Asukoht: klubi-restoran Benvenuto, Boynton Beach, Florida.
Korraldaja: Lõuna-Florida Eestlaste Koondis.
Aeg: 24. veebruar 2008, kell 11.30 - 16.30
Meeleolu: Pidulik-lõbus.
Boynton Beach on Boca Ratonile kaunis lähedal, sõitsime umbes 20 minutit ja olime imelise pargi sees asuva suursuguse klubi ees, õues oli 86 kraadi sooja ja väga niiske. Kodukord nägi ette ülikonda. Mina - arvates, et mis keset "suve" ikka pingutada, polnud lipsu kaasagi võtnud. Enamus härrasid oli ometi tumedas ülikonnas, lipsustatud, daamid pidulikes kleitides-kostüümides.
Tegime Tuuliga väikese proovi, andsin ühe oma CD loteriiauhinnaks ja oligi aeg coctail-hour'iks. Manustasin LFEK presidendi kulul suure klaasitäie konjakit ja tundsin tunnet tuntavalt tugevnevat.
Kodumaalt eemal elavad eestlased võtavad kodumaa sünnipäeva hoopis suurema südamega kui kodu-eestlased. Aktus oli pidulik-rahulik, loeti ette Eesti Iseseisvusmanifest, väike palve, Tuuli mängis Mart Saare klaveripalu, mina laulsin kaks laulu - "Pääsukeste Eestimaa" ja "Vaikne kena kohakene". Kanti ette tervitused teistelt eestlaste organisatsioonidelt, saatkonnalt. Mälestati langenud sõjamehi ja lilletati veel elavaid Eesti eest võidelnuid. Lauldi USA ja Eesti hümni. Kõik see kokku võttis tubli tunni ja jättis sümpaatse mulje.
Mul oli palutud laulda langenute mälestushetkel Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Aga ma ei teadnud, et selle otsusega võeti selle laulu esitamise võimalus proua Allikult, kes seda juba 20 aastat sarnasel üritusel teinud oli. Proua olla olnud veidi solvunud. Arusaadav. Teisest küljest see kaunis kõrge lugu 87-aastase primadonna esituses oleks ehk pehmelt öeldes kunstiliselt pisut küündimatu olnud. Kuulsin takkajärgi, et see oli ka loo mulle usaldamise peamine põhjus. Oli hea võimalus kõrvalt tulnu abil asi ära korraldada, tõenäoliselt oli solvumist vähem kui juhul, kui asi oleks mõnele siinse ühiskonna liikmele usaldatud.
Tõsise ja tujuküllase osa vahel oli lõunasöök. Armas altser avastas taas miskit uut - tilapia. Kala, mida pidavat püütama Hiina, Vietnami ja Jaapani rannikuvetest (Tuuli maja taga tiigis Fort Pierce'is pidi neid ka olema). Taas ei tea, kuidas seda kala maakeeli kutsuda, aga maitselt polnud viga. Huvitav igatahes. Ehkki sealtsamast kandist (siinkohal ei pea Tuuli tiiki silmas) püütav pangassius on minu hinnangul mahlasem.
Peale appetizer'it ja pearooga tehti paus, et kuulata-vaadata peo peaesinejat. Kedagi Kaljumäed. Lühidalt öeldes "läksin väga hästi peale". Väliseestlased on üldjuhul äärmiselt tänuväärt publik. Neil on aega ja viitsimist kuulata ka pikemaid naljapalu ja lauleldusi. Kodusel kontserdilaval lähevad kaubaks pigem lühivormid. Eriti linnades.
Muidugi ei saanud üle ega ümber Kopvillemi lugudest. Ja muidugi oli neil suur menu. Seda enam, et siinne suures osas snowbirde "sisaldav" eestlaskond koosneb arvestataval määral kanadalastest, eeskätt torontokatest.
Snowbirdideks kutsutakse põhja poolt talvekuudeks Floridasse "maanduvaid" eestlasi. Kes novembris-detsembris tulevad, aastavahetuse (näiteks) mõnel Kariibi mere kruiisilaeval veedavad ja siis lihavõteteni või aprilli alguseni siinset sooja naudivad. Et siis taas oma kaunisse põhjamaisesse kevadesse minna. Ja nii aastast aastasse. Omal kombel imetlusväärne elustiil. Igatahes vanemas eas, kui hinge kõrval hakkavad sooja igatsema ka kondid, tahaks sellist elustiili harrastada küll.
