt olnud ka ekstra piletiraha. Suurepärane esitus sellelt noorsandilt. Tema pärast tellisime seda õlleks nimetatut veel, et edasi kuulata. Muidu oleks selles asutuses vähem aega kulunud (kohustuslikud fotod tehtud, krabivõileib söödud oleks võinud kohe lahkuda, kuna järjekord sinna kohasaamiseks lookles ukse taga selle hetkeni, mil enam kui 1000 inimesel (muidugi kogu linnast, mitte vaid Sloppy-st) oli aeg minna kruiiseri pardale, mis kell 5 võttis Key Westi sadamast suuna Kaimanisaartele).
Ma olen nüüd natuke lolliks läinud. Kuna mu päikeseprillide sang purunes Palm Beachi päeval, otsustasin end varustada mitte väga kallite ja erinevas stiilis prillidega kogu - peaaegu oleks öelnud "ülejäänud eluks" - pigem ikka suveks. Neid kaob ja läheb katki, sestap minusugune ei saa endale kuigi kalleid lubada. Rõhusin siis kvantiteedile ja ostsin Duval streetilt viimase kahe päeva viienda paari. Heh.
Jalutasime sadamasse, kus vaadatakse kuulsat päikeseloojangut. Seal oli kümneid esinejaid, tsirkusenumbritest kaarditrikkide- ja stand-up comedy-ni. Üsna professionaalsed kõik, ehkki pikemat sorti paigalseismine hakkas jalgadele. Eks siis tuli otsida värskendust mojitodest. Kosutas, kuidas veel.
Ma ei hakka kirjeldama iga käiku ja käänakut, ette- ja tahaastet, mida tegin. Mainin vaid, et minu romantiline mere ja purjelaevade järele igatsev hing sai kõva kosutust kogu Key Westi kaiäärsest.
Vaadata, kuidas päike loojub leekpunasena Mehhiko lahte, silmapiiril kaheksa suuremat (vähemalt kahemastilist) ja arutul hulgal väiksemaid purjekaid, mootorlaevu ja kaatreid, kail tuhandeid inimesi (ikka minusuguseid sissesõitnuid), õhus laisalt hõljumas pelikane ja lugematuid väiksemaid linde - see ja ka ainult see oleks olnud väärt kella 5-st tõusmist ja nelja ja pooletunnist autosõitu. Tegin mõttes kindla otsuse sinna tagasi minna. Õnneks on Keys International Airport, mis lubab oletada, et mõne Euroopa kompaniiga kombineerides saab sinna kohale lennata (ei pea näiteks Miamist - üle 150 miili põhja pool - ekstra transporti otsima).
Õhtusöök. Mere ääres, kahe meetri kaugusel kai, mille ääres loksumas kaatrid ja katamaraanid ja purjelaevad (needsamad suuredki, mis rahvast päikeseloojangut vaatama viisid). Eelroaks sõin suppi, mis keedetud conch'ist. Hetkel ei tea selle karbi eestikeelset nimevastet, kui keegi aidata oskab - kirjutage mulle. Muide - kogu Key Westi nimetatakse The Conch Republic. See supp ei pakkunud eriti erutavat elamust, aga lisas ometi uue kirje minu poolt konsumeeritud kulinaarsete kogemuste listi.
Põhiroaks võtsin grillitud delfiini - ikka samal põhjusel, et suurendada erinevate äraproovitud roogade nimekirja. Maitses hea, vahest natuke kuivem, kui väiksemate valge lihaga mereelukate "ihu", aga ometi täiesti meeldiv ja üldse mitte harjumatu. Telliks teinegi kord.
Ja siis proovisin veel scallop-eid. Taas pean vabandama nende ees, kel selle eluka nimi maakeeli juba huulil. Mina hetkel ei tea, aga loodan välja uurida. Sest nii mõnusalt maitsvaid asju tahaks ju sõpradele-tuttavatele koduses kõnepruugis esitleda.
Esmapilgul oli tegemist NAGU valge tatilärakaga. Vabandan esteetide ees, samuti nende ees, kes mingi äraarvamata kihu ajel on mu kirjatükki lugema asunud söögilaua ääres. Aga kui esmamulje kõrvale jätta ja seda ollust suhu pista, saab suurepärase (ja mu suureks rõõmuks minu jaoks taas täiesti uue) maitseelamuse. Soovitan siiralt kõigil, kel võimalust, proovida.
Takkajärgi võin tunnistada, et patustasin pisut kohalike liiklusreeglite vastu, ostes Islamoradast tagasiteele õlut ja seda ka autos juues. Siinsed kombed käsivad ostetud kefiirist kangema joodava tehasetaaras ja suletuna koju transportida, autos joomine võib kurvasti (trahviga) lõppeda (reegel kehtib kaassõitjatele, et juht ei joo on ju loomulik).
Kella pool 2 ajal, ei emm, jõudsime tagasi kodusesse Bocasse, teel möödudes ka öisest Miamist. Ameerika suurlinnad on ööpimeduses ikka imekaunid. Õnneks olen seda linna igast kandist näinud igasugusel kellaajal.
Tahan tagasi Key-sse. Lähen ka. Varem või hiljem - kardetavasti pigem hiljem. Aga lähen!
Millega siis täna lõpetada - päike on kõrgel, kellaaeg keskhommikune, aeg minna randa oma punavalt pruunistuvat torsot tuliseks ajama. Nädalapäevad on veel armuaega siin imelises paigas. Peab kasutama iga päeva iga hetke - carpe diem! - juba tol ajal teati :)
Ah jaa, vikerkaarelippude kontsentratsioon Key kesklinnas oli ka minu poolt seninähtuist suurim. Niisama, jutu lõpetuseks.
Päikest!
Olin üht-teist kuulnud selle koha võlust, aga juba vanarahvas teadis rääkida, et isiklik nägemisorgan on kroonitud riigipea. Sestap polnud kella 5 ajal tõusmine eesootava erutuses kuigi raske. Kerge kohv, dušš, ja Florida's Turnpike-i pidi lõunasse. Miami ärkas alles, kui temast mööda kimasime.
Esimene ehmatus, isegi teatud erutus tekkis poolsaare pealt ärasõitnuna. Kitsas tee - ühel pool mühamas Mehhiko laht ja teisel pool avardumas Atland. Just niipaljukest maad keskel, et kaks autot kõrvuti sõitma mahuks. Teatud fataalsusetunnet süvendas sadav vihm ja "tuulest tuiskav" merepind. Mõlemal pool. Suled silmad (silmapiir - tänu vihmaseinale - oli kaunis ligidal), usaldad end juhi kogemuste ja vanajumala enese hoolde. Samal ajal poevad pähe pildid sinust, vaesest ussikesest, autos sel teel orkaani aegu, või kõvema tormi käes, kui tee vee all ja lained üle pea kokku löövad. Key Largo kandis on maapind vaid 5 jalga üle merepinna (võrdluseks Key Westis 26 jalga).
Igatahes läbisime selle teelõigu, lugematud sillad ja saared (need key-d), sõime hommikusöögiks krevetiomletti (kuskil Marathoni kandis), jätsime selja taha vihmafrondi ja jõudsime kella 11 paiku Key Westi. Vikerkaarevärvilisse Hemingway, kunstnike ja mereröövlite (nende Kariibi mere omade) kuningriiki.
Auto päevaks pargitud, otsustasime esmalt teha linnatuuri väikese rongiga, mis ca pooleteise tunni jooksul sulle enam-vähem kõik olulise ära näitab. Juht juttu juurde vestmas. Ajaloost, tänapäevast, niisama suusoojaks. Huvitav ja hariv. Ja esimeseks kohtumiseks selle vahva paigaga igati sobiv.
See rongisõit oli paraku mu ainus sellekordne kohtumine ka Hemingway maja- ja USA lõunapoolseima punktiga, kust Kuubale jäi täpselt 90 miili. Need kaks "atraktsiooni" asusid kahjuks eemal hilisemate jalutuskäikude trajektoorist.
See-eest anti kaasa lucky-dollar, mille abil laevavrakkidelt leitud asjade ja aarete muuseumis allahindlust saab. Sai seegi asutus külastatud. Muuseumiosa vast mitte nii huvitav, kui nimi oletada laseb, aga vaatetorn maja katusel (millele ronimise au vaid muuseumikülastajad saavad) koondas kogumulje siiski positiivsele poolele.