Omaette tore seik oli peale mu etteaste lõppu ja magustoidu serveerimist. Kui mängisin akordioni ja tehti mõned ühislaulud, paar paari lõi ka tantsu. Olin parasjagu ametis "Postipoisiga" kui klaveri taha maandus Taavo Wirkhaus, hinnatud muusik ja koorijuht põhja-ameerikas ja tuntud tegelane ka kodumaa vastavates ringkondades. Mängisime koos. Vahva oli. Ja rõõm oli hea muusikuga "jämmimisest". Jazz'ist, mille puhul seda sõna tavaliselt kasutatakse, oli asi muidugi kaugel. Aga lahe ikkagi.
Kell 4 pidi olema peo lõpp, armuaega anti poole 5-ni. Sest kell 5 hakkas seal klubis järgmine üritus. Meie pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seal olin mina ka natukene süüdi. Noh, vähemasti jäi siinsele seltskonnale hea mulje ja me "lahkusime sõpradena" lubades kindlasti uuesti kohtuda. Ka juhul, kui mõni väiksemat sorti teatrietendus siia mandrile, olgu et peamiselt põhja poole, end tulema sätib.
Vabariigi aastapäev lõppes Bocas basseini ääres, ühislaulmise, napsitamise ja õhtuse-öise ujumisega. Nägin uuesti toda hiiglasuurt konna, keda saabumispäeval basseiniveerel kohtasin. Marju sai teise ka pildile.
Tänane päev oli totaalse taastumise ja puhkamise päev. Kuumus võimaldas ookeani kaldal olemist nautida (kõrge temperatuuriga on basseini ääres piin, sest siin pole tuult).
Üksainuke täispäev - see teisipäev- ongi mulle jäänud. Kolmapäeva hommikul saan veel viimased päikesekiired ihhu imada, lõuna ajal peab juba lennuväljale sõitma, kella 6 kandis peale lõunat lahkub lennuk Fort Lauderdale'ist ja võtab kursi Chicagole.
Ilmselt korra kirjutan veel, enne äralendu. Ehkki vaevalt midagi märkimisväärset peale päevitamise vahepeal toimuma saab. Igatahes kavatsen ses osas võtta järelejäänud tundidest maksimumi.
Päikest kodumaalegi (kuuldavasti seal ka juba on, Pärnus olla esimene krookus lahti läinud ja rändlinnud juba saabuvat)!
Korraldaja: Lõuna-Florida Eestlaste Koondis.
Aeg: 24. veebruar 2008, kell 11.30 - 16.30
Meeleolu: Pidulik-lõbus.
Boynton Beach on Boca Ratonile kaunis lähedal, sõitsime umbes 20 minutit ja olime imelise pargi sees asuva suursuguse klubi ees, õues oli 86 kraadi sooja ja väga niiske. Kodukord nägi ette ülikonda. Mina - arvates, et mis keset "suve" ikka pingutada, polnud lipsu kaasagi võtnud. Enamus härrasid oli ometi tumedas ülikonnas, lipsustatud, daamid pidulikes kleitides-kostüümides.
Tegime Tuuliga väikese proovi, andsin ühe oma CD loteriiauhinnaks ja oligi aeg coctail-hour'iks. Manustasin LFEK presidendi kulul suure klaasitäie konjakit ja tundsin tunnet tuntavalt tugevnevat.
Kodumaalt eemal elavad eestlased võtavad kodumaa sünnipäeva hoopis suurema südamega kui kodu-eestlased. Aktus oli pidulik-rahulik, loeti ette Eesti Iseseisvusmanifest, väike palve, Tuuli mängis Mart Saare klaveripalu, mina laulsin kaks laulu - "Pääsukeste Eestimaa" ja "Vaikne kena kohakene". Kanti ette tervitused teistelt eestlaste organisatsioonidelt, saatkonnalt. Mälestati langenud sõjamehi ja lilletati veel elavaid Eesti eest võidelnuid. Lauldi USA ja Eesti hümni. Kõik see kokku võttis tubli tunni ja jättis sümpaatse mulje.
Mul oli palutud laulda langenute mälestushetkel Enn Võrgu laulu "Puhake, paremad pojad". Aga ma ei teadnud, et selle otsusega võeti selle laulu esitamise võimalus proua Allikult, kes seda juba 20 aastat sarnasel üritusel teinud oli. Proua olla olnud veidi solvunud. Arusaadav. Teisest küljest see kaunis kõrge lugu 87-aastase primadonna esituses oleks ehk pehmelt öeldes kunstiliselt pisut küündimatu olnud. Kuulsin takkajärgi, et see oli ka loo mulle usaldamise peamine põhjus. Oli hea võimalus kõrvalt tulnu abil asi ära korraldada, tõenäoliselt oli solvumist vähem kui juhul, kui asi oleks mõnele siinse ühiskonna liikmele usaldatud.