Sloppy Joe's. Seinad täis Hemingway pilte, küll kaladega, õllekannudega. See oli paik, kus kirjanik armastas istuda. Seintel marliinitopised, ikka inimesepikkused ja suuremadki. Pole ime, et Vanamees merega nii pikka ja visa võitlust pidas, kui tal midagi sellist õnge otsa hakkas.
Õlu oli ameerikalik (mis tähendab, et ta jättis erutamata maitsemeele ja omas vaid diureetilist efekti), aga laval esinenud valges kostüümis pikkade lehvivate lokkidega noor laulja oleks väärt olnud ka ekstra piletiraha. Suurepärane esitus sellelt noorsandilt. Tema pärast tellisime seda õlleks nimetatut veel, et edasi kuulata. Muidu oleks selles asutuses vähem aega kulunud (kohustuslikud fotod tehtud, krabivõileib söödud oleks võinud kohe lahkuda, kuna järjekord sinna kohasaamiseks lookles ukse taga selle hetkeni, mil enam kui 1000 inimesel (muidugi kogu linnast, mitte vaid Sloppy-st) oli aeg minna kruiiseri pardale, mis kell 5 võttis Key Westi sadamast suuna Kaimanisaartele).
Ma olen nüüd natuke lolliks läinud. Kuna mu päikeseprillide sang purunes Palm Beachi päeval, otsustasin end varustada mitte väga kallite ja erinevas stiilis prillidega kogu - peaaegu oleks öelnud "ülejäänud eluks" - pigem ikka suveks. Neid kaob ja läheb katki, sestap minusugune ei saa endale kuigi kalleid lubada. Rõhusin siis kvantiteedile ja ostsin Duval streetilt viimase kahe päeva viienda paari. Heh.
Jalutasime sadamasse, kus vaadatakse kuulsat päikeseloojangut. Seal oli kümneid esinejaid, tsirkusenumbritest kaarditrikkide- ja stand-up comedy-ni. Üsna professionaalsed kõik, ehkki pikemat sorti paigalseismine hakkas jalgadele. Eks siis tuli otsida värskendust mojitodest. Kosutas, kuidas veel.
Ma ei hakka kirjeldama iga käiku ja käänakut, ette- ja tahaastet, mida tegin. Mainin vaid, et minu romantiline mere ja purjelaevade järele igatsev hing sai kõva kosutust kogu Key Westi kaiäärsest.
Vaadata, kuidas päike loojub leekpunasena Mehhiko lahte, silmapiiril kaheksa suuremat (vähemalt kahemastilist) ja arutul hulgal väiksemaid purjekaid, mootorlaevu ja kaatreid, kail tuhandeid inimesi (ikka minusuguseid sissesõitnuid), õhus laisalt hõljumas pelikane ja lugematuid väiksemaid linde - see ja ka ainult see oleks olnud väärt kella 5-st tõusmist ja nelja ja pooletunnist autosõitu. Tegin mõttes kindla otsuse sinna tagasi minna. Õnneks on Keys International Airport, mis lubab oletada, et mõne Euroopa kompaniiga kombineerides saab sinna kohale lennata (ei pea näiteks Miamist - üle 150 miili põhja pool - ekstra transporti otsima).
Õhtusöök. Mere ääres, kahe meetri kaugusel kai, mille ääres loksumas kaatrid ja katamaraanid ja purjelaevad (needsamad suuredki, mis rahvast päikeseloojangut vaatama viisid). Eelroaks sõin suppi, mis keedetud conch'ist. Hetkel ei tea selle karbi eestikeelset nimevastet, kui keegi aidata oskab - kirjutage mulle. Muide - kogu Key Westi nimetatakse The Conch Republic. See supp ei pakkunud eriti erutavat elamust, aga lisas ometi uue kirje minu poolt konsumeeritud kulinaarsete kogemuste listi.
Põhiroaks võtsin grillitud delfiini - ikka samal põhjusel, et suurendada erinevate äraproovitud roogade nimekirja. Maitses hea, vahest natuke kuivem, kui väiksemate valge lihaga mereelukate "ihu", aga ometi täiesti meeldiv ja üldse mitte harjumatu. Telliks teinegi kord.
Ja siis proovisin veel scallop-eid. Taas pean vabandama nende ees, kel selle eluka nimi maakeeli juba huulil. Mina hetkel ei tea, aga loodan välja uurida. Sest nii mõnusalt maitsvaid asju tahaks ju sõpradele-tuttavatele koduses kõnepruugis esitleda.
Esmapilgul oli tegemist NAGU valge tatilärakaga. Vabandan esteetide ees, samuti nende ees, kes mingi äraarvamata kihu ajel on mu kirjatükki lugema asunud söögilaua ääres. Aga kui esmamulje kõrvale jätta ja seda ollust suhu pista, saab suurepärase (ja mu suureks rõõmuks minu jaoks taas täiesti uue) maitseelamuse. Soovitan siiralt kõigil, kel võimalust, proovida.
Takkajärgi võin tunnistada, et patustasin pisut kohalike liiklusreeglite vastu, ostes Islamoradast tagasiteele õlut ja seda ka autos juues. Siinsed kombed käsivad ostetud kefiirist kangema joodava tehasetaaras ja suletuna koju transportida, autos joomine võib kurvasti (trahviga) lõppeda (reegel kehtib kaassõitjatele, et juht ei joo on ju loomulik).
Kella pool 2 ajal, ei emm, jõudsime tagasi kodusesse Bocasse, teel möödudes ka öisest Miamist. Ameerika suurlinnad on ööpimeduses ikka imekaunid. Õnneks olen seda linna igast kandist näinud igasugusel kellaajal.
Tahan tagasi Key-sse. Lähen ka. Varem või hiljem - kardetavasti pigem hiljem. Aga lähen!
Millega siis täna lõpetada - päike on kõrgel, kellaaeg keskhommikune, aeg minna randa oma punavalt pruunistuvat torsot tuliseks ajama. Nädalapäevad on veel armuaega siin imelises paigas. Peab kasutama iga päeva iga hetke - carpe diem! - juba tol ajal teati :)
Ah jaa, vikerkaarelippude kontsentratsioon Key kesklinnas oli ka minu poolt seninähtuist suurim. Niisama, jutu lõpetuseks.
Päikest!
5 kommentaari:
Antud blogi ameerika tekste lugedes saan ma aina rohkem aru kuidas tahaks ka ise seal ära käia. Antud postituses olev fraas: "Ameerika suurlinnad on ööpimeduses ikka imekaunid." tahaks ka ise näha. Ettekujutus on midagi muud kui ise seda näha "... isiklik nägemisorgan on kroonitud riigipea". Samas tahaks näha ka maaelu.
Puhkaja tekstis (antud tekstis) on näha ka mingit tülpimust. Kui esimesed tekstid olid sellised elavad, siis antud oli kuidagi kuiva võitu. Vajalik info on muidugi käes (teistele) aga energia on kuhugi kadunud.
Pidin siia ühe pikema nimekirja tegema erinevatest fraasidest, kuid jätan selle tegemata, sest eelnevalt sai asjapulgaga MSN vahendusel suheldud :)
Soovitus: Pannes mõne võõrapärase sõna, siis proovi see ka maakeeli saada. Tean et kõike pole võimalik panna, või pole vastet, aga ürita!
Ilusat puhkuse jätku!
Marko
conch on merekarp eestiksi...ja scallop on kammkarp,mida saab värskena stockmanni kalaletist:) ma teen kodus ise sushit & ilma kammkarbita ei möödu ükski sushitamine...hästi maitsev "tatilärakas" on:))
Nagu paistab on ka "pirtsuke" Tallinnast. Suutsin isegi enda õppejõud kooliajal korrale kutsuda:
Tallinn EI OLE EESTI. Kuigi Te tallinnlased seda arvate. Ja mind härib kohutavalt, kui öeldakse Meil Stockmains või Meil Tallinnas. See on peaaegu sama kui mina IT inimesena ütlen üht koma teist. Põhimõtteliselt seda ei ütle ja minul pole seda vajadust, aga tallinnlane peab/tahab öelda (minu jaoks nagu keskerakondlane!). Kas tõesti? Loodan et see pole nii.
Vabandust kiusamise pärast. Blogipidajale ikka vanad soovid: Head puhkust, ja ära ennast ära kõrveta! Pirtsuke, tule Tallinnast välja :)
vabandust Peeter,ma nüüd sellele markole,keda pole au tunda-teada ega ka vastupidi...ma olen maalt & obesega muuseas:) see info oli siiski eeskätt Peetrile,kes elab Tallinnas. muud ei hakka kommenteerima,see oleks üleliigne...
Postita kommentaar