Tõsise ja tujuküllase osa vahel oli lõunasöök. Armas altser avastas taas miskit uut - tilapia. Kala, mida pidavat püütama Hiina, Vietnami ja Jaapani rannikuvetest (Tuuli maja taga tiigis Fort Pierce'is pidi neid ka olema). Taas ei tea, kuidas seda kala maakeeli kutsuda, aga maitselt polnud viga. Huvitav igatahes. Ehkki sealtsamast kandist (siinkohal ei pea Tuuli tiiki silmas) püütav pangassius on minu hinnangul mahlasem.
Peale appetizer'it ja pearooga tehti paus, et kuulata-vaadata peo peaesinejat. Kedagi Kaljumäed. Lühidalt öeldes "läksin väga hästi peale". Väliseestlased on üldjuhul äärmiselt tänuväärt publik. Neil on aega ja viitsimist kuulata ka pikemaid naljapalu ja lauleldusi. Kodusel kontserdilaval lähevad kaubaks pigem lühivormid. Eriti linnades.
Muidugi ei saanud üle ega ümber Kopvillemi lugudest. Ja muidugi oli neil suur menu. Seda enam, et siinne suures osas snowbirde "sisaldav" eestlaskond koosneb arvestataval määral kanadalastest, eeskätt torontokatest.
Snowbirdideks kutsutakse põhja poolt talvekuudeks Floridasse "maanduvaid" eestlasi. Kes novembris-detsembris tulevad, aastavahetuse (näiteks) mõnel Kariibi mere kruiisilaeval veedavad ja siis lihavõteteni või aprilli alguseni siinset sooja naudivad. Et siis taas oma kaunisse põhjamaisesse kevadesse minna. Ja nii aastast aastasse. Omal kombel imetlusväärne elustiil. Igatahes vanemas eas, kui hinge kõrval hakkavad sooja igatsema ka kondid, tahaks sellist elustiili harrastada küll.
Omaette tore seik oli peale mu etteaste lõppu ja magustoidu serveerimist. Kui mängisin akordioni ja tehti mõned ühislaulud, paar paari lõi ka tantsu. Olin parasjagu ametis "Postipoisiga" kui klaveri taha maandus Taavo Wirkhaus, hinnatud muusik ja koorijuht põhja-ameerikas ja tuntud tegelane ka kodumaa vastavates ringkondades. Mängisime koos. Vahva oli. Ja rõõm oli hea muusikuga "jämmimisest". Jazz'ist, mille puhul seda sõna tavaliselt kasutatakse, oli asi muidugi kaugel. Aga lahe ikkagi.
Kell 4 pidi olema peo lõpp, armuaega anti poole 5-ni. Sest kell 5 hakkas seal klubis järgmine üritus. Meie pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seal olin mina ka natukene süüdi. Noh, vähemasti jäi siinsele seltskonnale hea mulje ja me "lahkusime sõpradena" lubades kindlasti uuesti kohtuda. Ka juhul, kui mõni väiksemat sorti teatrietendus siia mandrile, olgu et peamiselt põhja poole, end tulema sätib.
Vabariigi aastapäev lõppes Bocas basseini ääres, ühislaulmise, napsitamise ja õhtuse-öise ujumisega. Nägin uuesti toda hiiglasuurt konna, keda saabumispäeval basseiniveerel kohtasin. Marju sai teise ka pildile.
Tänane päev oli totaalse taastumise ja puhkamise päev. Kuumus võimaldas ookeani kaldal olemist nautida (kõrge temperatuuriga on basseini ääres piin, sest siin pole tuult).
Üksainuke täispäev - see teisipäev- ongi mulle jäänud. Kolmapäeva hommikul saan veel viimased päikesekiired ihhu imada, lõuna ajal peab juba lennuväljale sõitma, kella 6 kandis peale lõunat lahkub lennuk Fort Lauderdale'ist ja võtab kursi Chicagole.
Ilmselt korra kirjutan veel, enne äralendu. Ehkki vaevalt midagi märkimisväärset peale päevitamise vahepeal toimuma saab. Igatahes kavatsen ses osas võtta järelejäänud tundidest maksimumi.
Päikest kodumaalegi (kuuldavasti seal ka juba on, Pärnus olla esimene krookus lahti läinud ja rändlinnud juba saabuvat)!
1 kommentaar:
Taname huvitava blogi
Postita kommentaar